Odava toidu ajastu on maailmas lõppenud (2)

Odava toidu ajastu on maailmas lõppenud (2)

 

Täna jätkub lugu, mille esimene osa ilmus Oma Saares kaks nädalat tagasi 26. aprillil. Siis rääkisime sellest, kuidas elatustaseme tõus Aasia suurriikides Hiinas ja Indias ning Venemaal on põhjustanud maailmaturul toiduainete hinnatõusu.
Et aga inimeste igapäevaelu, eriti söömisharjumuste muutus on reeglina aegavõttev, pole võimalik seletada toidu praegust väga äkilist hinnatõusu ainuüksi selle teguriga. Mängu tuleb veel teine põhjus: selleks on meie liiga suur ja – mis peamine – ootamatult kampaania korras tekkinud rõhuasetus keskkonnasõbralike energiaallikate (eelkõige biokütus) väljatöötamisele ja nende kasutuselevõtt.

Asjatundjad väidavad, et toiduainete hinnatõusu teiseks ja võib-olla koguni peamiseks põhjuseks on biokütuse (mis väidetavalt olevat väga keskkonnasõbralik) tootmismahtude väga kiire kasv, ja seda eelkõige maailma majanduslikult võimsaimas riigis Ameerika Ühendriikides.

Siinkohal oleks sobilik tuua mõned statistilised näitajad. Kui kaheksa aastat tagasi, s.o aastal 2000 muudeti USA maisisaagist etanooliks umbes 15 miljonit tonni, siis 2007. aastal oli see näitaja juba 85 miljonit tonni. Samas ei tasuks unustada, et USA on maailma suurim maisieksportija. Nüüd aga kasutab see riik enam maisi keskkonnasõbraliku etanooli tootmiseks, mistõttu on vähenenud maisi müük toiduturule.

2005. aastal kiitis USA valitsus heaks nn etanooli tootmise programmi (ethanol programme). Esmapilgul on selle eesmärk vägagi tore – edendada keskkonnasõbralike biokütuste kasutamist. Kuid kõnealuse programmi tagajärjeks on, et praegu ostab USA föderaalvalitsus umbes kolmandiku riigis toodetavast maisist ja kogu see teravilja hulk muudetakse biokütuseks.

Majandusekspertide arvates on etanooli tootmismahtude järsk kasv (vt diagramm 1) tähtsaim põhjus, miks on viimase aasta jooksul teraviljahinnad tõusnud.

Tõi kaasa ahelreaktsiooni

Etanooli tootmismahtude kasv seletab ära, miks tõusid 2007. aasta teisel poolel kõigi teraviljatoodete ja toiduainete hinnad.

Loogika on siin väga lihtne. Esiteks, maisi kasutatakse ka loomasöödana. Kuna biokütuse tootmine on aga USA valitsuse nn etanooliprogrammi tagajärjel väga järsult kasvanud, siis on kasvanud ka nõudlus maisi järele. Nõudluse kasv lööb kohe hinna üles. See omakorda tähendab, et ka loomapidamine on muutunud kulukamaks.

Teiseks on USA etanooliprogramm segi löönud varasema teraviljatootmises valitsenud olukorra. Nimelt soovivad Ameerika farmerid biokütuse kasvava nõudluse pealt raha teenida ja seetõttu paljud neist viimaste aastate jooksul suurendanud just maisi kasvatamist, külvates seda kultuuri põllule, kus varem kasvatati hoopis nisu või sojat.

2007. aastal kerkis USA maisitoodang rekordilisele tasemele – 335 miljonit tonni (võrdluseks olgu ära toodud, et 2005. aastal /enne valitsusprogrammi heakskiitu/ oli see 280 miljonit tonni), ületades 2006. aasta toodangut 25% võrra. Kuid selline järsk kasv on saavutatud teiste kultuuride arvelt.

Keskkonnasõbralikkus on kulukas

ÜRO toitlus- ja põllumajandusorganisatsiooni (FAO) avaldatud statistika näitab, et 2007. aastal vähenesid maailma teraviljavarud umbes 53 miljoni tonni võrra. Tegu on väga kiire langusega ja see vaid kinnitab, kuivõrd on nõudlus teraviljatoodete järele ületanud pakkumise. Samas on aga näiteks maisi kogus, mis kulub ainult biokütuseks mineva etanooli tootmiseks, kasvanud umbes 30 miljonit tonni.

Teiste sõnadega, USA etanooliprogramm üksinda seletab ära ligi poole maailma teraviljanõudluse rahuldamata vajadusest. See omakorda tähendab, et kui USA valitsus poleks kõnealust programmi kolm aastat tagasi vastu võtnud, siis ei oleks ka toiduainete hinnad maailmaturul läinud aasta jooksul niivõrd kiiresti tõusnud.

Ja veel üks huvipakkuv fakt, mille hiljuti avalikustas Maailmapank: et täita ühe luksusliku džiibi (ka Eesti nouveau riche’ide lemmikmänguasi) paak biokütusega, selleks kulub teravilja hulk, millega võib toita inimest terve aasta.

Pakutavad lahendused

Seega võib öelda, et maailmaturul jääb nõudlus teraviljatoodete järele kõrgeks veel mõneks ajaks. Kuid nõudlus on vaid lahendust vajava võrrandi üks pool. Teise poole moodustab pakkumine. Kui pakkumine jõuaks ootamatult tekkinud nõudlusele järele, tekiks turul teravilja küllus ja hinnad kukuksid taas. Kui seda aga ei juhtu, siis jäävad ka hinnad kõrgeks.

Üldiselt on maailma põllumehed turul toimuvale reageerinud küllaltki operatiivselt – kähku hakkasid nad kasvatama seda, mille hind on ootamatult tekkinud nõudluse tõttu kõrge.

Sellest hoolimata on põllukultuuride saagikuse kiirel kasvul piirid ja turu n-ö eneseregulatsioonile (et kõrgenenud nõudlus tekitab kohe suurema pakkumise) ei tasuks eriti lootma jääda. Nii näiteks avalikustas Washingtonis asuv Rahvusvaheline Toidupoliitika Uuringute Instituut (International Food Policy Research Institute ehk IFPRI) hiljuti aruande, mille järeldused pole just eriti lootustandvad – lühiajalises perspektiivis võib põllumajandustoodete 10% hinnatõus tekitada pakkumise osas juurdekasvu vaid 1–2%.

Veel võimalusi

Kaugemas perspektiivis aga on põllumajandustoodangu kasvatamiseks kaks peamist võimalust: nn ekstensiivne tee (areng laiuti, st uute maade kasutuselevõtt) ja intensiivne tee (s.o kaasaja teaduse pakutavad võimalused tootlikkuse tõstmiseks). Kuid siingi on oma raskused.

Nimelt asub suur osa uudismaadest, mida toodangu suurendamise nimel hõlvata saaks, Brasiilia, Venemaa, Kasahstani, Kongo jt suuremate riikide äärealadel. See aga tähendab, et nende ekspluateerimine nõuab suuri investeeringuid teedesse ja teistesse infrastruktuuri elementidesse.

Kõik see on kulukas, nõuab aega, ja – mis peamine – uute maade hõlvamine saab toimuda vaid millegi arvel; st et sellise tegevusega kaasneb olemasoleva looduskeskkonna (eelkõige metsade) paratamatu massiline hävimine.

Põllumajandustoodangut saaks küll suurendada, kui võtta senisest enam kasutusele geneetiliselt modifitseeritud (GMO) kultuure. Kuid ka see on aeganõudev ja mitte just eriti odav protsess. Pealegi lasub GMO kultuuridel kahtluse vari, kuna ei ole veel suudetud üheselt tõendada, et nende tarbimine ei ohusta inimese tervist. Eriti suur skepsis valitseb selles küsimuses Euroopa Liidu riikides.

Kõigele lisaks ei oska veel keegi täpselt prognoosida, millist toimet avaldab põllumajandustootmisele kliima globaalne soojenemine. Näiteks on välja öeldud seisukoht, et kliima globaalne soojenemine võib maailma viljatoodangut aastaks 2020 vähendada ligi kuuendiku võrra.

Kõigest sellest võib teha vaid ühe järelduse – kaugemas perspektiivis on maailma põllumajanduses ilmnevaid trende väga raske prognoosida. See oleks ka äärmiselt riskantne ettevõtmine, sest ainuüksi teaduse ja tehnoloogia kiire areng võib siin üllatusi tuua.

Ühes on majanduseksperdid aga kindlad – vähemalt järgnevaks aastakümneks jäävad põllumajandustoodete hinnad maailmaturul kõrgeks. Säärase järelduse põhjuseks on asjaolu, et pakkumine ei jõua järele üha kasvavale nõudlusele.

IFPRI analüütikud prognoosivad, et aastaks 2015 kasvavad teraviljatoodete hinnad maailmaturul 10–20%. ÜRO tütarorganisatsiooni FAO eksperdid aga ennustavad aastateks 2016–2017 isegi mõnevõrra kõrgemat hinnatõusu.

Pole lühiajaline

Milline see täpne hinnatõus ka ei oleks, üks on kindel – 2007. aastal alanud agflatsioon (s.o inflatsioon põllumajanduses) pole vaid lühiajaline nähtus. See omakorda tähendab, et maailma toiduturg seisab uue, palju kallimate hindade ajastu alguses.

Statistika kinnitab, et viimastel aastakümnetel on toiduainete hinnad maailmas langenud. Nii näiteks oli IMF-i (Rahvusvaheline Valuutafond) toiduhinnaindeks nominaalhindades 2005. aastal vaid veidi madalam kui 1974. aastal, mis tähendab, et reaalhindades on toiduainete hinnad viimase kolmekümne aasta jooksul pidevalt langenud.

Kui 1960. aastatel kulutas keskmine ameeriklane toidule (siia sisse on arvatud ka lõunad väljaspool kodu) umbes veerandi oma sissetulekust, siis 2005. aastal oli sama näitaja juba veidi vähem kui 1/7 sissetulekust.

Odava toidu ajastu lõpp võib aga kaasa tuua ettearvamatuid poliitilisi tagajärgi. Ja seda eelkõige riikides, kus toidul on inimeste igapäeva kulutustes suur osakaal – vaestes riikides.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)