2008. aasta suve saabumine

2008. aasta suve saabumine

 

Saarlaste elu on üha tihedamalt seotud mandriga, olgu siis seetõttu, et paljud meist mandril tööl käivad, või siis sellest, et aasta-aastalt on kasvanud Saaremaad külastavate inimeste arv. Rändlinnud on ammu juba saabunud, veidi kannatust veel ja juba on saarel liikumas ka suuremad turistide grupid.

Ja jälle on nii, et suve saabudes maakonnas viibivate inimeste arv vähemalt kahekordistub, mis enamikule heameelt valmistab. Seda lihtsal põhjusel, et külalised toovad endaga kaasa hulgaliselt kroone, mis meie saarel ringlusse lastakse ja saarlaste jõukust kasvatavad.

Heameel uutest värvidest looduses ja inimestest tänavatel võiks kesta pikemalt. Peab vaid meelde tuletama mõned ammuräägitud teemad, mis muidu ununema kipuvad.

Rohkem inimesi tähendab ka rohkem autosid teedel-tänavatel. Suurenenud liiklusvood ja kasvanud kiirused kannavad endaga kaasas ohtusid. Ohtude ennetamiseks ja neist teavitamiseks on maanteeamet koostöös politseiga planeerinud suveks mitmeid kampaaniaid.

Järgmisest nädalast käivitub kampaania, mis on suunatud jalgratturitele, mopeedijuhtidele ja mootorratturitele, et nad sadulasse istudes ei unustaks kiivrit pähe tõmmata ja järgiksid liikluseeskirjas sätestatut. Käimasolev turvavarustuse kasutamise kontroll on endaga kaasa toonud sõidukijuhtide poolt turvavöö kasutamise hüppelise kasvu. Loodan, et oma ohutuse tagamine muutub kampaania käigus juba rahatrahvi saanud 173 isikul edaspidi siiski harjumuseks, sest kinnitamata turvavöö võib ka linnatänavate väikeste kiiruste juures tuua sõidukite kokkupõrkel kaasa kaelavigastuse ja pikemaajalise viibimise haiglavoodis.

Võib küll küsida, et kas hirm karistuse ees on ikka see liikumapanev jõud? Kindlasti ei anna ainult politseiline sekkumine oodatavaid tulemusi liiklusõnnetustes vigastatute ja hukkunute arvu vähendamiseks. Muutuma peab esmajoones elanikkonna suhtumine ja hoiakud. Minu meelest on 123 vigastada saanut ja 6 hukkunut möödunud 2007. aastal murdeline punkt, mis välistab nende juhtumite anonüümsuse.

Arvan, et iga Saare maakonna elanik on seetõttu kas lähikondsete või tuttavate kaudu tunnetanud oma puutumust nende süngete sündmustega (35 vigastatut maakonna 10 000 elaniku kohta). Ma ei tahaks olla nende inimeste nahas, kes on õhtul koos ühes seltskonnas pidutsenud ja näinud, et joobnud juht asus rooli, kuid nemad isegi ei üritanud seda juht takistada – ning saada siis hommikul teade selle kohta, et purjus juhi süül on toimunud liiklusõnnetus, milles inimesi hukkus või vigastada sai. Kas keegi meist tahab endale süükoormat kogu eluks? Ilmselt mitte.

Suvel saabub meie maakonda peale oodatud külaliste ka selliseid isikuid, keda me kindlasti siin näha ei tahaks. Sageli saab politsei nende saabumisest teada alles siis, kui nad juba lahkunud on. Mõtlen siinkohal neid “puhkajaid”, kes saarlaste külalislahkust kurjasti ära kasutavad, varastades nähtavale jäetud asju autodest, astudes nahaalselt sisse lukustamata korterisse või talusse ning haarates kaasa esimesi kättejuhtunud asju.

Luuavars ukse taga – sellist pilti küll enam nägema ei satu, kuid siiski on veel nii maal kui ka linnas liialt palju lukustamata ustega kortereid ja maju, mis justkui ootaksid sääraseid “külalisi”. Lohutust ei paku siinkohal ka statistika. Eelmiste aastatega võrreldes on varguste arv maakonnas küll tervikuna vähenenud, kuid siiski on veel piisavalt palju omavolilisi sissetungimisi, mille puhul on vargusele n-ö kaasa aidanud vara omanikud ise, jättes korteri- või majaukse lukustamata.

Hooligem meie ümber toimuvast, siis muutub suvine puhkusteaeg meile kõigile turvalisemaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)