Jahimehe mõtisklus (3)

Jahimehe mõtisklus

 

Suvi on lähedal ja algamas on uus jahihooaeg. Sel aastal saab mul 20 aastat jahimeheameti pidamist, saagiks on nende aastatega langenud hulk ulukeid väikestest suurteni välja. Kaminaruumi seintel on küll mitukümmend sarvepaari, aga ühtki trofeemedalit mul ei ole.

Minu huviks on koguda hoopis nn looduse vingerpusse ehk neid trofeesid, mida saab sellistelt isenditelt, kes ei ole head soojätkajad. Samas ei ole mul olnud võimalustki vägevat trofeelooma küttida.

Aastatega tuleb aga kogemus ja relvakäsitsemisoskus muutub paremaks. Avaldan siinkohal mõningaid mõtteid, mida on hea mõelda üksinda jahipukis istudes.

Jahimeeste kohustus on hoida ulukite arvukus sellisel tasemel, et nad metsast inimeste mängumaale ei trügiks ja nende tekitatud kahjustused võimalikult väikesed oleksid. Jahipidamise suhtes avaldatakse kahesuguseid arvamusi.

Kui jahimeestest juttu seoses mingi jahisündmusega, sõimatakse neid kommentaarides mõrvariteks, kes tapmisest mõnu tunnevad. On aga uluki teeletormamine tekitanud raske liiklusõnnetuse, siunatakse taas jahimehi, kes ei saavat neile pandud kohustustega hakkama.

Ulukite arvukus

Jahiulukite arvukus on liigiti muutuv. Selle kujunemisele aitavad kaasa nii ilmastikutingimused kui inimtegevus. Kadunud on suured viljaväljad ja kartulipõllud, need on asendunud rohumaadega või lastud võssa kasvada. Paljudest endistest metsamassiividest on saanud lagendikud.

Metssigu oli külluslikult siis, kui nad vilja ja kartulit priipärast kätte said ja metsapadrikuid jagus. Nüüdseks on Kärla jahimaadel sigade arv viidud normi, kahjustusi on näha harva. See on saavutatud intensiivse jahipidamise ja jahimeeste poolt sobivatesse kohtadesse rajatud söötmiskohtadega, kus sigu pideva söötmisega metsas hoitakse.
Söötmiskohad on hea võimalus valiklaskmiseks. Kahjustusi kohtab rohkem seal, kus meri lähedal, sest roostikud on sigade meeliselupaigad.

Ka põtrade arvukus on optimaalne, kuid korralikku trofeepulli näeb üliharva. Väikesed loomad ja nigelad sarved näitavad ka seda, et järglasi saavad isendid on suguluses. Oleks vaja värsket verd, ent vaevalt hakkab keegi põdrapulle mandrilt saarele tassima.

Punahirve aga näeb üha sagedamini. Harv pole seegi juhus, kui nähakse rohkem kui kümnepealist hirvekarja. Vastupidiselt põtradele on hirvekarjades kaunid trofeeloomad olemas. Hirved toituvad meelsasti võsastunud aladel ja sooheinamaadel.

Liiga palju on meil rebaseid ja mäkrasid. Viimasel ajal on nad maal muutunud lausa nuhtluseks. Harv pole juhus, kui mäger kellegi majaaluse pinnasest tühjaks tassib. Rebaste ja kährikute suur arv ei lase suureneda jäneste arvukusel, nemad on endiselt haruldus. Palju on metskitsi, nendele lubatakse alates eelmisest aastast vabamalt jahti pidada.

Jahimees peab loodusest hoolima

Jahimehe peamine tegevus ei ole mitte ainult liha metsast koju tassimine, nagu tihti arvatakse. Kohustusi on palju, hobi ise kulukas. Peamised väljaminekud tekivad varustuse hankimisel, ulukite söötmisel, jahirajatiste ja söödapõldude rajamisel, riigimaksude tasumisel, seltsi majandustegevuse ülevalpidamisel, palju kulub transpordile.

Mida kauem oled jahindusega tegelenud, seda rohkem hakkab meeldima looduses viibimine ja loomariigi elu-olu jälgimine. Väga sageli näeb midagi sellist, mida matkates ei juhtu nägema. Istud vaikselt oma varitsuskohas ja ootad ulukite tulekut. Õige jahimees teab alati, millal ja kus mingi loom välja ilmuda võib. Enamasti juhtub aga nii, et lagendikele tulevad just need ulukid, kelle jahihooaega parajasti pole. Justnagu teaksid, millal end näidata võib.

Jahimeheks saamiseks on vaja eelkõige armastust looduses toimuva vastu. Neil, kes loodavad jahipidamisega elatist teenida, soovitan mõne muu hobi valida.

Kõige tähtsam jahipidamisel on ohutuse tagamine

Jahipidamisega kaasneb kõrgendatud vastutus ohutuse tagamisel. Oleme mitmeid kordi lugenud juhtumitest, kus inimene on saanud reegleid eirava jahipidamise tagajärjel raskelt viga või koguni hukkunud. Ei kujuta küll ette selle jahimehe hinges toimuvat, kes on hooletusest tulistanud teist inimest.

Teine osa õnnetusjuhtumeid leiab aset ka siis, kui kõiki reegleid täpselt jälgitakse. See on tingitud kuuli suuna muutusest seonduvalt rikošetiga. Olen ise rukki õitsemise ajal pukist metssigu varitsedes näinud, kuidas kuul muudab suunda vaid viljakõrt tabades. Juhtumi tegi nähtavaks kuuli trajektoorilt lenduv õietolm.

Kuidas käituda, et õnnetusjuhtumite arv oleks miinimumini viidud? Jahimeestel on kohustus kanda kollektiivjahtidel oranži või punast vesti. Ise kannan vesti ka siis, kui üksinda jahil ringi liigun, ehkki siis seda kohustust pole. Alati võib ju kusagil olla teine jahimees, kellest ma midagi ei tea, aga kes vajab märguannet.

Laskekoht tuleb valida selliselt, et uluki küttimisel ei jääks taustaks majad või avalikud teed. Ohutuim lask tuleb kindlasti kõrgistmelt.

Minu käest on küsitud, kas marjul-seenel käimise ajal võib jahimeeste poolt ohtu karta. Arvan siiski, et sel kellaajal, kui marjulised-seenelised metsas on, jahti ei peeta. Välja arvatud alates 1. oktoobrist, kui ajujaht käima läheb. See on aga häälekas ja kõigile kaugele kuulda. Kui keegi jääbki ajujahi sektorisse, soovitan tal igal juhul paigale jääda vähemalt aju lõppemiseni.

Ajajatel ajus laskmiseks õigust ei ole. Ise olen aga näinud juhust, kui ajust jooksevad välja metsamehed, saed käes. Olid suitsutundi tehes kuulnud aju tulekut ja pidasid paremaks metsast välja tulla. Niimoodi seatakse end kindlasti ohtlikumasse olukorda kui kohale jäädes. Soovitus nii marjulistele-seenelistele kui ka metsatöölistele on sama – kandke metsas viibimise ajal erksavärvilist riietust. Kui keegi jääb metsast välja tulles hilisema aja peale, siis tuleb kindlasti anda kohtades, kus võidakse jahti pidada, endast häälekalt märku vahetevahel vilistades või niisama hõigates. Eriti siis, kui kusagil metsaveeres või põllu ääres nähakse seismas autot, mis võib kuuluda jahimehele.

Mitmed seltsid on loobunud varasematel aegadel majanduskuludeks rahateenimise eesmärgil korraldatud kommertsjahtidest. Seltskond koosneb sageli tundmatutest jahimeestest ja siis on ka õnnetused kergemad tulema. Aga koos hea jahimehest sõbraga, kes on kaugemalt külla tulnud, ei keela metsa minna mitte keegi.

Hulk dokumente

Jahimees peab korras hoidma hulka dokumente: jahitunnistus, relvaluba, laskekatsetunnistus, jahijuhataja tunnistus. Iga uluki jaoks on veel oma tähtajaga küttimisluba. Et kõik on erinevate kehtivusaegadega, peab pidevalt jälgima, et mõni kehtetuks ei ole muutunud. Siis on kuri karjas.

Hea seltskond on väga tähtis

Mulle meeldib sügisene ajujaht, püüan selles osaleda niipalju kui võimalik. Kärla jahimeeste seltskond on maailma parim. Austatakse jahitraditsioone ja vanemaid jahimehi, jahipidamise ajal on kord nagu kroonus, igaüks saab oma ülesanded, ei mingeid vaidlusi, jahijuhataja sõna on seadus.

Pärast jahi lõppu läheb lahti heatahtlik aasimine, üha uutes värvingutes ilmnevad ja ajapikku legendideks muutuvad jahimehejutud ei lõpe. Tavalisel jahipäeval oma kümnekilomeetrise metsades ja rabades jalgsi ringirassimise järel saab veel naerda nii et nabaümbrus haige. Minu jaoks on see olulisem kui jahipaunatäis saaki.

Soovin kõigile jahimeestele kindlat kätt ja silma, headest jahitavadest kinnipidamist ja tegusat algavat jahihooaega!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 61 korda, sh täna 1)