Kas internetikasutaja võib segaseks minna?

Kas internetikasutaja võib segaseks minna?

 

Olen seda küsimust kuulnud palju kordi. Nagu ka, kas palju raamatuid lugedes võib minna hulluks? Saaremaalgi räägitakse “tõsikindlaid” legende: kes Piibli ühe jutiga (nagu kriminaalromaani!) läbi loeb, läheb peast segi. Või kes ülikoolis ülemäära õpib, selle mõistus on teise aasta kevadeks kutu.

 Ning poeet ja kunstnik olevat kindlapeale lapsest saati nupust nikastunud. Nüüd on levimas uus kahtlus: küllap arvuti keerab mõistuse kihva. Kindel vastus – see on eksiarvamus. Kuid on tõsi, et lapsevanemad pole tänini piisavalt informeeritud, mis tegelikult neile võõras internetimaailmas toimub.
Seetõttu on tõepoolest ülimalt vajalik hakata aru saama, et pelk juhtme seinast väljatõmbamine ja lastel arvuti kasutamise karm keelamine pole selle täiesti uuelaadse tehnika õige kohtlemine perekonnas.

Vaid füüsiline töö on töö?

Suur osa saarlasi arvas eelmisel sajandil, et tõsine töö on vaid suvel 10 labu heinamaal kokku riisuda ja katuse alla vedada. Või panna kevadel 10 vakka tuhleid maha. Ning võtta need sügisel üles. Või teha talvel vähemalt 15 ruumi küttepuid.

Aga raamatuid lugeda? See oli paljude tublide tööinimeste silmis ajaraiskamine. Lullilöömine. Et pigem joogu pärast rasket füüsilist tööd pudel viina ning lappigu kodus kiviaiad korda.

XX sajandi lõpu töörahva riigis õppisin koolis üle 20 aasta. Sain Pilguse peaarstina 1976. aastal palka 212 rubla. Seal käis sõjaväekõlblikkuse ekspertiisis vaimselt ala-arenenud noor Saaremaa traktorist. Pidin otsustama, kas ta Vene kroonuks vaimselt sobilik on. Kolhoos maksis mehele tollal kuus keskmiselt 350–400 rubla.

Arvasin, et kõlbaks maksimaalselt ehituspataljoni labidameheks. Aga mõtlema pani mind see küll, et milline töö on siis N. Liidus hinnatud. Praeguses turumajanduses vajuvad napilt koolis käinute palgad allapoole ohtralt koolitatute palgast.

Ei saagi enam kergekäeliselt pidada koolides prillidega tuupureid äpudeks, kuigi nood tihti ei oska isegi vikatiga niita ilma vikatit mättasse puruks löömata. Sestap laisale ulakale koolipoisile soovitus – ära igaks juhuks kiusa oma klassi tuupurit. 20 aasta pärast võib ta olla sinu ülemus ja käsutaja. Ja tal võib olla väga hea mälu.

Kes on täna “tasemel”?

1930-ndatel aastatel oli Saaremaal “äge noormees” see, kes sõitis valla rahvamajja tantsuõhtule Rootsi või NSU jalgrattaga. Hoides ees rattapulgal uhkusest lõkerdavat tütarlast, kes eputavalt hambapulbriga valgendatud tenniskingadega vehkis. 1955. a oli moesõidukiks mootorratas Jawa.

Veel 1955. a polnud Saaremaal kaugeltki igas majapidamises elektrit, mistõttu raadio kuulaminegi oli hädine. Külmkappe hakati ostma alles 1960-ndail. Leisi keskkooli kantselei seinal oli veel 1961. a suvel telefon, mida pidi tükk aega väntama ja röökima: “Keskjaam! Keskjaam!”

Kuressaares oli isegi tavaline lauatelefon kodus pea samasugune haruldus nagu praegu Saaremaal isiklik merekaater. Auto-ostu lubasid jagas autasuna Saare maakonnavalitsus. Rahakamad Saaremaa kalurid ostsid Kuressaares uhkeldamiseks endale Moskva mustalt turult vene ohvitseride poolt Saksamaalt röövitud nn “kitsa radiaatoriga” musti BMV-sid.

Nüüd on Kuressaares isegi koolitüdrukuil mobiilid. Mõned gümnasistid on nii püstirikkad, et käivad koolis oma autoga. Aga noorte joobnud juhtidega juhtuvad avariid Saaremaal viitavad sellele, et paljude saarlaste vaimsed võimed ei küündi siiski enamaks kui pelgalt Jeesuse kombel eesli seljas ratsutamiseks.

Oluline on, milleks internetti kasutatakse

1980-ndatel oli Saaremaal peredes teleri puudumine haruldane. Tänapäeval on ilmselt peatselt haruldased pered, kel pole kodus internetiühendust. Ka XX sajandi algul jätkasid mõned Saaremaa vabadikupered põikpäiselt elamist suitsutares (majakõksil korsten üldse puudus!).

Teistpidi on ohus needki pered, kel rahaline-tehniline võimalus olemas, aga ometi ei kasuta nende noor pereliige infotehnoloogiat oma mõistuse vahedamaks ihumiseks, vaid otsib (ja leiab!) internetist nilbeid pornopilte.

Paraku ei tule mõnele saarlasele pähegi, et nende lapsest võib sedasi pahaaimamatult saada üleilmselt tuntud pornostaar, keda selleks meelitanud sõnaosav pedofiil. Pervert võib teiegi lapse nilbes poosis pildi salvestada ning seejärel tutvustada-turustada fotot üle maailma.

Vanematel häbi kui palju. Ka võivad pedofiilid lapsi internetisuhtluses nii mesimagusalt moosida, et ajapikku jõuab see laste füüsilise ärakasutamisenigi. Eriti vaesematest peredest lapsed võivad sellesse lõksu sattuda. Millegipärast on Eestiski üllatavalt palju pedofiile. Läbi aegade on üksikuid olnud Saaremaalgi.

Teine oht on sattuda läbi interneti narkoärikate embusesse. Tallinnas Lasnamäel olen mõnel viimasel aastal paljukordselt kuulnud sellest hädasolevailt lapsevanemailt.

Ka kipuvad lihtsameelsemad teismelised neiud üpris agaralt oma napivõitu kehakatetes pilte internetti üles riputama. Eakaaslastele takseerimiseks. Kümmekond aastat tagasi sai Eestis pornostaarina kuulsaks kunstikooli õpilane, kes sai endale nime Kepi-Kristi.

Ajakirjanduse sõnul soovis ta hiljem hakata õppima juristiks ning pidi oma nime vahetama. Raskevõitu kujutada teda näiteks XXI sajandi keskel Kuressaares tegutseva range kohtunikuna, kellest hulganisti rõvedaid pornopilte paljudes vanades Eesti ajakirjades.

Nõuanne lapsevanematele

Ärge peljake, et arvutikiirgus võtab noorukilt mõistuse. Internet võib teda hoopis viia imeliste tarkuseallikate juurde üle kogu maailma.

Paraku pakub see sama internet võimaluse ka salamisi suhelda üleilmselt kõikvõimalike pervertidega. Toob teie arvatavalt turvalise kodu lauale ohu, et lihtsameelselt mesikeelseid lubadusi uskuv nooruk kasvab järgnevatel aastatel kaugelt saabuvate mõju-tuste toimel ise perverdiks.

Peljake pigem sellist ohtu lapse komblusele ja mõelge, kuidas seda vältida. Ma ei mäleta, et Saaremaa ajalehed oleksid sellisest laviinina saabuvast XXI sajandi alguse ohust seni pikemalt üldse kirjutanud. Kas järsku kordub lugu narkomaania saabumisega Eestisse?

Internetiga võib juhtuda ajaloost tuttav asi: kuldsete kätega puusepp raiub kirvega kauni tare üles. Kuid halvasti juhitud käsi raiub isegi lähisugulase kirvega tükkideks, nagu see XX sajandil vähemalt kahel korral ka Saaremaal juhtus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 63 korda, sh täna 1)