Ingrid Liiv hakkab maastikke ehitama

Ingrid Liiv hakkab maastikke ehitama

 

Pikkade bussisõitudega harjutas Ingrid Liiv (20) end juba keskkooliajal: elas Kuressaares, aga õppis Leisis. Nüüd asub Ingridi kool suisa Peipsi lähedal. Neiu käib Räpina aianduskoolis, et õppida MAASTIKUEHITUST.

Mis asi see maastikuehitus õigupoolest on – tõstad mägesid üksteise otsa ja teed jõgedest sõlmesid?
Tegelikult tähendab maastikuehituse eriala, et ma hakkan tulevikus tegema aiaplaane igasugustele koduaedadele. Kui esialgu võib tunduda, et mis siin siis keerulist – mõned taimed plaani peale kribada ja need siis maha istutada –, siis tegelikult on eelnevalt vaja teha väga palju muid töid. Taimede valik on alles viimane viimistlus.

Kõigepealt tuleb teha maaparandust – võib-olla on kusagil liiga palju vett või kõrgendik vales kohas jne. Siis tuleb vesi maja juurest ära juhtida, võtta arvesse vaateid ja veel palju muidki asju. Õppima hakates ajab see kõik alguses pea väga sassi, aga hiljem tuleb juba iseenesest.

Lühidalt tähendab maastikuehitus seda, et oskan Räpina aianduskooli lõpetanuna teha aiaplaane ja neid ka ellu viia.

Maastikuehitust saab ju Eestis mujalgi õppida kui Räpinas. Miks sa just Räpina kasuks otsustasid?
Kuulsin selle kooli kohta ainult kiidusõnu ja muid võimalusi väga ei uurinudki. Valisin Räpina välja veel enne, kui läksin keskkooli.

Esiteks on Räpinas väga head õpetajad: näiteks üle Eesti väga hinnatud dendroloog Andres Vaasa, mitmete erialaste raamatute ja õpikute autor Jaan Kivistik, Tiia Niiduviir, Reet Palusalu ja nii edasi. Õppejõud on ka väga vastutulelikud ja sõbralikud.

Teiseks – arvan, et võrreldes Luua metsanduskooliga õpib Räpina aianduskoolis tundma rohkem taimi. Maaülikoolis on maastikuarhitektuuri eriala, mis näeb ette seda, et saad lõpuks teha ka linnahaljastuse plaane. Ent Räpinas on jällegi rohkem praktikaid.

Kui palju on sul siis teoreetilisi aineid ja kui palju praktikat?
Kui ilm läheb ilusaks, siis lähme kohe õue ja teeme käed mullaseks. Teooriat saame rohkem talvel, sügisel ja kevadel oleme väga palju väljas. Ka teooriatunnid toimuvad sageli väljas, kus õpime taimi tundma.

See, et nii palju õppetööst toimub väljas, oli minu jaoks Räpina kooli juures meeldiv üllatus. Jalutame, vaatame ja õpime – nii jäävad asjad meelde nagu iseenesest. Olen ju saanud õpitavaid taimi päriselt näha ja katsuda.

Sinu õppekavas on näiteks väetusõpetus ja puukoolimajandus – kuidas sellistes ainetes eksameid tehakse?
Eksameid ei ole meil veel olnud, aga tulemas on avamaa lillekasvatuse eksam ja dendroloogiaeksam. Eksamid koosnevad kahest osast: teooria ja taimede tundmine.

Taimedega, mida eksamil küsitakse, saab eksamieelsetel päevadel ka tutvuda. Need tuuakse õppimise tarbeks klassi.

Nendest kahest eksamist kardan dendroloogiat, kuna selle aine maht on tohutu. Aga usun, et mõlemad eksamid saavad olema lõbusad, sest õpetajad ja seltskond on nii toredad.

Aia kujundamine on ju väga loominguline tegevus. Kas pead loomingulisust koolis ka eraldi harjutama ja kuidas seda tehakse?
Loomulikult on omad põhitõed, ent põhiline peab tulema ikka iseenesest.
Värvuse ja kompositsioonitunnis õpetataksegi neid põhitõdesid: mismoodi mingid kompositsioonid mõjuvad, millised värvid suurendavad ja millised vähendavad, millised toonid toovad lähemale ja millised viivad kaugemale, mis on millegi vastand, mis värvid omavahel sobivad… Kes Räpinasse õppima tuleb, see saab täpsemalt teada.

Kas maastikuehitaja eriala juurde käib ka tehnika õppimine – aiatraktorid, muruniidukid?
Muidugi peab tundma ka tehnikat. Meile on näidatud, kuidas traktoriga toimetada, ja seda saame ka praktikate käigus proovida. Lisaks võiks maastikuehitaja osata ümber käia nivelliiriga, millega saab mõõta pinna kõrgusi ja kaugusi.

Käime ka messidel, kus saab tehnikaga tutvuda – viimati näiteks Tartus maamessil.

On maastikuehitaja töö pigem üksi nokitsemine või meeskonnatöö?
Aiaplaane saab loomulikult üksi teha, aga nende teostamiseks on vaja ka abikäsi. Üksi tiiki kaevata oleks väga raske. Ka plaani tegemisel on mitu pead ikka mitu pead: saab omavahel arutada.

Täpset ettekujutust maastikuehitaja tööpäevast mul veel ei ole. Usun, et see hakkab olema umbes nii: hommikul vaatan aknast välja ja kui on ilus ilm, siis ajan muudkui plaanilt näpuga järge ja ehitan. Kui plaan on vaja alles koostada, siis tuleb esmalt objekt üle vaadata ja kliendiga konsulteerida.

Plaani jaoks tuleb objektil teha mõõtmisi ja vaadata, mis seal juba olemas on ning mida saab juurde panna.

Räpina asub ju Saaremaast päris kaugel. Kui sageli sa kodus käid?
Räpina on natuke kaugel jah, aga see ei ole ületamatu kaugus. Kui päeval tulema hakkan, siis õhtuks jõuan Saaremaale. Sõidan seda maad üsna tihti: umbes üle nädala.

Nädalavahetuseks Räpinasse jäädes saan aga rahulikult oma koduseid ülesandeid teha.

Minu teada õpib Räpinas praegu neli saarlast.

Milline on sinu n-ö unistuste aed, mille tahaksid ükskord kujundada?
Unistuste aeda mul ei ole, aga mulle meeldivad rohkem modernsed aiad: need näevad nii puhtad ja korrektsed välja. Seal peavad kindlasti olema kõrrelised ja sellised aiad sobivad rohkem linna. Maal peaksid olema ikka inglise stiilis ehk siis vabakujulised kujundused.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 354 korda, sh täna 1)