Mehhikos – kõikide võimaluste maal

Mehhikos – kõikide võimaluste maal

 

Kuressaares tegutseva hulgifirma Ensert OÜ juhatajal Märt Käeselil oli mõni aeg tagasi harukordne võimalus külastada Mehhikot ja näha oma silmaga, kuidas valmistatakse ehtsat tekiilat (tequila’t).

Eestist sõitis Mehhikosse 21 inimesest koosnev grupp – kõik tekiila parimad edasimüüjad jaekaubanduskettidest, hulgifirmadest, restoranidest, pubidest, baaridest. Põhiline reisisiht oli Olmeca Tequila mõis ja istandused, mis asuvad Guadalajarast lõunapool.

Kümne päeva jooksul tutvus eestlastest reisiseltskond ka selle kauge ja põneva maa looduse, kultuuri ja ülimalt külalislahkete inimestega. Märt Käeselil on reisist meenutada ainult head. Saarlasest ärimees võtab sõidu kokku väga konkreetselt: 10 punkti ja pluss peale selle! Tema fotoaparaadis on sadu pilte, tehtud videoklippe ja mällu talletatud tohutult meeldivaid elamusi ja muljeid.

Kus ja kuidas valmib tekiila

Just seda eestlastest reisiseltskond nii kauge maa taha uudistama sõitis. Los Altos Region Jalisco linna läheduses on maa, mis tuntud oma viljaka punase pinnase ja agaavide kasvatamiseks ideaalse kliima poolest. Seal kasvavatest sinistest agaavidest valmibki Olmeca tequila, mida Arandase linnas toodab Jalisco Destileria Colonial. Eestlased peatusid Guadalajaras, mis asub Jaliscost umbes 65 kilomeetri kaugusel.

Niisiis valmistatakse ehtsat tekiilat ainult sinisest agaavist ja ainult Mehhikos, kuigi agaavisid kasvab maailmas üle 300 liigi. Agaavimõisas oli ka selline aed, kus olid esindatud kõik liigid. Mitmest agaaviliigist saab valmistada kangeid alkohoolseid jooke, mida Mehhikos kutsutakse mezcal’iks.

Sinisest agaavist toodetud mezcal on neist parim ja just seda nimetataksegi tequila’ks. Oma nime sai see jook Jalisco osariigis asuva Tequila linna järgi, kus hakati mezcal’i valmistama umbes 500 aastat tagasi. Kuid toona ei osatud jooki veel lõpuni kääritada, kääritamis-tehnoloogia tõid Mehhikosse ameeriklased. Nii et tequila nime all on jooki valmistatud 200 aastat.

Eestlastele kingiti ka pudel Olmeca Tequila kõige kallimat Tezon tequila’t, mille kõik tootmistsüklid on puhas käsitöö. Eestisse seda tekiilat praegu ei ekspordita, kuna ühe pudeli hind on üle 1000 krooni. Aga kunagi tulevikus võib-olla küll.

Eestlased said näha kogu tekiila valmistamise tsüklit alates tööst agaavipõllul kuni joogi pudelisse villimiseni välja. Põllul käib kogu töö käsitsi – alates taimede istutamisest. Tekiila jaoks kasvatatakse sinise agaavi taime keskmiselt 7–8 aastat. Saagikoristamise ajal lõikab tööline agaavi juurelt maha. Lehed, millel on hiiglateravad okkad, eemaldatakse spetsiaalse labidataolise lõikeriistaga. (Agaavipõllule tuligi minna paksutallalistes jalatsites ja ilmtingimata pikkades pükstes.)

Lehed eemaldatud, jääb järele ananassitaoline südamik, mis mõnel juhul kaalub isegi kuni 40 kilo. Just see ongi tekiila tooraine. Eestlastel õnnestus seda tööd ka ise proovida ja nad tõdesid, et see on raske töö. Üks tekiilarappija (tööline põllul) peab päeva jooksul eemaldama lehed 150 taimel, see on päevanorm.

Tekiila saamiseks sinise agaavi viljaliha küpsetatakse ja fermenteeritakse, saadut virret destilleeritakse. Kõik see toimub just täpselt neil Kesk-Mehhiko kuivadel aladel, kust sinine agaav pärit on. Ja see on ka ainus koht maailmas, kus valmistatakse ehtsat tekiilat.
Agaavimõisas veetis eesti grupp ühe pika päeva.

Kõikide võimaluste maa…

Nii võtab Märt kokku oma muljed Mehhikost ühe lausega. “Suurest rikkusest puruvaesuseni välja. Kontrastid on kindlapeale suuremad kui meil Eestis…”
Eestlased tundsid ennast seal ülihästi. “Sooja umbes 30–35 kraadi päeval. Käisime ujumas, aga nende jaoks oli see ilmselt külm aeg. Meie käisime ringi T-särkides, kohalikud olid palju paksemalt riides.”

Äärmiselt muljetavaldav oli teenindus. “Mehhiko inimene tundub olevat nii avara südamega, kui üldse olla saab…” räägib Märt. “Väga vastutulelik. Ta soovib sind nii hästi teenindada kui vähegi võimalik.”

Kui eestlased avaldasid soovi külastada ka üht ööklubi, siis viidi neid Cancuni linnas asuvasse Mehhiko kõige kuulsamasse ööklubisse nimega Coco Bongo. Sissepääsupilet maksis 40 dollarit. (Mehhikos saab arveldada nii Ameerika dollaritega kui ka Mehhiko peesodega, 1 $=10 peesot).

Kõigepealt tuli läbida turvakontroll. Keelatud on alkohol, terariistad, tulirelvad… Purjus inimesi sisse ei lasta. Märdile meenub, et kogu selle kümne päeva jooksul ei kohanud nad Mehhikos mitte ühtegi purjus kohalikku.

Ostnud sissepääsupileti, selgus, et joogid on ööklubis tasuta. Seltskond oli äärmiselt kirju, välismaalasi igast maailmajaost ja kõiki neid rahvusi õhtujuht ka tutvustas. Niisamuti ka gruppi eestlasi. Ööklubis ei ole toole, kogu õhtu läbi seistakse püsti. Kahel pool klubis on tribüünid, kus soovi korral võid ka istuda, kuid ka seal inimesed enamasti jalutavad ringi. Väikesed ümarad lauakesed on joogiklaaside toetamiseks.

Sel õhtul oli rahvast väga palju, oldi nagu silgud pütis. Tantsuplats on tibatilluke, sest kõik tšillivad ja kõiguvad muusikarütmis kohapeal. Kõige tähtsam paik klubis on baarilett, kuhu turvamehed kutsuvad tantsijaid rahva hulgast. Sellise suure au osaliseks sai ka saarlane.

“Tantsisin 2,5 tundi järjest… Kõigest südamest! Kui lõpetasin, ei olnud mul mitte ühtegi kuiva riiet seljas,” meenutab Märt. Õhtu programm andis läbilõike maailma pop-tähtedest alates Elvis Presleyst ja lõpetades Michael Jacksoniga. Kõik järeletehtud ja väga vaimukad etteasted.

Õhtu ööklubis tasus end täiega, märgib Märt. “Sellise elamuse eest, mis meile seal osaks sai, oleksin ma nõus maksma isegi rohkem.”

Superteenindus

Homaarirestoranis sai tellida kõike, mis meres kasvab ja mida on võimalik küpsetada, grillida, praadida. Märt ütleb, et nemad tellisid hiidhomaari sabasid. Prae hinnad algasid meie rahas 550 kroonist. Märt oli selleks õhtuks suurest laulmisest, päikesest ja ujumisest kaotanud hääle sedavõrd, et tal õnnestus veel ainult veidi kähiseda. Sellise kähiseva sosinaga tellinud ta ettekandjalt kummeliteed meega.

“Läks päris kaua aega… Ilmselt ei olnud neil restoranis kummeliteed või mett, aga mitte keegi ei tulnud mulle ka teatama, et seda ei ole võimalik mulle tuua. Keegi saadeti arvatavasti kuskile poodi. 20 minuti pärast oli tee meega kohal, mis koos tekiilaga tõi mulle hääle mõne tunni pärast tagasi,” kiidab Märt Mehhiko teenindust.

Rahvuspargis Xcaret Mexico

Pargis on indiaanlased, delfinaarium, papagoikasvandus, flamingod, ahvid, kilpkonnad… Turistide jaoks üle kahe kilomeetri pikkune maa-alune jõgi, et minna paadimatkale või lasta end voolul kanda. Loomulikult päästevestis.
Delfinaariumi pilet maksis 100 dollarit. Kõigepealt läbis grupp paarikümneminutilise instruktaaži: mis lubatud, mis keelatud ja milliseid kehaosi delfiinidel puudutada tohib ja mida mitte. Turistid ujusid ja möllasid koos viie delfiiniga basseinis ühe tunni.

“See oli vapustav kogemus,” räägib Märt. “Nalja sai üpris palju. Kui meie laulsime, laulsid nemad omal häälel järele, kui plaksutasime, tegid sabadega plaksu. Sooritasid umbes 3 meetri kõrguseid hüppeid. Delfiinid on hästi sõbralikud ja rahustavad loomad. Teadsin seda ju ennegi, aga nendega koos ujuda ja mängida – see on hoopis midagi muud.” Ta lisab, et delfiinidele meeldib väga, kui neid silitatakse ringikujuliste liigutuste ja kahe käega.

Elu-olust, mis silma jäi

Märdi sõnul püüdsid eestlaste võõrustajad näidata neile tõepoolest väga palju ja väga põnevat. Käidi mitmes uhkes pühakojas, maiade elupaigas, mis on üle 4000 aasta vana. Amfiteatris vaadati gigantset ajaloolist etendust, kus olid tegevusse kaasatud 360 inimest, hobused, koerad ja lae all lendav kotkas.

Silma jäi, et linnatänavad on väga puhtad. Igal pool palju igasuguseid pronksist skulptuure, purskkaevusid. Ja mitte keegi ei pane pahaks, et lapsed ja ka mõned täiskasvanud päise päeva ajal riietes purskkaevudes sulistavad ja mängivad. Majades on igal pool palju maalikunsti. Nii on kesklinnas, aga äärelinna ja vaesematesse elurajoonidesse eestlased kahjuks ei sattunud.

“Bussiaknast õnnestus siiski üht-teist näha. Käisime ka ühes külabaaris, kust saime tõelise Mehhiko-elamuse. Nagu Zorro-filmis,” meenutab Märt.

Mehhiko perest käib tavaliselt tööl ainult mees, naine toimetab kodus ja kasvatab lapsi. Kõrgemapalgalistel on aastane väga hea sissetulek umbes 12 000–14 000 dollarit, see on väga kõva palk. Haritumatel on palgad suuremad ja ka õpetajapalk pidi olema väga hea. Enamik inimesi teenib siiski palju väikesemat palka kui keskmine saarlane.

Suveniiridena ostsid eestlased põhiliselt T-särke ja mitmesuguseid käsitsitehtud ehteid. Viimaste valik oli küll meeletult suur. Ka kuld on Mehhikos üpriski odav. Ja ikka ja jälle tuleb meeles pidada seda, et igas poes ja turul annab tingida. Märdil õnnestus näiteks oma kullaostult vähemalt 700 krooni allahindlust saada. Seda muide peetakse seal maal täiesti loomulikuks kauplemiseks.

*Eestlaste reis sai teoks tänu PernordRicard Estonia’le ja Olmeca Tequila esindajale Alberto Navarro Morenole.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 302 korda, sh täna 1)