Kahurimürina saatel lahinguväljale

Kahurimürina saatel lahinguväljale

 

Selleks, et sõjaväega tutvuda, tuleb saar-lasel sõita mandrile, sest siinmail pole päris Eesti kaitseväge ammu nähtud. Kui mitte just arvestada aeg-ajalt meie sadamaid väisavaid mereväe aluseid või siis praami peal kohatud puhkusele sõitvaid või väeossa tagasipöörduvaid sõdurpoisse. Oma Saar sõitis sõdurite kutsel Lääne-Virumaale. Tapale. Linnalahingusse.

Tapa Lahingtoetusüksuste väljaõppekeskuse väravas seistes kõlab kaugusest kahurimürin. See tuletab meelde, et olen sisenemas sõjaväeossa. Kui mürin, laigulised masinad ja tervituseks au andev kaplan Tõnis Kark välja arvata, võib end pigem tunda kui mingis ülikoolilinnakus.

Tapa lahingtoetusüksuste väljaõppekeskus on Eesti suurim ja kaasaegseim sõjaväeosa. Vanust vaevalt viis aastat. Suurtükiväegruppi, Pioneeripataljoni, Õhutõrjedivisjoni ja Kaitseväe Keskpolügooni koondavas väeosas teenib või õpib keskmiselt 600–800 kaitseväelast. Sealhulgas ka mõni saarlane. Viie aastaga on Tapalt läbi käinud 3500 ajateenijat.

Tahad suitsule? 20 kätekõverdust.

“2003. aastal oli siin tühi maa. Oli üks pastakas, minu kogemus ja üks puhas leht paberit. Muud ei olnud. Nüüd on aasta 2008 ja näete ise, mis siin on,” tunneb väeosa ülem kolonel Urmas Roosimägi tehtu üle uhkust.

Me näeme. On linnak. Kasarmud, laatsaret, söökla, staabihooned, õppeklassid, garaažid, spordihooned, kabel ja pisikesed palkidest suitsuruumid, mille ees seisavad saapaviksitopsid ja -harjad. Lisaks polügoon kümneid kilomeetreid eemal. Kõike ei olegi võimalik näha. Sest väeosa on ilmatuma suur.

Esimene asi, mis linnakus silma hakkab, on kord. Keegi kuskil niisama ei jõlgu, ega ilmaasjata aega surnuks löö. Liigutakse ainult seal, kus tohib, ning siis, kui tohib. Suitsule minnes on kohustuslik teha 20 kätekõverdust või viis lõuatõmmet. Pärast suitsupausi tuleb sama korrata.

Laatsaret, kabel, sõdurisöökla ja kasarmu

Laatsaret on nagu haigemaja ikka. Ajateenijate seas pidi see eriti populaarne olema esimestel teenimiskuudel.

“Iga poiss, kes satub üldse siia väeossa teenima, saab pärast vormi selgapanemist kasarmus šoki. Iga normaalne inimene, kes viiakse ühest seisundist teise, saab šoki. Peab tegema asju, mida ei taha teha. Ja siis, uskuge mind, tulevad kõik varjatud haigused välja,” on kolonel Roosimäel selgitus laatsareti populaarsuse kohta olemas.

Valves olev vanemõde ütleb, et hiljem on ajateenijaid juba raske laatsaretti panna, isegi kui mingi haigus kaelas. Eriti keeruline on siis, kui sõdurid kusagil õppustel või rännakutel. Probleem polevat selles, et nad ei saaks kuskilt kaugelt metsast tulema, vaid selles, et nad ise ei taha sealt ära tulla.

Kaplan Tõnis Kark näitab uhkusega väeosa kabelit, mis on Eestis omataoline. Lihtsal põhjusel. Teistes väeosades polegi eraldi kabeleid. Linnaku keskmest eemal asuv valge pisike hoone on ehitatud inimeste annetuste eest. Maja seinal on lisaks annetajate nimekirjale ka plaat kahe nimega. Kalle Torn ja Jako Karuks. Afganistanis hukkunud Eesti kaitseväelased kelle koduväeosa oli Tapal.

Kaplan paneb stoola õlgadele, toob tagumisest ruumist väikese krutsifiksi ja süütab küünla. Võtab pillikastist kitarri ja laulab ühe mõtliku laulu.

Kabel on oikumeeniline, see tähendab, et siin on oodatud kõikide usutunnistuste esindajad. Sestap ei ole kabelis ka mitte ühtegi usule viitavat kaunistust. Krutsifiks tuuakse välja vajaduse korral. Kaplan Kargi sõnul ongi kabel pigem aja mahavõtmise ja endasse süüvimise koht.

Vana tõde on see, et sõdur on hea sõdur siis, kui tal kõht täis on. Tapal peaksid selle loogika järgi olema ainult head sõdurid. Kolm korda päevas tipptasemel söök, mille kõrval pubides pakutavad päevapraed peaksid häbist punastama. Portsjonid on peamiselt laua taga töötavale ajakirjanikule liiast. Sõduritele siiski mitte. Nemad ei tööta ka ainult laua taga. Kel vaja, sellele määratakse topeltportsjon. Söökla seinal on vastavaks tarbeks nimekiri, millel pealkiri “Pikad poisid”.

Kasarmu meenutab tavalist ühiselamut. 12 voodit toas. Igal sõduril oma rauast kapp. Nagu kooli internaadis. Ainult et tunduvalt puhtam ja korrektsem.

Kasarmu seinalt vaatab plakatilt vastu paraadvormis Kuressaare ametikooli teabejuht Taavi Tuisk, kes sinimustvalge lipu ees au andes lubab vajadusel Eesti riigi kaitseks ka relva kätte võtta. Nagu kõik need sajad poisid, kes Tapal teenivad.

Kolonel Roosimägi: Koolid võiksid teenistuseks ette valmistada

34 aastat tegevteenistuses olnud ja Tapa väljaõppekeskuse üles ehitanud kolonel Urmas Roosimägi sõnul on kaitsevägi ühiskonna peegeldus.

“Kaitsevägi on ühiskonna peegeldus. Poisid tulevad ühiskonnast siia ja lähevad siit sinna tagasi. Me ei suuda kahjuks parandada seda, mille pani puusse perekond või kool,” räägib kolonel Roosimägi, kurtes, et viimasel ajal on teenima tulnud poiste tervis tunduvalt halvenenud. Esimese kolme kuu jooksul tuleb sõltuvalt aastast tagasi saata 5–10 protsenti poistest. Nõrk on nii füüsiline kui ka psüühiline ettevalmistus.

Koloneli arvates võiks Eesti kooliprogrammides sees olla ka teenistuseks ettevalmistavad ained. “Ma tahaksin, et poisil, kes tuleb meie juurde, oleks mingi ettevalmistus. Et ta teaks, mis on teenistus. Noori on vaja ette valmistada. Anda koolis elementaarsed teadmised määrustikust, sõjaväe auastmetest. Me hakkame siin nullist peale,” räägib Roosimägi, nentides siiski, et see võib vaid unistuseks jääda, kuna koolid rõhuvad noorte seas populaarsematele ainetele nagu arvutiõpetus või inglise keel.

Kuid vähemalt põhikooli peaks olema lõpetanud iga ajateenistusse saabuja. Roosimägi sõnul on noorel seda raskem, mida vähem on tal haridust. “Hätta jäävad poisid, kel on vähe haridust. Sõdur peab omama põhiharidust. Kui jääd hätta, hakkavad teised kiusama,” kinnitab kolonel.

Koloneli arvates on sõdurite elu Tapal hea. Ajateenijad saavad ka palka, sõltuvalt teenistuse ajast ja kohast käsuliinis 1500–3000 krooni, mis Roosimägi arvates on igati tervitatav, kuna ajateenijatel on igasugused rahalised kohustused, mida tuleb tasuda ka siis, kui aega teenid.

Kui pole kehtivat karistust või ei toimu õppused, saab ajateenija nädalavahetuseks soovi korral koju. Seda ilmestab Tapa väeosa linnakus asuv ajateenijate autoparkla, kus on tunduvalt rohkem ja palju uhkemaid sõiduvahendeid kui kaadrikaitseväelastel.

Roosimägi sõnul juhtub aeg-ajalt, et vabu päevi kasutatakse kurjasti ja pühapäeval laekutakse joobnuna. Kuid ka selleks on omad meetmed.
“Ta (ajateenija – toim) tuleb pühapäeva õhtul tagasi, promillid sees, aga on veel rääkimisvõimeline. “Härra kolonel, koos teiega läheme surma, võitlusesse!””

Taoliste juhtumite tarbeks on väeosas kolm kinnipidamiskohta. Väeosaülemal on õigus ilma sanktsioonideta kinni pidada inimesi, kes on siin 48 tundi.

“Soolaputka on samasugune kui eurovangla,” märgib kolonel, kes üldiselt on korraga väeosas rahul. See, et mõni ajateenija puhkuselt joomase peaga laekub, on ühiskonna peegeldus. Aga mis te tahate? See on eesti rahvas, kes joob,” märgib Roosimägi, kes juhatab Tapa väljaõppekeskust veel viimaseid kuid ja valmistub pensionile minema.

Kaitsevägi on lisaks kõigele koht, kus peavad viibima ka Eesti vabariigi vene rahvusest ja vene keelt kõnelevad kodanikud. Kolonel Roosimägi arvates on kaitsevägi koht, kus need poisid integreeritakse Eesti ühiskonda. “Me räägime siin nendega väga palju ajaloost. Poisid laulavad siit minnes Eesti hümni ja jää vabaks Eesti meri. Isegi kui nad aru ei saa, millest nad laulavad,” sõnab kolonel.

Lahinguväljal näeme, pioneer!

“Vaikus enne tormi” on huvitav pealkiri Pioneeripataljoni linnalahinguõppustele, sest vaikusest on asi kaugel.

Pioneeripataljon (sõdurid, kes ehitavad, kindlustavad, julgestavad, tõkestavad – m ühesõnaga teevad vaenlase liikumise eriti raskeks ja omade liikumise kergeks) on päevi ette valmistanud vana nõukaaegset linnakuala, et pidada maha üks lahing, valmistudes üleriigiliseks Kevadtormi õppuseks maikuus.

Lahingualal liiguvad automaatidega sõdurid, telgid ja masinad on maskeeritud, keegi valmistab ette miinivälju, seab üles traattõkkeid, väliköök on üles pandud ja kileseintega saun valmis saanud. Mahajäetud majas kontrollitakse külaliste vabal tahtel nende pähe tõmmatud gaasimaskide töökorras olekut nina alla pistetud pisargaasi levitava torbiku abil. Nüüd on jäänud pidada vaid lahing.

On nemad ja meie. Nemad ründavad, meie kaitseme.

Kolmekordse maja katusele viidud külalised on nagu keset lahinguvälja. Kogu lahingut koordineeriv Pioneeripataljoni staabiülem kapten Marek Värk püüab küll külalistele seletada, mis kuskil toimub ja mis faasis parasjagu lahing on, kuid tsivilistidele jääb asi suhteliselt kaugeks.

Automaadid tärisevad, soomukid sõidavad edasi-tagasi. Lennuk sülitab välja dessanti sooritavaid langevarjureid ja pikeeriva helikopteri järel toimub ridamisi plahvatusi. Esialgu peavad meie omad enda positsioonid maha jätma ning vastased hakkavad valju-

hääldi abil majja varjunud meie omi allaandmisele kut-suma. Kuid seda ei juhtu. Öö läbi varitsetakse üksteist, et varahommikul üle elada gaasirünnak, natuke veel madistada ja stsenaariumi järgi on võit meie.

Lahinguväljalt lahkudes võib tunda end kui filmis. Ümberringi käib tegevus. Relvad ragistavad, keegi hõigub, varjuvad või asukohta vahetavad sõdurid jooksevad külaliste vahelt läbi nagu poleks neid olemaski.

Mulk, kes tahab Saaremaale elama tulla

Lubades Oma Saare ajakirjanikule kohtumist saarlasest ajateenijaga, võtsid Tapa väeosas meediaga suhtlevad inimesed endale ilmselgelt üle jõu käiva ülesande. Sest puhtatõulist saarlast ei leitudki.

Üks oli olnud, aga see oli saadetud puhkusele. Kuid suurepärane väeosa teabetöö spetsialist Marina Loštšina alla ei andnud ja lõpuks pakiti ajakirjanik autosse ja viidi keskpolügoonile, kus pidi siiski olema üks Saaremaaga seotud ajateenija. Oligi.

Viljandlane, kelle naine on saarlanna.
Sander Soosaar teenib Tapa väljaõppekeskuse suurtükiväegrupi staabi ja teeninduspatarei väliköögi koka abina. Seitsmendat kuud teeniv Sander on Saaremaaga seotud elukaaslase Merje kaudu ja sõduriks oleku ajal sündinud kolmekuuse poja Karmo isa. Igal vabal hetkel põrutab mees naise ja lapse juurde Kuressaarde ja loodab ka kuu aja pärast peale teenistuse lõppu saarele elama asuda.

Teenistusega on noormees rahul, n-ö noore aeg oli olnud raske. “Alguses tahtsin ära viilida. Kinnine territoorium. Kui see aeg läbi sai, siis harjus ära. Pole midagi see kaheksa kuud käia,” räägib Sander harjumisest sõjaväega.
Ametiga on reamees Soosaar rahul. “Olen väliköögi meeskonnas, koka abi. Relvast saan ikka ka lasta,” selgitab Sander, et millestki ilma ta jäänud ei ole. Sõjavägi annab tema arvates ellu kaasa kohusetunde ning teenitud kuud mööda külge maha ei jookse.

Esialgu üleajateenijaks jääda Sander ei kavatse, pigem ikka tagasi naise ja lapse juurde ning püüda endale töökoht leida. Kuid tulevikus ta sõjameheametit ei välista.

Koht, kus Sander teenib, asub vahetult lahinglaskmise ala kõrval. 105-mm-ne haubits teeb kõva paugu, tuld lööb ja maa väriseb. Kahurimürin veereb õhus edasi. Me oleme sõjaväes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 94 korda, sh täna 1)