Ants Laaneots: positsioonidelt lahkumist õigustab ainult surm (2)

Ants Laaneots: positsioonidelt lahkumist õigustab ainult surm

 

1992. aasta oli Vene vägede lahkumise aeg Eestist. Okupatsiooniarmee minek oli kohati vaevaline ja valuline, keerulistest olukordadest avalikult palju ei räägitud ning pole seda tehtud siiani. Üks õnnelikult lõppenud intsident juhtus 1992. aasta maikuus Mõntus. Olukorra tõsidust näitab ehk toonase kaitsejõudude peastaabi ülema, siis kolonelipaguneid kandnud Ants Laaneotsa käsk: positsioonidelt lahkumist õigustab ainult surm.

Oma Saar püüdis selgust saada, mis siis tookord õigupoolest juhtus. Toona Mõntusse läinud kaitseliidu üksust juhtinud maleva staabiülem Mati Laid ütleb, et rääkigu teised, kes Mõntus olid, sest tema on ennast praktilisest kaitseliidu tegevusest taandanud. Sündmuste mõistmiseks on abiks ka KL Saaremaa maleva poolt välja antud vihik “Taas kodu kaitsel”, kus peatükk “Saaremaa maleva kaitseliitlased vabariigi varade kaitsel Mõntu sadamas”.

Kaitseliit oli saanud teate, et Vene sõjaväelastel on plaan Mõntu sadama kaudu hakata suuremates kogustes välja vedama varasid, mis Eesti-Vene kokkulepete ja Eesti-poolsete seaduste kohaselt pidid jääma Eestisse. Seoses sellega andis Laaneots korralduse säärane tegevus iga hinna eest nurjata.

Olgu meeldetuletuseks öeldud, et kaitseliit oli alles taastatud, ka piirivalve oli alles oma arengu alguses. Enamikul kaitseliitlastel puudus vormiriietus ning sestap formeeriti Mõntusse minekuks väikesearvuline, vaid kaheksast mehest koosnev rühm (kohalolnute mäletamist mööda olid peale Laidi kohe kohal või tulid esimesel ööl Kalle Tiits, Viktor Vaher, Rein Teinberg, Jaan Mäemets, Väino Tamm, Gunar Tamm, Kaster Õng, August Kuningas, Villem Kuningas ja Jüri Sepp), kes said endale kaasa nii Laidi kui toonase malevapealiku Mati Vendeli kodusest arsenalist relvad – vintpüssid, püstolid ning kaks kuulipildujat. Mõntus olnud kaitseliitlane Jüri Sepp mäletab, et relvi küll jagus, aga laskemoona igal juhul nappis. Sepa sõnul oli neil olemas isegi kaks granaati. Sepp mäletab, et rühma juhtinud Laid võttis püstolilt salve ning pani sealt ühe padruni oma tasku, öeldes, et elusalt ta ennast kätte ei anna.

Ülestähendatud ajaloost võib lugeda, et sel ajal pidas Mõntu sadamas valveteenistust kokkuleppel Vene poolega ka Eesti piirivalve, mis oli aga praktiliselt teovõimetu, kuna neil puudusid relvad ja oma juhtkonnalt saadud instruktsioonide kohaselt pidid mehed vähimagi hädaohu korral postilt lahkuma ja varjuma metsas.

Purjus ja räuskav mitšman

Mõntu sadamas oli kaitseliitlastel pidevalt tegemist Vene-poolse mitšmanist komandandiga, kes meeste mälestuste põhjal oli äärmiselt agressiivne ning tema poolt kasutatav ebatsensuurne sõnavara lausa ammendamatu.

Mitšman kinnitanud, et kogu varade mahaparseldamine ja väljavedu toimub kohalikes võimuorganites töötavate äritsejatega kooskõlastatult ning nende teadmisel.

Kaitseliitlased võtsid sadamas täielikult oma kontrolli alla 52 küttelao tsisterni ning rajasid esmajärjekorras ümber valvatava ala tulepesad. Esimene ööpäev möödus rahulikult, kui mitte arvestada purjus mitšmani pidevat räuskamist.

Teisel päeval toodi Eesti piirivalvuritele kaks AK-tüüpi automaati. Kaks noort piirivalvurit aga teatasid, et võimaliku relvakokkupõrke korral asuvad nad kaitseliitlaste positsioonidele ning metsa ei silka. Kahjuks ei ole teada nende tublide poiste nimed, kuid Saaremaa vabadusvõitlejate ühing palub kindlasti ühendust võtta, kui keegi neid teab.

Veidi humoorikas intsident juhtus Mõntus relva katsetamisel. Oli ju üks prantsuse päritolu kuulipildujatest aastakäigust 1927, jumal teab, kuidas Eestisse sattunud, ning meestele oli relv täiesti tundmatu, sest katsetada pole seda ju olnud võimalik. Laid võttis aga kätte ja tegi rariteedist ühe paugu ning mitšman haaras telefoni, et maakonna juhtidelt abi saada.

Pettemanöövrid aitasid

Et vastaspoole hulgas segadust tekitada, tegid kaitseliitlased hulgaliselt pettemanöövreid: mehed vahetasid positsioone, sõitsid autoga minema ja tulid tagasi, vahetasid omavahel riietusesemeid. Selle tagajärjel kadus venelastel täielikult ülevaade kaitseliitlaste arvust ja relvastusest. Teisel päeval tuli Mõntu mehi ja relvi juurde. Nüüd oli Mõntus juba 32 kaitseliitlast.

Et relvastatud kokkupõrke oht oli ülimalt reaalne, võtsid kaitseliitlased Mõntus sisse ringkaitse. Teisel ööl saabusid Vene dessantpargased reidile, et ära viia varad. Oma viimase käigu tegi ka mitšman, kes tuli veelkord kaitseliitlasi minekule keelitama. Loomulikult sai ta eitava vastuse ning nähes veelgi enam täiendatud kaitsepositsioone, lahkus pettunult, sajatas valjusti ja needis eestlaste põikpäisust.

Kaitseliitlaste ja Vene sõjajõudude vastasseis kestis Mõntus hulk aega. Ilmselt toimusid Vene laevade, Saaremaal paiknevate üksuste ning Kaliningradis asuva juhtkonna vahel läbirääkimised, mida tekkinud olukorras ette võtta. Lõpuks lahkusid laevad reidilt ja kadusid silmapiiri taha.
Kuna polnud välistatud, et Vene laevade lahkumine on vaid näiline, jäid kaitseliitlased edasi positsioonidele. Kokku oldi Mõntus lahingupositsioonidel kolm ööpäeva. “Sellist varianti, et keegi oleks varem lahkuda tahtnud, pole pähegi tulnud,” rääkis Sepp.

“Sellist ühtsust, nagu siis, meeste seas enam ei ole,” tõdes ta, tuues lõpetuseks ühe toonase Mõntus käinu abikaasa sõnad: “See, mis toimus, oli tegelikult sõda.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 227 korda, sh täna 1)