Tiina – Nelsoni kingitus Saaremaalt

Tiina – Nelsoni kingitus Saaremaalt

 

Kuressaarest pärit Tiina Mölder elab juba kümnendat aastat Tšiili pealinnas Santiagos. Tiina abikaasa Nelson on tšiillane. Tiina õppis sealses ülikoolis inseneriks ja tegi oma diplomitöö maavärinatest.

Tean sinust nii palju, et pärast gümnaasiumi, kui kõik pürgisid ülikoolidesse, läksid sina hoopis Soome lapsehoidjaks.

Tõepoolest, pärast keskkooli otsustasin sõita Soome lapsehoidjaks. Et õppida võõrkeeli ja tutvuda teiste rahvaste kultuuridega. Samas lootsin ma valmistuda järgmisel aastal ülikooli astumiseks. Aga eluteed on keerulised. Soomest sõitsin edasi lapsi hoidma Inglismaale, siis tagasi Soome, kus töötasin ühes talus ja võtsin vastu turiste, keetsin ja küpsetasin.

Seejärel läksin Rootsi linna Gävlesse, kus ühes peres vajati taas lapsehoidjat. Aasta pärast olin seal politseis tõlgina tööl, töötasin ka haiglates ja restoranides.

Võõral maal lastehoidmine on täpselt sama, mis eesti laste hoidmine, ainult teises keeles. Alustasin tööd alati inglise keeles, kuni õppisin ära soome või rootsi keele. Probleeme ei olnud. Peredega on mul alati õnne olnud – toredad pered, fantastilised lapsed.

Kuidas see juhtus, et sa lõpuks Lõuna-Ameerikasse ja Tšiilisse sattusid?

Valmistusin Rootsis ülikooli astumiseks, tegin isegi eksamid ära. Loomulikult oli mul mõttes hiljem ikka kodusaarele tagasi tulla. Aga saatusel olid minu jaoks teised plaanid. Tutvusin oma mehe Nelsoniga Rootsis, kus ta parasjagu ülikoolis tsiviilinseneriks õppis.

Sattusime tõlkekursustel istuma ühe pika laua ümber. Tema kutsus mind kohvile, et võib-olla õnnestub teha business’t Eesti ja Rootsi vahel. Nii ta mu ära meelitas. Kui nüüd neid aegu meenutame, siis naerame seda business’t… Tema ütleb selle peale, et business läks ju korda – vaata, millise meene ma Eestist enesele kaasa tõin!

Läks nii, et jätsin oma õpinguteplaanid Rootsis sinnapaika ja tulin Nelsoniga tema kodumaale Tšiilisse. Ja otsustasin jätkata oma ülikooliõpinguid juba siinmail.

Ja lõpetasidki Santiagos ülikooli? Mida õppisid?

Jah, ma tegin siin ülikooli läbi. Kuna mulle koolis meeldisid matemaatika, füüsika, joonistamine ja joonestamine, tahtsin saada inseneriks või arhitektiks. Ülikooliaastate jooksul õppisin sildade, teede, tunnelite ning loomulikult ka majade ehitamist. Mulle meeldib alustada ja lõpetada.

Insenerina puutun kokku kõigega, mis ehitusel vajalik, s.o planeerimine, raha, ehitus ning lõpuks ka viimistlus. Kogu projekt. Ja veel üks põhjus – see on üks tegevusala, mille eest siin maal hästi makstakse.

Mismoodi see ülikoolis õppimine ühel eestlasel seal võõral maal välja tuli? Keelt sa ju ei osanud? Kui suur oli õppemaks?

Raske oli, väga raske. Pidin õppima topelt, kuna minult nõuti rohkem kui tšiillaselt. Oli õpetajaid, kes olid vastutulelikud, ja neid, kes tegid mulle kohe selgeks, et sul pole siin head oodata mitte midagi. Olin ju teistest vanem ja keelt ka ei osanud.

Kursusekaaslased kõik kangesti võistlejahingega – just nemad peavad olema parimad! Mõnele ei meeldinud see, et jälle on tulnud üks välismaalane neilt tööd ära võtma. Aga mina olen ju kangekaelne saarlane! Lõpuks nad siiski taipasid, et minust pääsu ei ole ja nad lõpetasid kahtlemise minu oskuste üle.

Rahaga oli mulle toeks minu abikaasa, kes nägi minu õpingutes investeeringut. Siinsel maal saad elada hästi, kui sul on haridus ja kui oskad oma tööd hästi teha. Üks kooliaasta maksab umbes 3 500 000 Tšiili peesot ehk 74 950 Eesti krooni aastas.

Ja sinu diplomitöö? Kas tõesti tegid selle maavärinatest?

Ülikooli lõputöö tegin tõepoolest maavärinate teemal. Uurisin maavärina mõju ehitustele. Analüüsil kasutasin reaalseid maavärinaid, mis olid juhtunud Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Kuna siin ehitatakse kõik sillad, teed, majad, basseinid jne, arvestades neid tagajärgi, mida üks maavärin enesega kaasa toob.

On ju Tšiili niisamuti üks sagedaste maavärinatega maa. See minu lõputöö uuris üht tõelist maavärinat, mis tuleb kõigist suundadest, ja mismoodi see olenevalt selle kiirusest- tugevusest mõjub ehitistele. See pidi saama aluseks ka uue ehitusseaduse väljatöötamisele.

Minu töö Studied the effects of an imposed earthquake on a model structure. Analyzed the vertical flexibility of the slab, its asymmetry of inflexibility and the center of resistance of the structure käis ära ka Brasiilias kongressil (XXXII South American Days of Structural Engineering).

Kus sa praegu töötad?

Praegu töötan ühe Šveitsi firma Tšiili filiaalis Xstrata Copper Chile (http://www.xstrata.com/). See on ülemaailmne pronksi, kulla ja teiste metallide tootmisfirma. Siin asub põhiliselt pronksiosakond. Töökeel on hispaania ja inglise keel. Töötan järelevalveinsenerina.

Sul on kaks last. Kas oled suutnud oma lastele ka eesti keelt õpetada?

Meil on kaks last. Tütar Annette on 6-aastane, poeg Ian 3-aastane. Nad saavad veidi aru eesti keelest ja ütlevad mõned sõnad ka, kuid rääkimisest on asi kaugel. Annette väiksena sai kõigest aru ning ka teadis palju sõnu, kuid ajaga tuli tal segadus – kuidas võib sama sõna olla kahte moodi.

Kui ta teadis sõna eesti keeles, siis hispaania keeles ta seda sõna enam teada ei tahtnud. Seejärel võttis ta endale pähe, et ema ei tohi enam “marslaste” keelt rääkida ning peab rääkima sama keelt, mis tema ja papi. Aga on siiski mõned sõnad, mis on lastele meelde jäänud. Näiteks musi, tuia, poja, tubli poja/tuia, pane pea padja peale ning silmad kinni, lõpeta ära!, aitab küll! jne.

Need on neil juba veres… Nad saavad aru paljust, kuid ise ei räägi. Märgata on, et tütrel hakkab huvi minu keele vastu tagasi tulema.

Kuidas oled ära harjunud Tšiili kommetega? Mis on kõige suuremad erinevused, millega sul on olnud kõige raskem harjuda?

Jah, see on päris raske olnud, kuid olen hakkama saanud. Tõesti, siin on küll enamik elust teistmoodi. Siin käib naljategemine peaaegu igas jutus, kõik räägivad samaaegselt, teemavahetus on väga järsk. Elu on kiire. Ma ei tea, miks, aga kui ringi käid, siis inimesed aina kiirustavad… Alati on igal pool palju rahvast.

Kõige raskem oli ära harjuda nn kahepalgelisusega. Sõprust ei hinnata. Enamik tšiillasi mõtleb ainult tänasele päevale ja mis saab homsest, kuidas edasi elada, sellele palju ei mõelda. Töösse suhtuvad nad küllaltki ükskõikselt, tähtajad ja kellaajad ei kehti. Alati hilinetakse või proovitakse siis viimasel minutil asja parandada.

Missugune on sealne kliima, kui võrdled seda meie Saaremaa omaga, kus peaaegu kogu aeg kestab üks pikk sügis?

Siinne kliima on soe, kevad ja sügis on nagu Eesti suvi ning suvi on kuum (+27 ºC – +36 ºC). Talv on siin meil juuni lõpust septembri alguseni. Päeval on soe (umbes +10 ºC – +22 ºC), õhtud ja ööd on jahedad, talvel kuni -3 ºC.

Mul on olnud raske harjuda, et Tšiilis väriseb maa üpris tihti. Esimestel aastatel olin täitsa paanikas, eriti siis, kui ootasin oma esimest last. Tundus, et ma peaksin oma last kaitsma, aga ei teadnud, kuidas. Nüüd on paanika ära kadunud, kuid muretsen endiselt. Peale selle sain maavärisemistest rohkem aimu siis, kui nendest oma diplomitööd tegin.

On Tšiili turvaline maa? Või esineb palju kuritegevust, tänavarahutusi jms?

Tšiilit peetakse turvalisemaks kui teisi Lõuna-Ameerika maid, aga kui ausalt öelda, siis minu jaoks ei ole siin turvalisust kuskil. Tänaval käies pead sa alati käekotist kõvasti kinni hoidma ja parem on, kui telefoniga tänaval ei räägi, kulda ja karda kanda ei tohi (kui kannad, siis võid kindel olla, et see sult ära varastatakse), majad on siin tavaliselt trellitatud. Selles linnaosas, kus meie elame, trelle siiski vaja ei ole. Siin on elu sõbralikum ja kindlam. Aga on linnaosi, kuhu ei soovitata üldse minna.

Igal aastal on palju streike, proteste ja seda koolilastest vanuriteni välja. Alati leidub, mille üle kaevata. Kuid õnneks elame me keskusest kaugel (nagu väike Kuressaare), kus kõik on ilus ja rahulik. Ning tööle minekuks ei pea ma linnast läbi sõitma. Mina väga kesklinna ei tüki. Toidu, riided, majatarbed jms ostan suurtest ostukeskustest. Neid on siin küllaga.

Teame Tšiilist nii palju, et see on tuntud veinimaa. Ja meie toidulauale nii igiomase kartuli päritolumaa on Tšiili samuti. Kui palju erineb sealne toidulaud Eesti omast?

Siinsed toidud on minu jaoks väga erilised ja siiamaani olen ära harjunud ainult mõnega. Mul on olnud kergem Nelsoni peret harjutada minu kodumaa toitudega. Nüüd, kui kokku saame, vaaritan alati mina. Neile meeldib väga meie kartulisalat. Proovivad teha ise ka, aga neil see nii hästi ei õnnestu. Puudub see eestlase maitse ja käsi.

Siin süüakse palju mereande, palju puu- ja juurvilju. Arbuuse, banaane, virsikuid ja puuvilju, mida ma varem ei tundnudki.
Talvel on siin põhiliseks toiduks cazuela (supp, milles on kõrvitsat, kartulit, liha jpm), porotos granados, humitas (pressitud mais, mida on pärast keedetud maisilehtedes).

Kui palju sa üldse Eesti eluga kursis oled?

Eesti eluga olen vähe kursis. Tean ainult seda, et Eesti on heal järjel.

Kui tihti koju käima saad? Kas koduigatsus mõnikord ei kimbuta?

Jah, kümne aasta jooksul olen Saaremaal käinud kaks korda, seega võib öelda, et iga 3–4 aasta tagant. Koduigatsus kimbutab väga, kuid kojusõiduks vajan ma vähemalt kuuajalist puhkust. Minu töö lubab aga mul ära sõita poolteiseks nädalaks, kõige rohkem kaheks nädalaks, mitte rohkem.

Nii et peab hästi plaanima. Kuna lapsed on nüüd koolis (siin kestab kooliaasta märtsist detsembrini) ja lasteaias, siis peab veel vaatama ka seda, kuidas neid koolist kuuks ajaks vabaks saab. Nii see elu on, kogu aeg üks suur planeerimine.

Kõige rohkem kimbutab mind koduigatsus minu pere tähtpäevadel: sünnipäevad, laste sünnid, suured juubelid või pulmad. Tahaks küll nendega rohkem läbi käia, et nad oleksid minu igapäeva elus olemas.

Oled sa mõelnud, mis sinust saab? Kas kavatsed jäädagi sinna kaugele maale? Kas Nelson on käinud ka sinu kodusaarel ja millised on tema tunded seoses selle tillukese maaga?

Ei me ette tea… Üks lauluke tuli kohe meelde… Paistab küll nii, et minu tulevik on siin sellel maal. Siin on meie kodu, lapsed, minul ja Nelsonil töö, kolm koera, autod… Kõik plaanid on selle maaga seotud.

Siia tulles ei olnud meil mitte midagi. Alustasime nullist. Maja disainisime ise – joonestasime ja arvutasime kahekesi ja ka ehitamisel olime kogu aeg juures. Võtsime töömehi, ostsime materjalid ise, olime tööjuhendajad. Oleme teinud selle maja oma unistuste järgi.

Nelson on Saaremaal käinud kaks korda. Tal on soojad tunded Saaremaa vastu, sest on see ju tema kaasa kodumaa. Nagu ta ütleb, olen ju tema kingitus Saaremaalt.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 116 korda, sh täna 1)