Odava toidu ajastu on maailmas lõppenud

Odava toidu ajastu on maailmas lõppenud

 

Viimase poole aasta jooksul ka Eestit tabanud toiduainete järsu kallinemise taga on tegelikult paljuski globaalset haaret omavad protsessid. Asjatundjad on isegi väitnud, et praegune hinnatõus toiduainete turul on pikemas perspektiivis paratamatu ja selle on tinginud kaks peamist tegurit: jõukuse ja ostuvõime kasv Aasias ja Venemaal ning biokütuseks kasutatava etanooli üha suurenev subsideerimine arenenud majandusega riikides, eelkõige Ameerika Ühendriikides.

Möödunud aasta viimases kvartalis võis kahes energeetilise tooraine poolest väga rikkas riigis Venetsueelas ja Venemaal täheldada küllaltki kummalist lühiajalist nähtust – põhiliste toiduainete defitsiiti.

Mõlemas riigis oli see defitsiit kunstlikult tekitatud, sest enne tähtsaid siseriiklikke sündmusi (Venemaal, nagu teada, toimusid valimised, Venetsueela valmistus aga rahvahääletuseks) rakendasid sealsed valitsused kontrollimehhanisme, mille eesmärgiks oli hoida strateegiliste kaupade hinnad madalal tasemel.

Riigi selline jõuline majandusellu sekkumine on igati taunitav. Kuid olgem ausad – poliitikute sarnane käitumine on kaasaja maailmas vägagi levinud ja näiteid selle kohta leidub veelgi. Analüütikud väidavad, et kõik see on vaid reaktsioon ühele märkimisväärsele, viimase aasta jooksul ilmnenud muutusele maailma toiduainete turul – lõppenud on juba pikalt kestnud ajastu, mil toiduainete hinnad maailmaturul olid odavad.

Taevasse kerkivad hinnad

Veidi statistikat. Briti mõjukas majanduspoliitiline ajakiri The Economist kirjutas, et möödunud aasta IV kvartali alguses, vahetult pärast puhkuste perioodi lõppu põhjapoolkeral, tõusis tonni nisu hind maailmaturul 400 dollarile – ajakirja andmetel olevat see kõrgeim näitaja, mis on ajaloos kunagi registreeritud.

Sama aasta mais oli tonn nisu maailmaturul maksnud vaid 200 dollarit. Kuigi reaalhindades (s.o inflatsioonikordistiga korrigeeritud hindades) on 400-dollarine hind ikka veel palju madalam rekordtasemest, mille viljahind saavutas 1974. aasta majanduskriisi päevil, on see viimase 25 aasta keskmisest hinnast siiski ligi kaks korda kõrgem.

Veidi enne nisuhinna drastilist tõusu oli maailmaturul viimaste aastate rekordilisele tasemele – 175 dollarit tonni eest – tõusnud ka maisihind. Tõsi, 2007. aasta lõpus viimane mõnevõrra langes (150 dollarile), kuid ikkagi maksis tonn maisi maailmaturul ka siis 50% enam kui 2006. aastal keskmiselt.

Tekib ahelreaktsioon

Vabaturumajanduse tingimustes on loomulik, et kui mingi ühe põllumajanduskultuuri hind maailmaturul ootamatult üles hüppab, hakkavad põllumehed seda kasusaamise nimel kasvatama senisest rohkem, mistõttu teiste kultuuride tootmine paratamatult langeb.

Järelikult avaldab nisuhinna järsk tõus ülejäänud põllumajanduskultuuride tootmisele negatiivset mõju. Nii näiteks tõusis läinud aastal maailmaturul kohe ka riisi hind. Ajakiri The Economist kirjutas, et väljaande koostatud nn toiduhinnaindeks (ajakiri arvutab seda perioodiliselt juba aastast 1845) on praegu kõrgem kui kunagi varem, kusjuures ainuüksi möödunud 2007. aasta jooksul on see näitaja kerkinud ligi kolmandiku võrra.

Hinnatõus külluse foonil

Tavaline seletus viljahindade tõusule maailmaturul oleks järgmine – mingil põhjusel (näiteks halvad ilmastikuolud) on tootmine järsult langenud, mis omakorda on tekitanud pakkumise vähenemise.

Tõepoolest – läinud aastal oli Austraalias (maailma seitsmes nisutootja) juba teist aastat kestnud tugeva põua tõttu viljasaak äärmiselt nigel. Kõigest hoolimata pole aga viletsad loodusolud viljahindadele kuigivõrd olulist mõju avaldanud.

Kuid mis on kujunenud olukorras (spetsialistid on seda nimetanud agflatsiooniks – põllumajandusinflatsiooniks) kõige hämmastavam – praegused kõrged teravilja hinnad pole tekkinud nappuse, vaid, vastupidi, külluse ajal!

Londonis asuva Rahvusvahelise Teravilja Nõukogu (International Grains Council) andmetel oli maailma teraviljasaak 2007. aastal 1,66 miljardit tonni. See on 89 miljonit tonni enam kui 2006. aastal ja tegemist on suurima näitajaga, mis eales on registreeritud. Samas aga pole see ülisuur viljasaak olnud piisav selleks, et ära hoida teraviljatoodete hinnatõusu maailmaturul.

Siit järeldus – tänapäeva majanduses on tekkinud midagi, mis oluliselt on kasvatanud nõudlust teraviljakultuuride järele. Sellest ka hinnatõus.

Esimene põhjus – söögiharjumuste muutumine

Spetsialistid on väitnud, et teraviljakultuuride hinnatõusu taga on tegelikult kaks tegurit. Neist esimene oleks jõukuse ja elanikkonna ostujõu kasv sellistes suurriikides nagu Hiina, India ja Venemaa. See omakorda on tekitanud nõudluse teravilja järele, mida kasutatakse loomasöödana.

Nõudlus leivateravilja (s.o vili, mida kasutatakse pagaritööstustes) järele on läbi aegade olnud seotud maakera elanikkonna juurdekasvuga. Viimastel aastatel on leivateravilja tootmise kasv olnud ühtlane ja see peegeldab maakera elanikkonna kasvu aeglustumist. Kuid nõudlus liha järele on alati olnud seotud majanduskasvuga. Viimase viie aasta vältel on maailma SKT kasvanud rekordilise tempoga – keskmiselt 4% aastas.

Siit järeldus: kõrgemad sissetulekud Hiinas, Indias, Venemaal jt suuremates riikides on suurendanud nende maade elanikkonna ostujõudu, mis omakorda võimaldab neil osta enam lihatooteid.

Üks näide – kui 1985. aastal tarbis keskmine hiinlane (kuid hiinlasi on maailmas üle miljardi) vaid 20 kg liha aastas, siis nüüd on see näitaja juba veidi enam kui 50 kg. Analüütikud väidavad, et Hiinas maad võtnud trendid on täheldatavad ka teistes kiire majandusarenguga riikides.

Kui näiteks teravilja tarbimine on arengumaades tervikuna olnud 1980. aastate algusest peale enam-vähem stabiilne, siis liha tarbimine on samades riikides sama perioodi vältel peaaegu kahekordistunud.

Turg reageerib paindlikult

Seepärast polegi üllatav, et maailma põllumehed on viimastel aastatel taolisele radikaalsele muutusele kohe reageerinud. Statistilised andmed kinnitavad, et täna söödavad maailma põllumehed oma loomadele aastas 200–250 miljonit tonni teravilja enam, kui nad tegid seda 20 aastat tagasi.

Jõukuse kasv ja sellega kaasnenud tarbimisharjumuste muutumine on aga oluliselt mõjutanud maailma teraviljatoodangut üldse. Loogika on lihtne: mida enam sa liha sööd, saades just lihatoodetest elutegevuseks vajaminevad kalorid, seda enam tarbid sa ka vilja (palju enam kui siis, kui sinu toidulaual oleks vaid leib või mõni muu teraviljatoode).

Nimelt on teadlased välja arvestanud, et ühe kilogrammi sealiha tootmiseks kulub kolm kilo teravilja, ühe kilo loomaliha tootmiseks aga isegi kaheksa kilo teravilja.

Seega avaldavad muutused inimeste söögiharjumustes (rohkem liha ja vähem teraviljatooteid) teraviljatoodete turule tohutut mõju.

Alates 1980. aastate teisest poolest on söödateravilja nõudlus kasvanud keskmiselt 2% aastas ja see on suurendanud ka üldist nõudlust teraviljatoodangu järele. Me kõik ju teame, mis juhtub siis, kui nõudlus kasvab pakkumisest kiiremini. Antud juhul on tagajärjeks teraviljatoodete hinnatõus kogu maailmas.

Et inimeste söömisharjumuste muutumine on reeglina aeglane ja aeganõudev protsess, siis ei saa praegust toiduainete hinnatõusu maailmaturul seletada ainuüksi selle teguriga.

Siin tuleb mängu veel ka teine põhjus: selleks on meie liiga suur ja – mis peamine – kampaania korras ootamatult tekkinud rõhuasetus keskkonnasõbralike energiaallikate (eelkõige biokütus) väljatöötamisele ja nende kasutusele võtmisele.

Kuidas on see aga meie toidulaua maksumust mõjutanud, sellest juba nädala pärast.

(Jätkub nädala pärast)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 42 korda, sh täna 1)