NAEL: Prügikorjajate ohver: Vanamehe mustad sokid pandi ka kirja

Naela keskkonnatoimetusse saabus probleemkiri Kesk-Saaremaal elavalt vanaproualt (76), kes elas üle hullunud prügikorjajate rünnaku. Avaldame kirja täies mahus palvega olla meie lugejatel ettevaatlik.

Tere!
Kirjutan teile palvega, et ehk saate kuidagi hoiatada inimesi mind tabanud rünnaku eest. Elasin üle meeletu šoki ning vaevalt ma elupäevade lõpuni sellest paranen.

Veedan pensionipõlve keset Saaremaad laiuvas majakeses. Kõpitsen kasvuhoones, kuulan raadiost uudiseid ja mölisen oma vanamehega.
Kõik muutus eelmisel nädalal, kui ühel hommikul seisid mu värava taga kümmekond inimest, kes läbisegi midagi seletasid.

“Seis, vanamammi, ära tule lähedale!” röögatas äkki üks blond daam, nagu oleks minus näinud mingit ennemuistset paharetti. Seisatasin. Mitte millestki ei saanud aru.

“Ära tule segama, me kaardistame sind ära!” jätkas neiu samal toonil. Ma julgesin veel pobiseda, et ma olen kaardistatud juba, paar aastat tagasi alles rahvaloendaja käis siinmail. Mis sest ikka topelt kirja panna. Hakkasin haistma, et head siit oodata ei ole.

“Vanamammi, sul prügi on?” tuli küsimus kui kuulipildujast. Vastasin, et ämbris natuke ikka on. Vanamees on paar vana rauakolakat ka aida taha vedanud ja kompostihunnik seisab põlluveerel.

“Vähe, vanamammi, vähe! Meil on prügi vaja! Me teeme Eestimaa puhtaks! Me teeme ära!” kisasid nad kõik läbisegi. Ma ei saanud ikka midagi aru.

Nad avasid värava ja tuiskasid kõik mööda õuet ringi, ise kõike näppides ja üles kirjutades. Üritasin ühel või teisel natist kinni haarata, et nad mu nartsissipeenraid ära ei tambiks. Neil olid seljas mingid imelikust pehmest ligasest materjalist riided. Nagu toidujäätmed või midagi sellist. Seljal oli kõigil kiri: “Taaskasutatud”.

Vaevu kümne minuti pärast kogunes kogu see kamp uuesti oma kohale värava taga ja teatas mulle, et ma olevat Eestimaad tahtnud ära lämmatada. “Sul on terve tonn prügi, mis reostab loodust ja pillub meie rahvusvärvi taevasse toksilisi gaase!” teatas blond daam, kellel oli minu riietest rabamise tulemusena paljastunud parem rind ja vasak kannikas. Kuid see ei paistnud teda häirivat. Ta jätkas oma joru.

“Me kaardistasime kõik ja laupäeval tuleme viime ära. Pane ennast valmis,” kõlas ta jutt nagu ähvardus. Julgesin väita, et suurt sodi nagu pole. Selle peale astus kogu seltskond mind kurjakuulutava pilguga sammu tagasi ja röögatas kooris: “Tagane, reostaja!” Ja siis kukuti üles lugema: eterniit, mis on katusel; kõik pesemata nõud, mis eilsest sõbrannade külaskäigust jäänud; kolme roosteplekiga ämber; vanamehe vana Žiguli kummid; must pesu jne. Isegi kassiliiv oli üles märgitud.

Senikaua kuni ma seedisin nende sõnumit, lahkusid nad joostes, ise karjudes, et Teeme Ära ja Teeme Ära. Varsti hakkas kostma kisa naabri Jaanuse juurest. Jõudsid siis sinna.

Tundub, et laupäeval ei ole meil vanamehega järel enam muud kui seljariided ja neli seina. Meile tehakse ära.

Kas prügi tuleb Saaremaale tagasi?

Tundmatuks jääda soovinud keskkonnaministeeriumi ametniku sõnul on valitsuse tagatoas juba ammu planeeritud Eesti suurima saare muutmine üheks suureks prügilaks.

Naabersaar Hiiumaa planeeritakse tõsta 30 sentimeetrit kõrgemale, kattes kogu saare mandrilt kogutud kasutatud rehvidega.

Saaremaale saasta saatmisega on algust teinud juba mandrimaised toiduainetega kauplejad, kes saadavad siinsetesse kauplustesse riknenud toitu, mida soomlastele maha ei ole müüa õnnestunud.

Ametniku sõnul on prügi Saaremaale toomisel ka üks hea külg. Juba praegu on saastast elektri ehk siis rahvakeeli sitast saia tootmise huviga nende poole pöördunud äri-, laulu-, usu- ja tuulegeneraatorite perekond Sõnajalg. Elektritootmisega on nad nõus vaid tingimusel, kui ministeerium kuulutab 10 km raadiuses nende Salmel asuvast elamust välja kaitsevööndi ning sinna saasta ei tekitata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 29 korda, sh täna 1)