Saaremaa pealinna sündimine kestis pooltuhat aastat

Sel nädalal tähistas Kuressaare 445. sünnipäeva. Kuigi linn nägi ilmavalgust alles 1563. aasta 8. mail, näitavad ajalooallikad siiski, et selle sünniloo algus ulatub aastatuhandetagusesse aega.

Kalvi Aluve leidis piiskopilinnuse puitehitiste talaotsi, mis pärinesid 11. sajandi esimesest poolest. Bremeni Adam rääkis Kure saarele sõitvatest kaubitsejatest ja saarlaste jõukusest 11. sajandi keskel. Märgid Kuressaarest ulatuvad tuhande aasta taha.

Lübeck rajati 12. sajandil, et avada Läänemeri saksa kaupmeestele. Nende järgmine tugipunkt oli Ojamaa pealinn Visby, Riia sündis 1201. aastal. Tallinna all-linn rajati 1230-ndatel Taani kuninga õnnistusel ja Ojamaa kaupmeeste toel, Lübecki õigus hakkas Tallinnas kehtima 1248. aastal.

Varjaagide asemel tuli meie kaubateedele alamsaksakeelne hanse (relvastatud kaupmeeste jõuk; nimetus tuli kasutusele 7. sajandil friisi kaupmeeste kohta).

Saaremaal linna teke venis

13. sajandi lõpus loodi Hansa Liit. Linnad tekkisid kõigis Eesti maakondades, aga Saaremaal mitte. Põhjuseid oli mitu: Saaremaa kaubanduse läänesuunitlus (Eesti hansalinnad vahendasid Vene kaupu), piiskopi monopoolsed kaubandushuvid jms. Kuressaarde kerkis võimas piiskopilinnus, Sõrve turg ja viikingikaupmehed aga virelesid varjusurmas.

Piiskop Johann Münchhausen ostis vilja kokku ja pidas faktoreid kõigis tähtsamates hansalinnades. Liivi sõja käigus müüs ta oma valdused Taani kuningale. Tehingus mängis olulist rolli piiskopi vend, Saaremaa piiskopkonna Läänemaa stiftifoogt, Kolga mõisnik ja Taani kuninga läänimees Christoffer Münchhausen (Mönnikhusen); tema tütar Agnes sai tuntuks Eduard Bornhöhe jutustuse ja selle järgi filmitud “Viimse reliikvia” järgi.

Saaremaa ajalukku juriidiliselt kahtlasena jäänud tehing toimus Nyborgi lossis 1559. aastal, leskkuninganna Dorothea nõustus oma teise poja valduste eest maksma 30 000 hõbetaalrit (u 840 kg hõbedat). Kuningas Frederik II loovutas ema ostetud Saaremaa ja Kuramaa piiskopkonna oma vennale hertsog Magnusele, saades temalt vastu Schleswig-Holsteini.

Oldenburgide dünastia

Taani oli viikingite sünnimaast väljakasvanud mereriik, mida valitses Saksamaalt pärinev Oldenburgide monarhia. Oldenburg oli Loode-Saksamaal Weseri lisajõe Hunte ääres asuv viikingite algkodu, kust algasid germaanlaste retked Britanniasse ja kust algas ka Drang nach Osten (tung itta) – Buku hävitamist ja Lübecki rajamist korraldati Oldenburgist.

Oldenburgi piiskop Gerold ordineeriti 1147. aastal ka Lübecki esimeseks piiskopiks. Oldenburgi krahvi Dietrichi poeg valiti 1448. aastal Kalmari Uniooni valitsema Christian I nime all.

Kopenhaagenis resideeriv Oldenburgide monarhia valitses kolme kuningriiki: Taanit, Norrat (koos Islandi, Gröönimaa, Fääri saarte, Shetlandi ja Orkney’ga) ja Rootsit (koos Soome edelaosaga). Rootsis elavate russide kaudu oli Skandinaavial traditsiooniline mõju ka Venemaale, kus Läänemerd kutsuti endiselt Varjaagide mereks.

Uus valitseja toob luteri usu

Hertsog Magnus jõudis Kuressaare reidile 16. aprillil 1560 viie sõjalaeva ja 400 palgasõduriga. 13. mail valis katoliiklik toomkapiitel luterlasest hertsogi Saaremaa piiskopiks. Münchhausen sai poole summat kätte 16. juunil 1560, teise poole aga 8. juulil 1562 juba koduses Verdenis (ikka sealsamas viikingite algkodus Loode-Saksamaal) elades.

Liivi sõja põgenike üks sihtpunkte oli Kuressaare. Siia tuli kümneid kaupmehi, kelle nõudel hertsog Magnus 8. mail 1563 Kuressaarele Riia õiguse andis. Magdeburgi õigusel rajanev Riia õigus kujundas linnaelu ka Tartus, Pärnus, Viljandis ja Haapsalus.

Magnuse ajal piiskopkond likvideeriti, seda soodustas paavsti keeldumine Magnuse ordineerimisest. Katoliiklik Saaremaa muutus Taani võimu all luterlikuks. Kuningale truudust vandunud kohalik aadel sai kinnituse oma privileegidele ja hakkas Saaremaa Rüütelkonnaks (Ritterschaft Oesel) koonduma. Kuningavõimu esindas kohapeal Münchhausenite õemees Dietrich Behr, tema kaudu jõudis kuningani ka aadlike truudusvanne.

Saaremaa oma raha

Taani diplomaatia ja sõjalised ähvardused ordu vastu viisid Maasilinna foogtkonna (Soneburg, haaras veerandi Saaremaast, kolmandiku Hiiumaast ja Muhu) 1562. aastal taanlaste kontrolli alla. Hertsog Magnus hakkas 1564. aastal oma raha vermima – ajaloo esimest ja viimast Saaremaa raha.

Järgmise asehalduri (Stadthalter) Christopher Valkendorfi kutsus leskkuninganna 1567. aastal tagasi ja andis Saaremaa juhtimise otse hertsog Magnuse kätte, see kestis 7 aastat. 1573. aastal liitis Frederik II Saaremaa ja Muhu ordualad oma kuningriigiga.

Linnapeaks (Bürgermeister) olid vaheldumisi Tonniges Leussner ja Marten Orecken. Raehärradeks (Ratsverwandte) valiti Gerdt von Demter, Joachim Barlin ja Marten Buckshoeden. 10 aasta jooksul vande andnud 54 Kuressaare linnakodaniku nimed ja ametid on kirjas Vello Helgi uurimuses Landsassen und Bürgerschaft auf Ösel im Jahre 1573.

Kuidas linna valitseti?

Kuressaare linnaõigusi 19. septembril 1574 kinnitanud Taani kuningas sätestas kahe linnapea ja viie raehärra auametite kõrvale ka kaks palgalist ametikohta: linnafoogt (Hausvogt) ja kohtukirjutaja (Gerichtssekretarius). Linnakohus (Nedergericht) põhines Riia õigusel, apelleerida võis Saare Maakohtule (Landgericht).

Kuninga käsul õhiti Maasi ordulinnus 1576. aastal, võimutäius Saaremaal koondus Kuressaarde. 1578. aastal sõlmis linn rüütelkonnaga lepingu kodanike kaubanduslike privileegide kohta. See sisaldas mõningaid monopoolsustaotlusi (kaubavahetuse keeld kõrvalsadamates, linnakodanike ainuõigus kõrtsipidamisele jms), ent noor linn ei suutnud neid realiseerida. Leping taaselustas Sõrve turu, käivitades kõigepealt laupäevased laadapäevad. Lõppes keskaegne seisak Kuressaares.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 122 korda, sh täna 1)