Järelhüüe prügiaktsioonile (6)

Järelhüüe prügiaktsioonile

 

Prügiaktsioon on meile nii kõvasti hinge läinud, et sellekohased kirjad ja arvamuslood toimetusele ei taha lõppeda. Kahjuks ei võimalda leheruum neid kõiki avaldada. Kuna ma ka ise aktsioonis osalesin, lisan siinkohal teema lõpetuseks oma arvamuse toimunust ja jätan õhku küsimuse probleemi edaspidiste võimalike arengute kohta.

Sel prügihommikul kogunesime Paevere küla parkla juurde, kust juhised saime.

Kunagisel lõhkamisplatsil ootas üüratu prügimägi. Hea oli, et kogu saast oli tassitud kohale juba aastakümneid tagasi, värskem kraam pärines kaablitest metalliotsimise aegadest. Seega oli koht prügitassijate poolt maha jäetud. Halb oli aga see, et rämpsu oli meeletult, osa andis läbikasvanud rohust välja kangutada.

Umbes kolm tonni vedasin sealt ainuüksi igasugu rehve. Edasi paar koormat eterniiti. Selle kärusse laadimise järel ilmus nähtavale terve veneaegne sõiduauto, millel alles jäänud osad, mis polnud metallist… Muust saastast rääkimata.

Tore oli, et aktsioonis osales väga palju noori, kõik töötasid hoolega. Vaatamata sellele, et kolme autoga käis pidev prahi äravedu, oli keskpäevaks järel veel palju rämpsu, mida polnud võimalikki käsitsi üles korjata.

Kummalisel kombel sain koordinaatorilt käsu sõita keskpäeval prügi järele Astesse. Seal selgus, et koristamas oli küll hulk tegusaid noormehi, ent transporti polnud neile ette nähtud. Mehed väitsid, et nende vald ei osale kampaanias ning seega olid nad ühe järelkäruga sõiduki ise kombineerinud. Ometi oli seal sellist ehitusprahti laiali, et oleks lausa ekskavaatorit vaja olnud. Poisid veel imestasid, miks naabervalla mees nende sodi tassib.

Mõlemasse paika jäi palju sodi maha. Mis sellest saab? Sel nädalavahetusel käisin möödaminnes vaatamas kohta koduvallas, kus ma tegutsenud olin. Kas plats sai puhtaks? Ei saanud. Arvatavalt kolmandik jäätmetest oli sinnapaika jäänud, kaasa arvatud kogukad ehituspaneelid ja muud betoonkänkrad. Mis saab neist kohtadest, kus asja laiali veel küll ja küll?

Kodanikuna tunnetasin oma kohustust prügi korjama minna, kuigi mõttes mõlkus ka teadmine, et prahipeitjad ja teeäärte risustajad niikuinii ei tule. Seega võivad ühed piiramatult risustada, teised peavad hea seisma, et kord tagatud oleks. Niigi olen juba aastaid olnud möödakäivate joodikute ja vastutustundetute laste tõttu oma koduga piirneva külatee serva pidev koristaja. Ka sel hommikul kodust välja minnes nägin, kuidas naabrimees järjekordse plast-õlle või lauaviinasosku järele läks. Kui pakendimärgiga plastõlletaara äraviskamiseks tal südant ei jätku, siis tühje viinapudeleid on mulle üle aia suisa õuele lennutatud.

Mõistetamatu on asjaolu, miks Eestis toodetud ja kodumaise märjukesega täidetud viinataaral ei ole pandipakendimärki. Korda armastav inimene viskab konteinerisse täiesti terve Viru Valge või Saaremaa viina pudeli ja kuuleb, kuidas see klirinal puruneb. Samast konteinerist sorteeritakse valge klaas välja ja tehakse sellest pudel, et villida sinna taas Saaremaa viin või Viru Valge. Terve mõttelaadiga inimese jaoks täiesti mõistusevastane. Kui Viru Valge taarat ei leia laialiloobituna väga palju, siis mõne teejupi võiks teatud kohtades nimetada lausa Lauaviina alleeks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 35 korda, sh täna 1)