Kuidas Milvi Krischka Eestimaa südamest Saaremaale tuli

Kuidas Milvi Krischka Eestimaa südamest Saaremaale tuli

 

Milvi Krischkal saab sel sügisel 15 aastat täis Mustjala raamatukogu töötajana. Aeg on möödunud tema jaoks märkamatult. Kuidas teisiti, kui töö meeldib ja inimesedki, kellega tuleb kokku puutuda. “Siin töös on lausa kõik positiivne,” sõnas Milvi. “Siin ei tohi ju kurvana ka olla, näida teistele niimoodi. Meeldivad külastajad käivad. Kui sa nendega hästi läbi saad, siis nemadki ei ole enam tõrksad.”

Arvutit Milvi ei karda

“Alguses ma ei teadnud mitte midagi nendest asjadest. Kuidas peab olema ja mida teha. Aga siis metoodikud ja teisedki aitasid. Mul oli väga hea sõbranna, tema töötas Valjala raamatukogus. Kask Sonja. Tema käest võisin ma alati nõu küsida, kui ma olin omadega jälle puntras. Nii see tasapisi läks ja nüüd ma ütlen, et see töö on mul päris selge,” jutustas Milvi oma tööst.

Päris alguses oli tollane vallasekretär naise käest küsinud, kas sa ikka hakkad käima ka seminaridel. Selles aga ei olnud küsimustki. Puudunud on Milvi kõigi nende aastate jooksul vaid paar korda. Sest õppida saab ja tuleb alati. Nagu paljudes maaraamatukogudes, koostatakse ka Mustjalas parasjagu elektronkataloogi.

“Arvuti on väga armas asi, mina teda ei põlga ega karda,” ei ole vanemal proual põhjust tänapäeva tehnika üle virisemiseks.

“Volikogu oli sedakorda tubli, ei võtnud mitte kopikatki maha meie plaanidest,” teadis Milvi rääkida. Omavalitsusega on ikka hästi läinud. “Võib-olla ei tohi ka liiga tõrges olla,” mõtiskles ta.

“Kalle (Kolter) on meil vallavanem praegu ja tema on ka väga tubli. Ta vahel küll küsib väga järsku, et miks sul see tegemata on ja nii. Aga siis ütlen talle nagu ämmale, et ja-jaa, teen ära, aga ise teen võib-olla hoopis natuke teistmoodi,” naeris Milvi.

Elu läks nagu muinasjutus

“Olen pärit Järvamaa südamest, Roosna-Allikult. Läksin Tallinna kooli, kergetööstustehnikumi. Esimene töökoht oli Maratis ja pärast lastega kodus olemist töötasin individuaalõmblusvabriku Lembitu trikotaažiosakonnas. Esimene eriala oli mul ju õmblustrikootoodete tehnoloog. Leningradis olime kaks kuud praktikal,” meenutas Milvi oma nn eelmist elu.

Kuidas aga üks Järvamaa tüdruk satub Saaremaale? Ikka nii nagu muinasjutus. Kõndis kord Tallinna tänavail üks Saaremaa poiss, ilus poiss, kena poiss. Ja poisi vanemad elasid Saaremaal Mustjala vallas Nuudinõmmel.

“Kui ma esimest korda üldse Saaremaal Nuudinõmmel käisin, seal, kus ma praegu elan, oli mul nii kahju ära minna. Ma mõtlesin ikka, et kas ma saan siia tagasi veel kord. Ja siis mõtlesin, et kui nüüd mehele ep lähe, äkki pärast ei saa enam ja mine neid asju tea,” jutustas vanaproua muhedalt oma nooruspõlvest.

“Mu äiataat kustus 1980. juulis. Lastel oli aga vaja kooli minna ju ning september oli ka ligidal. Nii me otsustasimegi, et tuleme siia. Parasjagu just sel sügisel avati teeninduskombinaat “Saare”. Mina mõtlesin siis, et ma ikka pean sinna tööle saama. Alustasime tööd 1980. aasta 1. oktoobril, siinsamas Mustjalas,” rääkis Milvi ära loo, kuidas ta Saaremaale tagasi tuli.

“Teeninduskombinaat oli seal, kus praegu härra Allik elab. Ma töötasin seal kuni kombinaadi tegevuse lõpuni. See oli 1992–1993 kusagil,” meenutas ta. Siis aga tahtis tollane raamatukoguhoidja perekondlikel põhjustel ära mandrile minna ning pakkus kohta Milvile. Kuna aga Milvi noorem tütar oli parasjagu kooli lõpetanud ja vabakäigu peal, siis töötas tema seal aasta otsa. Aga noored tahavad ikka edasi õppida ja nii võttis ema tütre koha üle. Möödunud aastal aga omandas Milvi oma erialal kolmanda kvalifikatsiooni.

Tööpäev rannamändide all

Kui palusin Milvil rääkida raamatust või raamatutest, mis on kuidagi olulised olnud, rääkis ta ühest romaanist, mis ei lasknud ilusa ilmaga isegi õue tööle.

“Mulle on hästi meelde jäänud Arno Kasemaa “Rannamännid”. Mäletan, et oli ilus päikesepaisteline päev ning õues oli vaja niipalju tööd teha. Aga mõtle, mina lugesin sel ajal hoopis raamatut,” jutustas Milvi oma lemmikraamatust väikese eneseiroonilise muigega. Aga romaan oli nii hea olnud, et peaks seda veel kord lugema.

“Mulle meeldivad ka loodusraamatud,” rääkis Milvi. Saates “Prillitoos” olid ikka need küsimused taimede ja loomade kohta ning Milvile meeldib otsida raamatuist vastuseid. “Otsid välja ja jälle saad targemaks.”

Koos 5-aastase lapselapsega käivad nad vahel metsas jalutamas, kui talukoht oma osa ei nõua. Sest nii mõnedki loomad on nende perre veel jäänud, põrsadki pidid just saabuma. “Ei tea, kuhu need pandi, jooksevad aias lahtiselt ringi või,” oli naine natuke mures. Kodus on kaks koera, Rolf ja Krässu, kass Ats on aga nii vanaks jäänud, et talle tuleb lõksuga hiiri ette püüda.

Kui Milvi hommikuti jalgrattaga tööle sõidab, kilomeeter teele ja kolm asula südamesse, siis püüab kaukaaslase ja hundikoera järglane Krässu talle ikka järele joosta. Rolf on vana ja rahulikum. “Ilusad-uhked koerad on,” kiitis Milvi oma väikeseid loomi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 155 korda, sh täna 1)