Kes viis aku metsa alla?

Kes viis aku metsa alla?

 

Olin, nagu küllap ka paljud lugejad, üks tuhandetest vabatahtlikest, kes sisustasid äsjase ilusa laupäeva teiste inimeste poolt loodusesse veetud rämpsu koristamisega. Loomulikult ei saanud me oma ühekordse pingutusega Eestimaad päris puhtaks, aga üksjagu puhtamaks kindlasti. Ja kui mõni asi kas või natuke paremaks saab, on see hea.

Kas see aga tähendab, et võimegi rahulduda olukorraga, kus osa lagastab ja teine koristab? Loomulikult mitte! Eesti puhtamaks saamiseks tuleb tegutseda selleks, et võimalikult vältida uue rämpsu metsa alla, teepervedele ja randa jõudmist.

Karmistada tuleks karistusi risustamise ja reostamise eest. Ilmselt tuleks jäätmete loodusesse viimine muuta teatud kogusest ja ohtlikkusest alates kriminaalkorras karistatavaks. See võimaldaks lagastajad saata paranduslikule tööle, loomulikult eelkõige just rämpsu koristama.

Karistuste seadusse kirjutamisest pole aga kasu, kui ei ole järelevalvet. Praegune olukord, kus ainsaks keskkonnavaldkonnas järelevalvet teostavaks riiklikuks asutuseks on keskkonnainspektsioon, pole normaalne. Keskkonnainspektsioon on loodud suurte keskkonnaalaste rikkumiste menetlemiseks ja igale poole selle inspektoreid ei jagu.

Kindlasti tuleb tugevdada riikliku looduskaitsekeskuse loodusvahtide kaadrit tagamaks korda kaitsealadel. Aga kelle valvata jääb riigi tulundusmets, kui RMK oma kavandatava koondamise läbi viib? Olen veendunud, et juba omaaegne metsavahtide kaotamine oli viga, uut viga aga kavandatakse metsnike massilise koondamise näol. Kui keskkonnaministeerium tõsiselt tahab takistada meie metsade prügistamist, tuleks metsnike arvu hoopis suurendada.

Ent vaid looduses tehtav järelevalve ei lahenda kõiki probleeme. Ka järelevalvet jäätmete tekkekohtades, nagu näiteks töökojad, peab loomulikult tõhustuma. Lisaks peame jätkama jäätmealase seadusandluse parandamist. Sorteeritud jäätmete käitlejale üleandmine peab kodanikule muutuma mugavamaks kui nende metsa alla sokutamine.

Tuleks läbi mõelda, kas tasu küsimine kodanikult jäätmete üleandmise hetkel on just kõige ratsionaalsem viis. Kuni see on vabatahtlik, tekitab see kiusatust sodi metsa sokutada. Kui aga teha keskmise prügitootja järgi arvutatud jäätmemahuga prügiveoleping kõigile kohustuslikuks, diskrimineerime neid, kes vähem jäätmeid tekitavad.

Üheks lahenduseks oleks praeguse pakendipandi süsteemi edasiarendus ja sellele sarnase aktsiisi tekitamine hoopis laiemale kaupade sortimendile. Aktsiisi määr sõltuks näiteks kauba kasutuseast, olles loomulikult suurem rutem jäätmeteks muutuvatel kaupadel, samuti tekkivate jäätmete mahust ja ohtlikkusest. Sellise maksu arvelt võikski rahastada jäätmekäitlust nii, et sorteeritud jäätmete üleandmise eest kodanikult tasu ei küsitaks.

Vaadates, kui erinevaid jäätmeid loodusest suurtes kogustes kokku korjati, kinnistus veelgi mu kindel veendumus tuumajaama lubamatusest meie oludes. Kõik need jäätmed – oma ohtlikkuse astmest sõltumata – peaksid ju kehtiva korra järgi olema kusagil mujal kui põõsa all. Aga põõsa all need ometi olid. Sestap ei mõju jutud radioaktiivsete jäätmete usaldusväärse käitlemise süsteemidest hetkel kuigi usutavalt. Eriti arvestades seda, et ka vanades “tuumamaades” leitakse aeg-ajalt tuumajäätmeid üllatavatest kohtadest. Mida siis veel meie olude kohta arvata? Ainult üht: parem karta, kui kahetseda.

Aleksei Lotman

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 26 korda, sh täna 1)