Arvamus: Mis kiusajal viga? (7)

Arvamus: Mis kiusajal viga?

 

Eelmisel aastal algas diskussioon selle üle, kui palju on koolides vägivalda ja milliseid tagajärgi see võib põhjustada. Ilmselt pärast filmi “Klass” linastumist käima lükatud arutelu ei ole vaibunud siiani, leheveergudel tõstatakse teema taas, otsitakse süüdlasi ühiskonna meelsusest, kirutakse liiga vaba meediat, süüdistatakse vanemaid kasvatustöö tegematajätmises kui ka sarjatakse õpetajaid. Tundub, et tänapäeval on koolivägivalda rohkem ja paljud on kindlad, et nii ongi, kuigi kiusamist on enam-vähem kogu aeg olnud.

Hakkasin mõtlema, kas need, kes koolivägivalla teemal aruteludes tuliselt sõna võtnud ja pikki artikleid kirjutanud, on ise olnud koolivägivalla ohvrid? Ilmselt küll, kui kõik on ühel nõul – kiusaja on halb, keda vaja karistada, kiusajaga tuleb karmilt ringi käia. Ma ei ole veel kohanud vaatenurka kiusaja poolelt. Kunagised kiusajad on vait? Loomulikult, väga vähesed tunnistavad, et on olnud koolivägivalla ohvrid, siis üldse ei tea nende lugusid, kes olid selle põhjustajad.

Kas keegi on sellele mõelnud, miks üks laps hakkab teist kiusama? Ja kui ta seda teeb, kas ta ikka on kõige põhjapanevamat hukkamõistu väärt? Mis vaevab vägivaldse lapse südant?

Ma ei ole spetsialist, et leida siinkohal koolikiusamise põhjusi. Küsin pigem endalt, kas olen lasteaias ja koolis vägivaldse käitumisega kokku puutunud? Pärast mõningast mõtlemist meenus mõndagi nii Kärla kooli kui ka Kuressaare günaasiumi ajast. Ja leian, et paljudel juhtudel ei olnud filmilikku üdini hea-üdini halb vastasseisu.

Lasteaias mängisime punkri ründamist, mänguplats vallutati kiiresti ja läks kaotajate “nottimiseks”, nii nagu selleaegsetes sõjafilmides nähtud.
“Haavatud” roomasid ringi ja “hukkunuid” lohistati ühte kohta kõrvuti.

Üks poistest oli kohe plehku pannud ja tagaajajad said ta teisel pool maja kätte, otse kasvatajate akende all. Rüseleti ja “taoti” ohvrit, kuni see lõpuks otsustas surnut mängida. Võitjapaar haaras ohvril üks ühest, teine teisest jalast ja muidugi hakati “surnukuuri” poole lohistama.

Mis edasi toimus, võite juba aimata. Poisid kutsuti kasvatajate ette, seletamist ja helistamist kui palju. “Kiusajad” said oma karistuse ja peeti loengut kõigile ülejäänutele. Nagu kord ja kohus. Kuid mida tegi “ohver”? Ta jäigi lamama, kui kasvatajad poisse lahutama tormasid.

Hakkas isegi oigama, kui teda püsti tõsteti ja edasi talutati, lisades sellega õli tulle kasvatajate veendumusele, et nägid pealt jõhkrat peksmist. Ei näinud küll, mis poputamine ja ohkimine selle poisi ümber jätkus, teised pärast vahendasid värvikalt. Mitu päeva oli meil omavahel kõneaineks, kuidas meie mängust aru ei saadud ja kui hea teeskleja mängukaaslane oli. Isegi nii hea, et ta lisaks voodisse teki alla toimetati ja “toibutati” mitu tundi.

Alles nüüd aastaid hiljem taipan, miks rühmakaaslane simuleeris, kui kasvatajad kohale jõudsid. Suurest perest pärit lapsena tundis ta ühtäkki, et oli tähelepanu keskpunktis ja temast hoolitakse ning temaga tegeletakse.
Aga vahel on ka vägivallaga kaasnev tähelepanu see, mis paneb “kaasa mängima”. Meenub koolikaaslane, keda lausa iga päev kiusati. Päris haiget ei tehtud, aga togiti ja narriti igatpidi.

Kusjuures nüüd, mil nii kiusajatest kui kui kiusatavast on kasvanud normaalsed inimesed, mõtlen, et see oli lihtsalt noorte omavaheline suhtlemisviis. Panin juba siis tähele, et kiusatavale mingil määral meeldis, et temaga suheldakse ja temaga tegeletakse. Sama tüüpi kiusamist tuleb meelde ka keskkooli ajast: omavahel rüseleti ja näpati asju, noriti tühja ning justkui maandati energiat. Kuid mulle tundub, et tihti ohver ei teinudki katset jama ära lõpetada.

Mäletan, et enamasti mul õnnestus selliseid vägivallakonflikte vältida ja ka ei tundnud suurt vajadust kedagi kiusata. Õde vahel tüütasin, nagu ühe pere lapsed ikka madistavad, aga tagantjärele mõtlen, et füüsilise üleolekuga näitasin sellega pigem oma nõrkust.

Kord lastelaagris sattusin pilke ja kiusu sihtmärgiks. Üks vanem poiss hakkas tühja-tähja pärast norima, miskipärast muutus vihaseks ja lõpuks üritas mind jõuga kämpingust välja ajada. Kuid adusin, et kiusajal oli oma asi ajada ja see ei puudutanud mind isiklikult. Füüsiliselt oli ta tugevam, aga vältis millegipärast silmsidet ja pidasin seda nõrkuse tunnuseks. Ta muutus järjest vihasemaks, kui ta nõudmist jätkuvalt ignoreerisin ja vastu punnisin.

Ei mäletagi täpselt, kuidas rüselus lõppes, vist keegi kaaslastest astus vahele. Mõni aeg hiljem koolis ta ründas uuesti, aga reageerisin tema jaoks nii ootamatult, et pärast seda jättis mu rahule. Kuid leidis peagi liitlase ja uue ohvri.

Aastaid hiljem, teades kiusaja tausta, võib tema käitumise iseärasust mõista. See, kuidas ta endast tugevamatega suhtles, oli hoopis midagi muud kui see, mida temas nägin. Nimelt oli see poiss oma vanema venna vägivaldse väljaelamise objektiks.

Ei usu, et inimesed on loomupäraselt halvad ja agressiivsed. See ju teada, et vägivaldselt hakatakse käituma siis, kui on hirm, kui on vaja võimu näidata või midagi kompenseerida, nt oma ebakindlust või väljendusoskuse nappust. Endasse kogunenut tahetakse mingit moodi välja elada ja kui ei suudeta seda mõistlikul viisil teha, siis leitakse nõrk koht või nõrgem eakaaslane, kes on kui piksevarras, mille abil end maandada.

Mõeldes kunagistele lapsepõlvekaaslastele, kes teisi kiusasid, on mul tunne, et nende “profiili” läbib mingi ühtne joon. Ma ei oska seda üheselt selgitada, aga ehk kõlbab ka öelda, et need lapsed tundsid millestki puudust. Suhtlemisprobleemid millegi survel. Justkui kiusajad olid ise kellegi ohvrid ja kogenud alandust ja vägivalda. Jõhkramalt öeldes olnud toiduahela üheks lüliks.

Kiusamise põhjuseid otsitakse aruteludes iga kandi pealt, kuid tulemusteta.
Soovitan alustada kiusajast, välja uurida, miks ta nii käitub? Tuleks enne emotsioonikat ristilöömist võtta aeg maha ja kiusajale silma vaadata ja tunda huvi, miks ta nii tegi? Pugeda tema hinge. Äkki on asi selles, et tema kodus on pingeline õhkkond, on tal vaja rohkem tähelepanu või ei oska oma energiat paremini rakendada?

Lugesin hiljuti, et piiri taga tegeletakse ka vägivaldse lapse vanematega, neid nõustades ja õpetades ning koolipsühholoogid püüavad eneseväljendusega puntras lastega aktiivselt suheldes edaspidiseid konflikte vältida.

Kui leida vägivaldse lapse käitumise põhjused, siis jääksid järgmised ohvrid olemata? Vahel on osapoolte vahel toimunud mäng nagu eespool kirjeldasin, vahel jõuproov või tähelepanu võitmine. Ja tihti on vägivaldne käitumine lihtsalt laste suhtlemise viis paremat oskamata.

Kuid pealtnägija näeb seda must-valgelt vägivallana ja enamasti kiusaja tembeldatakse eos üdini halvaks. Vahe tänapäeva ja 25 aastat tagasi juhtunuga on vaid see, et täna on lisaks uudistenäljas meedia, kelle esindajate sekkudes ei ole ükski vaatenurk juhtumile enam objektiivne. Ja laia meediahuvi tõttu võib kiusaja end karistusest hoolimata hoopis kangelasena tunda.

Siinkohal ütlen, et ei ole veel Ilmar Raagi filmi juhtunud nägema. Võib-olla kui, siis ei oleks mul ka nii palju küsimusi, mis siin õhku rippuma jäid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 90 korda, sh täna 1)