Laadjalas sõukseid vihaseid inimesi äi olegid (2)

Laadjalas sõukseid vihaseid inimesi äi olegid

 

Laadjala küla asub Kaarma vallas. Kuressaarest on sinna mööda Leisi teed 8 kilomeetrit. Küla algab Laugi magistraalkraavist ehk Laadjala jõest ning küla teine ots jõuab kätte täpselt kahe kilomeetri pärast.
Laadjala küla kroonikast (ilmus 2001) loeme, et püsiasustus külana hakkas kujunema seoses Laadjala karjamõisa asutamisega pärast Põhjasõda. Esimesed andmed Laadjala (Ladjall) mõisast pärinevad aastast 1738. Aastal 1770 asutati Laadjala mõisa baasil nn Hospidali mõis, mille tuludega kaeti parandamatult haigete inimeste eest hoolitsemise kulusid. Hiljem läks Laadjala (Hospidali) mõis Saaremaa rüütelkonna kätte ja neil tekkinud mõte ehitada üks korralik hospidal, kasutades selleks Laadjala mõisa tulusid. Tori laiule ehitatava haigla kuraatoriks kutsuti kultuuritegelane ja arst J. W. von Luce. Seega võib Laadjala mõisa pidada Kuressaare haigla eellaseks. Laadjala mõisa peahoone ehitati aastal 1831. Aastast 1918 ehitati mõisa peahoone koolimajaks, kool lõpetas tegutsemise aastal 1970. Praegu on mõis varemeis, vald on selle müünud eravaldusse.
100 aastat tagasi oli Laadjala külas 15 mõisatöölise majapidamist. Tänaseks on Laadjala külas kirjas 22 majapidamist, 24 tööealist, 10 pensionäri ja 10 last. Mitmes talus elatakse vaid hooajaliselt.
Pärast Eesti vabariigi taasiseseisvumist hakati Laadjalaski talusid taastama. Tänaseks on järele jäänud vaid kaks arvestatavalt edukat talumajapidamist: Nurgal (Arli ja Lemmi Saun) kasvatatakse lüpsikarja ja heinaseemet, Metsa-Johanil (Andrus ja Lea Sepp) lihaveiseid ja sigu.

Tehvena Volli taiesed püüavad pilku

Tehvena värava taga kõrguvad imepärased rajatised, mis möödujate pilku püüavad. Need on Voldemar Välja “skulptuurid” ehk taiesed. Tehtud kõigest, mis kätte juhtunud. Neis on metalli ja puitu, klaasi ja betooni…

“Neil polegi nime,” rehmab autor käega. “Hakkasin vana kola kokku ajama. Kui midagid muud parasjagu teha pole, siis meisterdan.”

Ühe taiese keskne kuju on puust väljanikerdatud omapärase olendi pea – ühelt poolt nagu inimene, teisalt nagu siga. Allkiri “RIIGUKOGULANE”.
“Oh nad on seda naernud!” viipab Voll (nii kutsub teda külarahvas) heatujuliselt. “Vaada, nad seal Toompeal ju teevad seatükke ka. Võtame või palgad – inimesed saavad nii vähe raha, aga neil igavene kõrge palk ning oma pere toiduained ostavad ka veel riigi raha eest. See on ju puhta patutegu!”

Voll juhib tähelepanu kahele rehepeksumasina hammasrattale, mis seal üleval ja kõrgel. “Vaada, nende pärast sain ma üheksa aastat Siberit. Tehti kulakuks.” Volli isa oli juba Siberis surma saanud, ema, kaks õde ja vend varjasid end küüditajate eest metsas. “Mina olin 16-aastane poisinolk, tööstuskooli poiss. Mind võeti otse koolist kinni. Nendesamade kooliriietega, ja viidi minema. Kaks kätt püksitaskus… Tagasi sain alles 1959. aastal.”

Saanud koju tagasi, hakkas Voldemar tööle masina-traktorijaamas. “Ma oli esimene mees, kes hakkas Putla rabas turvast võtma. Alguses ei saanud kuidagimoodi seda kätte. Oh sai sääl vigureid tehtud! Aga kahe-kolme aasta pärast oli mul juba vabariigis I koht käes! Pärast seda olen tööd teinud kõikides turbarabades – Kuumil, Suurissool jne. Kogu aeg oli igavene jama, sest traktori sädemest kippusid rabad põlema minema. Sättisime traktorile peale küll veetünne ja tegime igasuguseid vigureid.”

Viimastel aastatel enne pensionile minekut töötas Voldemar Upa koolis remondimehena.

Laadjala küla ja inimeste kohta arvab Voll sedasi: “Sõukseid vihaseid inimesi sii äi ole. Mõnes külas on nii, et naaber ei saa naabriga läbi. Siin sõukest asja ei ole. Väga sõbralik küla on.”

Tehvena väravas on kahele taiesele lisaks kerkimas veel üks. Volli poeg on juba puust südamiku – eriskummalise puusliku – valmis nikerdanud. Nüüd tuleb isal sinna ümber miskit nuputada. “Mul pisike mõte juba on, aga see on saladus.” Mis ka loomulik, sest ükski kunstnik ei käi ju oma mõtteid enne töö valmimist välja. Volli räägib, et tema väravatagused skulptuurid on peatanud turiste sadade viisi, meilt ja mujalt maailmast. Ja kõik nad on saanud siit kaasa hea tuju ja kena suure sõõmu naeru.

Lõpuks juhib Voldemar meie tähelepanu oma teeäärsele põllulapile, kuhu ta eelmisel kevadel pani kasvama sadakond tammepuud.

Kuidas sündis kroonika

Üks Laadjala küla kroonika kokkupanijaist on Olga Raun. Olga elab oma abikaasaga küll Kuressaares, aga nii kui kevadel soojaks läheb, kolivad nad Jõele.

“See on maja, kus on elanud minu pere neli põlvkonda,” räägib Olga. Ta näitab uhkusega üht majaosa, mis olevat vana täpselt 210 aastat. “See oli kunagi Laadjala mõisa väravavahi maja. Selle külge ehitas minu vanaisa paar tuba juurde ja see kolmas, kõige uuem osa, on juba minu isa ehitatud.” Olga ise on 81 aastat vana ja perest ainus, kes võtnud oma südameasjaks seda vana ja väärtuslikku eluaset säilitada.

Olga on kolm talve ka Laadjala koolis õpetanud. Tahtis minna õpetajaks õppima, tegi isegi eksamid ära, aga komisjon tunnistas kõlbmatuks. “Mul oli ju vend Siberis, arvati siis, et tüdruk pole usaldusväärne.” Nii õppiski Olga hoopis meditsiiniõeks ja töötas aastaid Kuresaare haiglas.

Laadjala küla kroonika tegemine tulnud sedamoodi: “Saime Jette Laesiga, endise Niidi peretütrega, kokku ja mõtlesime, et Laadjala külal on küllaltki kena ja pikk ajalugu. See tuleks kirja panna. Kuna minul on siin elanud neli põlvkonda esivanemaid, siis ma tean sellest külast küllaltki palju. Lõviosa tööst tegi ära ikkagi Jette, mina olin kaasosaline. Käisime kõik pered ja vanad kohad läbi, panime aga kirja.”

Kes seda külakroonikat “Laadjala küla ja inimesed” käes hoidnud ja lugenud, see peab tunnistama, et ära on tehtud tubli töö.
Lisaks ajaloolisele ülevaatele on talude ja perede viisi kirjas kõik, kes kus elanud ja mis neist saanud.

Laadjala külal on olnud juba kolm kokkutulekut: 1991., 1996. ja 2000. aastal. Selle aasta augustikuus tuleb Laadjala kooli (1918–1970) kokkutulek. Siis tahetakse kooli mälestuseks panna mõisa õuele mälestuskivi.

On üks pink…

Saadu on Laadjala külas vanim teadaolev inimeste elupaik. Vana maja ehitamisajaks loetakse aastat 1775. Praegu elab siin Ksenja Ärmus (77), üdini elurõõmus ja särtsu täis naisterahvas.

Saadu värava taga, vana hobusetalli seina ääres seisab üks kulunud näoga lihtne pingike, millel on Laadjala küla elanike jaoks oluline tähendus. Ksenja arvab pingi vanuseks üle neljakümne aasta. Just nimelt siin oli kolhoosiajal tööliste hommikune kogunemiskoht, kuhu tuldi brigadiri töökäske ootama. Aga siin oodati ka piimaautot ja autolavkat. Pingi ette on istutatud roosipõõsas – auhind Laadjala küla võistkonnale eduka esinemise eest Kaarma valla spordimängudel.

Ksenja toob kastekannuga roosile vett, istub külavanem Lemmi Sauna kõrvale pingile ja juttu jätkub kauemaks…

Ksenja on olnud tunnustatud veterinaarvelsker. “Mul oli see sündimisest saadik sees, et mina pean loomaarstiks saama. Vaada, ma olin ju hirmus julge, olin hobuste all ja mette üks loom pole moole haiget ka teind. Koloosi esimees oli seda tähele pand ja ütles, et sina, Ksenja, pead minema vetvelskrite kursustele. No käisin ära ja see amet läks mul nõnda käppa ka. Nii hästi mul kõik õnnestus, pole mette kunagi midad halvasti läind. Ma võtsin iga looma kut oma,” jutustab Ksenja.

Lemmi toetab kõrvalt, et Ksenja olnud tõepoolest üks murelik ja abivalmis loomatohter. Veel mõned aastad tagasi, kui häda väga käes, käidud ikka Ksenjalt abi palumas.

Nüüd naudib Ksenja pensionipõlve. “Mis nüüd viga! Elu on niivõrd hea, tervist on, raha antakse… Mulle sellest jätkub. Saan isegi lapselastele kingitusi teha. Vaada see andmisrõõm on ju selle juures ikka kõige suurem asi.” Ksenjal on kolm last ja 8 lapselast. Ksenja räägib, et tema olnud omal ajal ka üks õieti kange naine. Mehel oli kaks korda, paraku on mõlemad abikaasad nüüdseks siit ilmast lahkunud…

Vanast tallist sai külaseltsi maja

Ksenja oleks oma õue peal seisva mõisaaegse loomalauda lihtsalt ära lammutanud, kui Nurga Lemmi poleks seda külaseltsi majaks küsinud.
“No mis mul selle vastu peaks olema, kui see maja omale teise elu saab,” arvab Ksenja. “Oh, nad on siin vatti näind! Kõva tööd on siin tehtud.”

Vana laut või tall oli sõnnikut täis. Talgutega tehti see puhtaks, siis tehti põrand alla, aknad ette, ahi sisse. Külavanem Lemmi lisab, et Laadjala külaseltsil, kellel igati toimekas esimees Liia Põldniit, on selle majaga veel suured plaanid. Maja tahab uut katust, aknad vahetamist.

Projektid on tehtud, rahataotlused välja saadetud. Jääb üle vaid oodata.
Laadjala küla rahvas olevat aktiivne ja sõbralik. Kui hoogtööpäevak välja kuulutatud, tullakse ikka kohale. Hiljem kuuleme külaelanikelt, et oma “süüd” on selles ka külavanem Lemmi Saunal, kes oma hää sõna ja tegutsemislustiga kõigile eeskujuks. Sest kui ikka Lemmi nii ilusti kutsub, kuidas sa minemata jätad?

Laadjala küla arendamise seltsil on plaanis ehitada seltsimajja üks suur ja korralik leivaahi. Nad tahavad hakata küpsetama maaleiba, täpselt nii nagu vanasti kodus leiba tehti. See olevat seltsi tulevane äriprojekt.

Ksenja arvab, et ühes külas peab olema palju üksmeelt ja armastust. “Kui hakkab sihukest närimist tulema, siis ei tule sellest elust midagid välja… Õnneks on Laadjala küla inimesed kõik väga lahked ja mõistlikud.”

Uhke peremärk
Niidi õues lehvib sini-must-valge lipuviir. Selle andis töökale pererahvale üle omaaegne peaminister Mart Laar, kui Niidi tookord üheks heakorrakonkursi võitjaks tunnistati. Tõepoolest, kaunis on siin tänagi. Õues kasvab mitu põlist tamme. Palju muru, palju lilli, sirged ja piinlikult puhtad maasikapeenrad. Linnud laulavad… Ei oskagi üles lugeda kõike, mis selle koduõue nii meeldivaks teeb.

Niidil elab Maiva Vahe, kes nüüd küll pensionil, kuid töötanud 35 aastat Eesti punase karja aretajana Lääne-Eestis. Tema abikaasa Juhan Vahe, tuntud ja tunnustatud põllumajandustegelane, on nüüd juba viis aastat mullas. Maiva ja Juhani kolm last on kõik juba kodust välja lennanud ja elavad oma elu Tallinnas ja Kuressaares.

Niidi talul on uhke nimetahvel. Peremees Juhan oli selle hirmsuure kivimüraka leidnud sooservast. Selle pealmise pinnaga on loodus ise suure töö ära teinud – kivi on väga omapärase fraktuuriga, kuhu talu nimi NIIDI hästi sisse sobitatud.

Maiva räägib, et Juhan jõudis küll kivi värava taha toimetada, aga rohkemaks polnud talle aega antud. Talu nimi sai kivisse raiutud vahetult enne peremehe matuseid.

Mõisal uus töökas omanik

Laadjala mõisa varemete kõrvale on kerkinud uus hoone. Seest kostab ägedat toksimist. Hetkeks teeb peremees Kalle Kirs töösse vahe sisse ning tuleb välja päikese kätte.

“Sellest siin peaks kirjade järgi saun tulema,” räägib Kalle. “Valmib nii, kuis rahadega järele jõuan. Põhiliselt ise ehitan, aga sõbrad käivad abiks. Kõik, kes mandrilt tulevad, mitte ükski pole tööta pääsenud. Ahjud ja korstna ladus spetsialist, traktorimehed palkan raha eest.” Kalle on kaitseväelane, töötab kohalikus kaitseliidu malevas instruktorina. Pole siis ime, et tal palju tugevaid sõpru on.

Laadjala mõisa ostis Kalle Kaarma vallalt. Olnud lausa 4–5 tahtjat, aga miks Kalle võitjaks osutus, seda ei oska ta ise arvata.

Tema tahtnud kätte saada seda krunti. Seda ilusat mõisaparki. “Need vanad mõisamüürid tuleb maha võtta, nendega pole enam midagi muud teha… Küll ma siia elumaja ka püsti panen,” unistab Kalle, kes siin mõisa juures on juba tohutult tööd teinud. Külarahvas lausa mures – noor mees rügab liiga kõvasti tööd.

Kallel on pea mõtteid täis: kus tuleb võsa raiuda, kus vanad põõsad välja juurida, kuhu tuleb muru ja kuhu tiik. Ühe paekivist müüritise on ta juba jõudnud üles laduda.

Kalle ootab linnast maale abikaasa Kerstit lastega. Ja mõne aja pärast ongi õuemurul kenade kevadiste lillede keskel terve lõbus seltskond Laadjala küla tulevikku. On Kersti oma väikese neljakuuse Sassi ja kolmeaastase Ukuga. Ning tuleb ka Metsa-Johani noorperenaine Lea Sepp tütarde Merilini (9-a) ja Käroliga (1-a).

Lea räägib, et Metsa-Johani talu on Andrus Sepa perekonna käes olnud 105 aastat. Lea on küll endine linnatüdruk, kuid temale see maaelu passib, sest: “Saame siin oma tahtmist mööda toimetada.” Lea tunnistab, et temal on praegu üks ilusamaid aegu elus – tema naudib oma kolmanda lapse kasvatamist.

“Soovitan kõigile naistele, kel kaks last juba olemas, sünnitage ka kolmas. Siis on kogemused olemas, laps on palju tervem ja tervel perel on rohkem aega selle pisikese pesamunaga koosolemist nautida.” Andrusel ja Leal on peres kasvamas kokku kolm tüdrukut, vanim, Kristel on 11-aastane.

Mõlemad noored naised on seda meelt, et Laadjala on elamiseks parim koht. Lea on siin elanud juba aastaid, Kersti üritab oma perega siia elama tulla. Nii ruttu kui Kalle vaid maja valmis jõuab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 175 korda, sh täna 1)