Eesti metsade majandamine vajab ettenägelikke otsuseid

Eesti metsade majandamine vajab ettenägelikke otsuseid

 

Võime julgesti kinnitada, et oleme metsarahvas – mets katab Eestimaast vähemalt poole – ja sestap läheb kõik metsanduses toimuv meile korda. Praegu on metsandus taas kuum teema, seda ennekõike metsaseaduses kavandatavate muudatuste, kuid ka riigimetsa majandamise keskuse (RMK) ümberkorralduste tõttu.

Muudatustel on ikka tulihingelisi pooldajaid ja kompromissituid vastaseid, selge see. Konstruktiivne arutelu on alati teretulnud ja aitab leida paremaid lahendusi. Arusaamatused on aga platsis siis, kui üks või teine pool asub tahtliku eksitamise ja hämamise teele. Praegustes metsandusteemalistes väitlustes on seda ette tulnud, kuigi minu hinnangul on metsandus liiga tõsine teema selleks, et sellega poliitilist profiiti koguda.

Riigimetsa osa jääb alles ja suureneb

Näiteks eksitatakse inimesi väitega, et riigimetsamaa pindala miinimumnõude seadusest väljajätmine (praegu 20% maismaa pindalast) tähendab starti riigimetsade müümisele. Ei tähenda, riigimetsade osakaal pigem suureneb kui väheneb. Alles jääb ju metsaseaduse see nõue, et ei erastata kuni 1940. aasta 23. juulini riigile kuulunud ja praegu metsaga kaetud alasid. See säte tagab põliste riigimetsade riigile jäämise.

Ja kuna valitsus kiitis aasta algul heaks riigi maareservi moodustamise põhimõtted, mis käsitlevad ka seni omanikuta metsamaid, siis saab riigimetsi haldav RMK lisaks needki maad, mida maa- ja metsakorralduslikult on otstarbekas riigimetsadega liita. Riigile jäävad ka omanikuta kaitsealused metsad ja need kaitsealused metsad, mida omanikud soovivad riigile müüa.

Nii et väide riigimetsamaa vähenemisest on ümber lükatud – riigimetsamaa osa lähitulevikus hoopis suureneb.

Vale väide on seegi, nagu saaks tulevikus riigile kuuluva metsamaa müüki otsustada vaid üheksa inimest RMK nõukogus. Ei ole nii – RMK nõukogu peab riigivara müügi endiselt keskkonnaministriga kooskõlastama, ja põlise riigimetsa rendile andmise või müümisega mina nõustuda ei kavatse.

Kaitsemetsad on olulised ja muutuvad veelgi olulisemaks

Kriitikud heidavad metsaseaduse eelnõule ette soovi muuta mets puupõlluks, kus liigirikkuse kaitsmist miskiks ei peeta. Taas ei ole muudatusettepanekutesse süvenetud või tahetud süveneda. Kummalisel kombel kaotas hoopis 2007. aasta alguses jõustunud metsaseadus väljaspool kaitsealasid ja hoiualasid asuvad kaitsemetsad.

Metsaseaduse muudatustega kavandame nende sisulise kaitse taastada. Lisaks hakkaksid kohalikud omavalitsused ise otsustama, millised on inimesi müra, saaste või tuule eest kaitsvad kohalikud metsad. See on elukeskkonna parandamiseks väga vajalik uuendusettepanek.

Seega – kaitseväärtustega metsade kaitsmine on jätkuvalt väga oluline. Metsaseadusest kaitsemetsade kategooria väljajätmisel on aga lihtne põhjus – praegused kaitsemetsad on üldjuhul kaitsealad või hoiualad, millel kehtivad piirangud on reguleeritud looduskaitseseadusega.

Nii et metsaseaduse muudatusega kaob seadusest eelnõu kohaselt küll mõiste “kategooria”, kuid taastub vahepeal ärakaotatud sisuline kaitse.

Vaidlus raievanuste üle ja ümber

Vaidlus selle üle, et metsaseaduse muutjad annavad metsade mahavõtmisele rohelise tee sellega, et võtavad seadusest välja raievanused, on samuti rajatud valedele alustele. Eelnõusse ei ole raievanuseid sellepärast kirja pandud, et need on kirjas metsa majandamise eeskirjas, ja sinna nad ka jäävad.

Seega jäävad raievanused ka pärast seaduse muutmist samaks. Kui aga metsa majandamise eeskiri vajab muutmist, arutatakse see läbi kõigi huvigruppide esindajate ja teiste ministeeriumidega, keskkonnaministeerium ega keskkonnaminister ei saa ainuisikuliselt raievanuseid muuta.

Ja veel: tont teab, kust on üles kerkinud dogma, et metsi raiutakse palju ja et raiumine on üdini halb. Seda toetab laialt levinud uskumus, justkui oleks Eestis mets otsa lõppemas, sest seda pidavat laastama ka salaraied.

Ometi on tõsi hoopis see, et Eestimaad pole viimase saja aasta vältel katnud rohkem metsa kui praegu. Võrreldes okupatsioonieelse ajaga on metsamaade maht pea kahekordne. Statistika näitab selgelt, et riigimetsade raiemaht on vähenenud mõõdukas tempos, erametsade raiemaht on aga võrreldes 1997.–1999. aasta maksimumnumbritega vähenenud pea kolm korda. Ebaseadusliku raie osakaal on aga kordades kahanenud.

Minu meelest tabab Maalehe peatoimetaja Sulev Valner 1. mai Maalehes kümnesse, kui kirjutab: “Metsa kaitsmise jutuga ei saa muidugi ka absurdini minna. Näiteks väites, et metsa ei tohiks enam üldse raiuda, või hirmutades metsa täieliku kadumisega Eestimaalt.

Alles jääb ju metsaseaduse see nõue, et ei erastata kuni 1940. aasta 23. juulini riigile kuulunud ja praegu metsaga kaetud alasid. See säte tagab põliste riigimetsade riigile jäämise. Küps mets ei saa lõputult raiumata jääda, nii nagu on ebareaalne loomakaitsjatel nõuda, et kõik Talleggi kanad või Ekseko sead peaksid surema loomulikku surma.”

Kes on riigimetsa hea ja tark peremees?

Möödunud aastal auditeeris riigikontroll RMK tööd ja juhtis ministeeriumi tähelepanu paljudele tõsistele puudustele, kinnitades, et RMK ei ole piisavalt taganud riigimetsa heaperemehelikku majandamist. Näiteks tõi audit välja metsaraie andmete lahknevused RMK peamaja ja metskondade aruannetes. Selgus ka, et RMK raius 2007. aastal kuusikuid rohkem, kui oli lubatud. See on tõsine lugu, kui riigil puudub ülevaade selle kohta, kuidas tema varaga ümber käiakse…

Keskkonnaministeerium peab riigimetsa valitsejana tagama riigimetsaga hea ja targa ümberkäimise. Olen jätkuvalt seda meelt, et RMK saab sellega hakkama, sest seal töötavad professionaalid, kes oskavad ja tahavad olla riigimetsa head ja targad peremehed. Selleks aga olid ja on muudatused RMK juhtkonnas ja kogu asutuse struktuuris möödapääsmatud. RMK reformide pärast praegu teravas toonis etteheiteid tegevad kriitikud on kõige sellega kursis. Esiteks on riigikontrolli audit avalik.

Teiseks on puudused RMK töös ja muudatused läbi arutatud metsandusnõukogus, kus on esindatud Eesti maaülikool, metsakaitse- ja metsauuenduskeskus, Eesti erametsaliit, Eestimaa looduse fond, Eesti metsatööstuse liit, RMK, riiklik looduskaitsekeskus, erametsakeskus, keskkonnainspektsioon ja keskkonnaministeerium.

RMK pilootprojekt on näidanud, et ümberkorraldused muudavad riigimetsa majandamise heaperemehelikumaks ja jätkusuutlikumaks. Need, kes praegu korraldavad riigimetsa kaitseks toetusallkirjade kogumist, apelleerivad küll inimeste emotsioonidele, kuid ei selgita tausta.

Ja olen kindel, et toetusallkirja annab nii mõnigi neist kümnetest tuhandetest inimestest, kes ise on metsa alla süüdimatult prügi sokutanud ja kelle tagant teised, sh RMK, peavad koristama. Tõsine metsast hoolimine ikka küll…

Mis saab Saaremaa metskonnast

Tänavu 1. jaanuarist haldab kogu Saaremaal asuvat riigimetsa RMK Kihelkonna metskond. Selle kontor asub Kärla vallas Kuuse külas, kus 2006. aastal valmis RMK üks ilusamaid keskusi. Kaarma vallas Upal enam metskonna kontorit ei ole ja selle hoone tulevik selgub lähiajal. Alates 1. juulist muutub metskonna nimi RMK Saaremaa metskonnaks, kontaktandmed jäävad samaks.

Nagu kogu RMK-s, nii muutub ka Saaremaa riigimetsas tööjaotus – metskond hakkab tegelema metsa haldamisega ehk kogu planeeriv, ettevalmistav, kontrolliv ja kooskõlastav tegevus on metsaülema, spetsialisti ja kahe metsniku töö. Vajalikke töid hakkavad aga korraldama kaks tööjuhti, kes on Edelaregiooni alluvuses, kuid asuvad metskonnaga ühes majas.

1. juulist väheneb halduspersonal poole võrra – Saaremaale jääb riigimetsaga tegelema neli haldustöötajat, üks metsakorraldaja, kaks tööjuhti ja 14 töölist – kokku 21 inimest. Lisaks RMK Saaremaa puhkeala inimesed, kes hoolitsevad RMK puhkekohtade heakorra eest ja organiseerivad loodusmajade tööd.

Mets narrimist ei salli

Põllumehel on tabav kõnekäänd: narri põldu üks kord ja tema narrib sind üheksa korda vastu. Veelgi drastilisem on olukord metsas – teed täna midagi valesti või jätad tegemata, siis annab see tunda aastakümneid.

Olen veendunud, et nii metsaseadus kui ka riigimetsa juhtimine vajavad muudatusi, et aastakümnete pärast ei peaks tegemata jäänud või valesti tehtud otsuseid kibedalt kahetsema. Seejuures on abiks asjakohane arutelu, mitte avalikkuse valeväidetega eksitamine. Mets narrimist ei salli.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)