Kalmistu tuulte ja lainete meelevallas

Kalmistu tuulte ja lainete meelevallas

 

Jämaja küla rannas, mere poolt kokku aetud kruusa-liivasegusel seljandikul asub Jämaja kihelkonna luteri usu kalmistu. Paljude arvates on see Saaremaa ilusamaid surnuaedu.

Olgugi et see koht on tuultele valla ja vahel isegi lainete meelevallas – nagu viimaste suurte tormide ajal, kui merevesi tõusis üle merepoolse kiviaia ja lained tõid surnuaeda hulganisti liiva ja prahti –, siiski laulab meri lõputult oma laulu siin puhkavatele sõrulastele, kes on selle merega ja tema tormimüha või vaikse solistamisega nii harjunud.

Et jõuda Jämaja kalmistule, peab tahes-tahtmata mööda minema Jämaja kirikust. Kui teistes surnuaedades on ikka mõni teeots, mis ka kusagilt mujalt viib surnuaia väravasse, siis Jämajas ei ole ühtegi teist auto-, vankriteed ega korralikku jalgradagi, mis viiks surnuaiale, peale selle ühe. Vanasti, kui oli veel alles kiriku vastas üle tee kirikumõisa ehk pastoraadihoone, oli pastoril alati täpne ülevaade ka sellest, kes ja kui sageli surnuaial käis.

Jämaja kogudus arvatakse olevat üks vanemaid Saaremaal. Esimene kirik ehitati Jämajasse juba XIII sajandil, kuid see hävis tules. Tules hävinud kiriku asemele ehitati uus, gooti stiilis kivikirik, kuid ka sellega juhtus õnnetus. 1. jaanuaril 1864 kostis teenistuse ajal koorirõdult tugev prantsatus, millele järgnes peagi teine. Juba esimene neist päästis valla paanika.

Paljud hüppasid koorirõdult alla rahva sekka, kõik tormasid uste poole. Teise prantsatuse järel tungisid paljud läbi akende välja, paljud tallati jalge alla. Hilisem kiriku ülevaatus näitas, et esimese raksatuse põhjustas koorirõdu kandetala murdumine, teise mürtsuga eraldus pikihoone lõunasein tornist, vajudes 8 tolli loodist välja. Tekkinud vead parandati üllatavalt kiiresti. Juba 27. septembril samal aastal pühitseti kirik uuesti.
Miks on kalmistu ja kirik just seal, kus nad on?

Selle kohta räägib rahvasuu järgmist. Kord vanal hallil ajal olnud üks laev tormiga merel suures hädas. Viimases surmahirmus tõotanud mehed laevas, et kui nad peaksid veel eluga pääsema, siis võtavad nõuks teha üks jumalale meelepärane tegu. Mehed saanudki eluga maale.

Otsitud siis külast paar härgi, rakendatud need vankri ette, viidud sinna kohta mere kaldal, kus mehed maale saanud, ja antud loomadele malka. Härjad pistnud jooksma, vedanud vankri läbi “mäda” ja jäänud siis rahulikult rohtu sööma. Nii ongi nüüd mere ääres, kus meremehed eluga maale pääsesid, kalmistu ja eemal kuivemal künkal kirik.

Jämaja surnuaed on omapärane selle poolest, et see ei ole nii rangelt planeeritud ja lahkunud pole joone järgi puhkama pandud nagu uuematel kalmistutel. Hauad on kohati päris läbisegi, nende vahel kasvavad, kes teab, mis ajast juba, sirelid ja nii ongi rajad haudade vahel sinka-vinka.

Eks surnuaiale tullakse ikka oma lähedaste haudadele. Igal kevadel koristatakse hauad sügisest jäänud sodist ja istutatakse kalmukünkale uued lilled. Et maapind on liivane ja kuiv, siis käivad lähemal elavad inimesed surnuaial üsna tihti, et lilli kasta. Tavaliselt ei pane nad sel ajal tähele või ei tule neile lihtsalt meelde, mis on Jämaja surnuaial erilist ja omapärast. Kui on aga kaasas külalised või keegi kaugematest sugulastest, siis käiakse kindlasti ka surnuaial olevate mälestusristide ja -kivide juurest läbi. Eks igaüks räägib siis asja kohta seda, mida kuulnud-lugenud on ja mida mäletab. Nii nagu teeme seda meiegi.

Järgneb

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 500 korda, sh täna 1)