Käsitööd peab rohkem väärtustama (3)

Käsitööd peab rohkem väärtustama

 

Maret Suik on FIE-na Salmel käsitööpoodi pidanud pea kaks aastat. Alguse sai Mareti sõnul kõik sellest, et tema eelmine töökoht Läätsa kalatööstuses koondati. Veel enne seda oli Maret ametilt Sõrve sovhoosi seemendustehnik. Seejärel tulid Eesti valgepealised uted ja lambakasvatus. Kari jõudis kasvada 100-pealiseks. “Et aga väljamaa jäärad tõid haiguse sisse, siis nii see läks…” põhjendab Maret, miks ta lambakasvatusega lõpetama pidi. Edasi käis Maret FIE-koolitusel ja leidis müügipinna Salme tarbijate ühistu kaupluse hoones. Rent võiks muidugi odavam olla, aga samas pole Salmel Mareti teada ühtki vaba ruumi.

Käsitöömüügiga tegelemine sai aga ette võetud seepärast, et lapitehnika polnud Maretile sugugi mitte võõras. Sellealase koolitusegi on ta juba 7 aastat tagasi läbinud, ning üldse näputööd kogu aeg teinud.

Pidevalt tuleb nuputada

Materjali pole kerge hankida, ent mõnelt tekstiiliga tegelevalt firmalt, nagu näiteks Kreenholm, seda siiski saab. Koos “lapimooride pundiga” nagu Maret end ja oma ametiõdesid nimetab, korraldatakse Kuressaare kultuurikeskuses igal aastal näitusi.

Tooteid on Maret ka laatadel müümas käinud, kuid siiani pole veel juhtunud, et kõik kaup, mis hommikul autosse sai laaditud, õhtuks ka müüdud on. Kaubaks lähevad ikka väiksemad asjad, suuri ei tasu kaasa vedada.

Lapitehnikas õmbleb Maret ise kohapeal. Kinda-sokipaare toovad müüki ka kohalikud pensionärid. Kultuurimajas tegutsevas käsitöötoas, mille perenaine Maret on, kootakse kitsastel ja laiadel telgedel põhiliselt põrandavaipu.

Kui palju erinevaid tooteid müügiriiulitel on, seda Maret öelda ei oska. Ise on ta aga valmistanud peale lapitekkide voodikatteid, patju, mitmesuguseid loomakesi jpm. Rotiaasta puhul “jooksevad siin rotikesed ringi”.

Vilditud lambavilla kohta möönab Maret, et varakevadel see kaup eriti ei lähe, hooajal aga küll. Üldjoontes ei osta kaupa mitte ainult turistid, vaid ka kohalik rahvas. “Ikka on inimesel üht-teist vaja, ega siis keegi ise enam midagi viitsi teha,” kinnitab Maret ja lisab ühe põhjusena ka selle, et siinne kaup on linna omast, kus 50 ja 100 protsenti juurde pannakse, tunduvalt odavam.

Lõngaga on aga nii, et villa ostab Maret ise kokku ja peseb läbi. “Ja siis on Hiiumaal need head tegijad (Hiiu Vill – J. K.), kes villast lõnga ketravad. Väga head toon-toonis lõngad, mis sobivad rohkem vardakudumiseks. Eriti head saavad sellest lõngast sokid,” selgitab Maret.

Ja hinnadki on mõistlikud: valge lõnga kilo maksab 300, teised toonid 400 krooni. “Päris muidu ei tahaks ka käest ära anda,” naerab Maret. Lõnga palju tagavaraks polegi – suurem osa ostetakse ruttu ära.

Õppimist pole Maret aga siiani jätnud ehk nagu ta ise ütleb – käib koolilapseks. Nüüd õpib ta vardakudumistarkust.

Kadakapuidust esemed tulevad Randvere tööõppekeskusest ja need on traditsioonilised lusikad, kahvlid, võinoad, tordilabidad, kuumaalused jms.
Kohalikust villavabrikust saab rõõmsates värvides viltimisvilla. Hästi minev kaup on ka 1500 krooni maksvad punased fliisist voodikatted, mis paistavad Mareti sõnul tulepaistel hästi erksad.

Üks artikkel, millega Maret veel kaupleb, on lilled, millest osa toob ise linnast, osa tuuakse kohale vastavalt lepingule.

“Ja üldse tuleb kogu aeg midagi uut juurde nuputada,” võtab Maret oma ärilised põhimõtted kokku. Praegu nuputab ta, kuidas tikkimismasin soetada, selle hind on aga soolane – umbes 100 000 krooni.

Aastakäive üle 100 000 krooni

Käivet aitab tõsta lillemüük. Teisalt on mitmete kaupadega nii, et neid müüki võttes tuleb Maretil toode kohe ka kinni maksta. “Nagu need lambanahast sussid – osta suure raha eest välja ja… rohkem ma neid enam ei võta ka,” ohkab Maret. Ka Saaremaa kaartide puhul nõuti kohest väljaostmist.

Ega käsitöö puhul enam ilma projektide kirjutamiseta hakkama saa. Korra on Maret juba n-ö lapitehnikaprojekti kirjutanud ja arvestatava summagi seeläbi saanud.

Käsitöö peaks olema kallim

Maret on kindel, et käsitööd peaks rohkem väärtustama – hinnad peavad tõusma. “Kui pensionär koob sokipaari ja küsib selle eest 80 krooni, siis on seda nädala aja töö eest häbematult vähe!” on Maret häälekas.

Teise näitena toob Maret sõrmkindad, mille eest küsiti vaid 70 krooni. Veel odavamat käsitööd teab Maret olevat vaid Hiiumaal, kus ühes kohas maksis sokipaar poe juurdehindlusega kokku 90 krooni. “Ja ka lõng oli imeodav,” mainib Maret üllatunult.

Konkurentsi Maretil näputöö osas Saaremaal pole, sest ametlikult on vaid temal lapitehnikas tooted müügil. Lillede puhul on konkurentsi aga küll.
Kui pakun välja, et suvel ostavad soomlased poe tühjaks, usub Maret, et voodikatted on selleks ajaks kindlasti läinud.

Müügikohta lahti hoidma on Maret aga sunnitud ka talvel, et ruumi rendiga mitte päris kahjumisse minna. Hakkaja naine on mõelnud ka uuele ehitatavale Auriga kaubanduskeskusele, kus pidada 50 pinda välja renditama.

Kuna Maretil Salmel ruumi leidmisega raskusi oli, arvan siinse rahva ettevõtliku olevat. “Pole üldsegi,” tuleb Maretilt kiire kommentaar põhjendusega, et noored enam näputööga ei tegele.

Esimese aasta lõpus seisis ka Maret küsimuse ees: kas jääb püsima või mitte? Aga suvi tuli ja asi läks jälle täie auruga edasi.

Maret soovitab kõikidele – tehke käsitööd ja küsige selle eest korralikku hinda! Hinda peaksid siinjuures tõstma kõik käsitöömüüjad korraga.
“Inimestel peaks ka olema julgust rohkem, et paber-pliiats kätte võtta ja projekt kirjutada. Kas raha saab või ei saa, aga hing jääb rahule, et ma olen selle ikka ära teinud,” soovitab Maret, kes ise pole käegalöömise mõtet kunagi haudunud. “See on mu viimane töökoht!” on ta kindel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 125 korda, sh täna 1)