Tatterselja metsavahimaja veel kenasti vana tahvliga (1)

Tatterselja metsavahimaja veel kenasti vana tahvliga

 

Metsanädal kruvib tuure üles. Saaremaa metsadki on taas rohkem tähelepanu keskmes. Nii nagu igal kevadel korraldatakse tänavugi kooliõpilastele metsapäevi. Tänu koolilaste abile pannakse kasvama tuhandeid istikuid. “Mine metsa!” on saanud toredaks soovituseks meile kõigile.

Genius Loci (koha vaim) lugude tegija otsustas seekord külla minna teenelisele metsakasvatajale Helmut Maastele Tatterselja metsavahitallu.

Kuigi Tatterselja metsi ei valva enam ammugi metsavahi terane pilk – selliseid ametimehi pole enam kusagil ametis – ilutseb vana metsavahimaja välisukse kõrval silt, mis annab teada, et just siin tegutseb Kuressaare metskonna Tatterselja metsavaht.

“Ma ei võta seda silti maha. Loodan ikka, et metsavahid jälle ükskord ametisse nimetatakse. Metsavaht oli ja peaks praegugi olema. Tänu metsavahtidele oli metsades kord majas. Metsnikel ja teistel metsaametnikel on niipalju tööd, et nad lihtsalt ei jõua igale poole,” arutleb üle neljakümne aasta Länga külas Tolli talus (see ongi Tatterselja metsavahimaja) elanud Helmut Maaste.

Mitu aastakümmet Saaremaa metsades metsavahi, metsniku ja metsatehnikuna töötanud Helmut Maaste on sündinud Türil.

“Ma olen küll linnas sündinud, aga linnaelu pole mulle kunagi istunud. Kasuisa tahtis minust kaubamaja direktorit “teha”. Pärast kroonut läksin tema soovitusel isegi kaubandustehnikumi sisseastumiseksamitele. Õnneks kukkusin konstitutsioonieksamil läbi. Sõjaväest tulles oli põhikooli lõpetamisest neli aastat möödas. Tol ajal nõuti ju riigikorra ja konstitutsiooni tundmist. Mul nappis aega eksamiteks õppida. Tagantjärele mõeldes oli kena, et nii läks. Luuale läksin kõigepealt metsavahiks õppima. Tehnikumi lõpetasin kaugõppes, siis kui juba Saaremaal tööl olin,” pajatab üks neljast teenelisest Saaremaa metsamehest.

Lehemehe palvel paneb staažikas metsamees rohelise mundri selga. Hoovitee veerel näitab peremees enda istutatud lehiseid. Puud on ammugi enam kui kümne meetri kõrguseks kasvanud. Õue uhkuseks on ligemale saja-aastane lehis, mis ilmselt eelmise sajandi alguses kasvama pandud.

Tatterselja metsavahi-majas sündis ESTO algataja Robert Kreem

“Küsisin Robert Kreemilt, kui ta Kanadast oma sünnikodu vaatamas käis, kas tema teab, millal see lehis istutati. Robert ei osanud vastata,” räägib Helmut.

Nõnda siis on see maja kuulus veel sellegi poolest, et 30. mail 85 aastat tagasi sündis siin Tatterselja metsavahi pojana Eesti tuntud ühiskonnategelane Robert Kreem, kelle maine teekond lõppes 16. augustil 2006 Torontos, kus ta elas ning töötas.

Oleks ütlemata tore, kui saarlased võtaksid kätte ja avaksid ESTO päevade algataja, Toronto saarlaste ühingu looja ning paljude ettevõtmiste eestvedaja Robert Kreemi auks tema 85. sünniaastapäevaks Tolli talus mälestustahvli. Mitme riigi kõrgete teenetemärkidega (sealhulgas Suurbritannia, Eesti vabariigi ja ka Saare maakonna teeneteplaadiga) autasustatud suur saarlane väärib oma sünnimaja seinale mälestusplaati.

Saarlanna meelitas mandrimehe saarele

Luua metsakoolis õppiv Järvamaa mees tutvus sealsamas tehnikumis teadmisi omandava Kõljalast pärit kauni saarepiiga Elviga, kellega peatselt leivad ametlikult ühte kappi pandi. Pärast kooli lõpetamist suunati Helmut Suure-Jaani metsamajandi Adavere metskonna Lepametsa vahtkonna metsa valvama. Kaasa aga kippus Saaremaale ja nii pärast nelja-aastast tööd 1961. aastal mandrimaa tolm jalgelt pühitigi.

“Sa oled ju meil käinud. Ükskord kirjutasid mu naisest, kes sel ajal Tatterselja metsavaht oli. Kui mina metsnikuks sain, siis võttis ta minult metsavahiameti üle. Abikaasa suri mõned aastad tagasi. Olen siin metsade keskel täiesti üksinda. Tütar Mare elab perega Kihelkonnal ja poeg Mati oma perega Orissaares. Nemad käivad mind üsna tihti vaatamas. Ise ma enam palju väljas ei käi, võib-olla kord kuus Kuressaares,” räägib põline metsamees oma praegusest elust.

47 aastat on Helmut Saaremaal elanud. Ammugi peab ta ennast täieõiguslikuks saarlaseks. Tatterselja on Helmut Maaste nagu oma maid ja metsi kaitsma valinud. Ümbruskonda tunneb metsaga kokku kasvanud mees nagu oma viit sõrme. Metsloomad ja linnudki on tuttavad.

“Vaata, kui kena siin praegu on! Lilled õitsevad, puud lähevad roheliseks, linnud laulavad. Värske õhk ja loodus meelitavad toast välja. Ma olen küll linnas sündinud, aga elada pole mul seal kunagi meeldinud,” väidab 75-aastane maamees.

Helmut Maaste on tulnud Eesti meistriks ja kaheksal korral jõudnud esikolmikusse

Kolmteist aastat jutti on teeneline metsamees kaitsnud Saaremaa värve üle-eestilisel metsameeste kutsevõistlustel. Koguni kaheksal korral on tollasel Kuressaare metskonna metsnikul ja metsatehnikul õnnestunud jõuda kolme esimese hulka. Spordimehe vaimu ja võitlejahingega Maaste on kroonitud metsnike omavahelises jõuproovis korra ka Eesti meistriks.

Tollaseid vabariigi meistreid üle ei kullatud ja palmide alla puhkama ei saadetud. Mis siis tšempion auhinnaks sai? “Transistorraadio sain. Tavalised auhinnad metsameestele olid igasugused loomanahad ja muud nipet-näpet jagati ka. Ega ma ise ei oleks sinna tahtnud minnagi, aga ju see metsaülem Arnold Tool mind sinna sokutas,” tuletab meister omaaegseid pingelisi võistlusi meelde.

Töö, pere ja õpingute kõrval kutsevõistlustel tippu jõuda, ega see kerge olnud, aga raskustega rinda pistma harjunud metsamees tuli toime. Toimeka spetsialisti tööd on hinnatud kümnete au- ja tänukirjadega, aumärkide ning teenelise metsakasvataja nimetuse omistamisega.

Metsadki muutuvad aastakümnetega

“Kui ma Saaremaale tulin, siis kasvas siin väga tihe mets. Tormiga siin tuult ei tundnudki. Ümbruskonnas oli alati vaikne. Nüüd on siin palju lageraielanke. Tuuled ja tormid pääsevad ligi. Kui veel möödunud ajast rääkida, siis metsakasvatuses oli küll kõik tasemel. Metsauuendustööd olid aukohal. Arvan, et oma kätega olen uut metsa rajanud saja hektari ringis.

Viimasel ajal töötasin küll tehnikuna ja minu ülesandeks oli tööde vastuvõtmine ning kogu see korralduslik külg, metsade hindamine, aga kevaditi püüdsin alati metsa istutamisest osa võtta,” teavitab aukartust äratava pinna uut metsa rajanud mees.

Siiani meenutab Maaste 1969. aasta suurt tormi, mis väga palju metsa maha murdis. Tuulemurru likvideerimiseks tehti ära suur töö. Nüüd sirgub kahjustatud paikades aastakümneid juba uus mets.

Loomadega on loodusearmastaja sina peal. Jahimeest pole Maastest saanud. Küttidega aga metsavahil ja hilisemal metsatehnikul koostöö laabus. “Üksvahe läks põtrade arvukus siin liiga suureks. Põdrad kahjustasid männi noorendikke. Talvel murdsid nad noori männilatvu. Tänu jahimeestele on põtrade arvukus piiridesse viidud ja praegu kahjustavad loomad noorendikke vähem.

Metssigu oli ka siin ülearu. Kesikud liikusid siin suurte karjadena ringi. Meie vahtkonnas tehti neile suured söödaplatsid ja ehitati vaatlustornid. Praegu käib asi samamoodi edasi. Varem olid aga suuremad karjad, 30–40 looma oli koos. Nüüd on sigu ka siin piirkonnas natuke vähemaks jäänud,” hindab põline metsamees loomade arvukust.

Metsaelukad pole Helmut Maastet kunagi rünnanud. Kord sattunud ta seakarja keskele. Küllap tundsid emised põrsastega oma hea peremehe ära. Konflikt jäi tekkimata.

“Tegelikult metsloomad inimest ei ründa. Tõsi, kui loom on raskelt haavata saanud, siis võib seda asja küll juhtuda. Siin ligidal Hirmuste kandis ründas haavatud siga jäägrit, lükates mehe pikali. Õnneks oli jahikaaslane juures, kes lasuga ründaja elu lõpetas,” teab Maaste juhust, kus jahimeeski sea jõudu tunda saanud.

Pidevalt metsas liikudes võib näha vist küll kõiki siin elutsevaid loomi ja linde. Helmut Maaste on kohtunud kährikute, mäkrade, hirvede, kitsede, põtrade, rebaste, jänestega… ja hundigagi. Tolli talu lambaidki on hundid kimbutanud. Kolm-neli lammast on läinud huntide paturegistrisse. Kunagi elas metsavahi maja lähedal merikotkas.

Kodus peab metsnik kanu ja küülikuid. Pisike kanala on ümbritsetud traatvõrkaiaga. Rebasepoisid ei pääse nii tiivulisi külastama. Kanakull aga lennanud ükskord aeda sisse ja karanud kukele selga. Kukk, tark lind, kull seljas, pugenud raudlati alla. Nii sai lati taha kinni jäänud röövel viga. Pärast seda pole kull Helmut Maaste kanade vastu huvi tundnud.

Õnneks on marutaudi oht metsades vähenenud. “Lennukitelt visataks taudivastaseid pakke alla. See on tänuväärt ettevõtmine. Mina pole enam marutaudis loomi metsas näinud,” on Maaste loomastikku tähelepanelikult jälginud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 198 korda, sh täna 1)