Missioonitunde ja hingega

Missioonitunde ja hingega

 

Helju Välisson on paarkümmend aastat oma elust tegelenud matustega. Ta peab seda tööd oma maapealseks kutsumuseks ja missiooniks. Saaremaa ainsa matusebüroo juhatajana on ta jätkuvalt mures, et Kuressaares polegi sellist kohta, kus ilmalikku matusetalitust korraldada. Sellest on palju räägitud, aga linnaisad on ikka pidanud golfiväljakut tähtsamaks kui näiteks ajakohast kabelit Kudjape kalmistul.

Helju Välissoni sünnikodu on Viljandimaal. Psühholoogi haridusega naisest, kel oktoobrikuus täitub 57 eluaastat, sai saarlane tänu abiellumisele 1992. aastal.

Suur osa tema elust on aga seotud Tallinnaga. Põhikooli lõpetas Viljandimaal. Seejärel tuli Tallinna pedagoogiline kool ja pedagoogiline instituut, kus õppis laste psühholoogiat. Edasi tuli Tartu ülikool ja täienduskoolitus täiskasvanute psühholoogias. Mõnda aega töötas Helju ka psühholoogiaõpetajana Keila keskkoolis.

1970-ndatel aastatel töötas Helju tolleaegses Tallinna Mererajooni täitevkomitees ning puutus seetõttu kokku teeninduskombinaadi Ekspress tegemistega. “Ekspressi all tegutses Kinga tänavas ka Tallinna matusebüroo ja mind paluti selle asutuse juhtimine enda peale võtta,” meenutab Helju.

Et 80-ndate lõpul hakkasid tekkima juba väikeettevõtted, tuli Tallinna ainuke matusebüroo teeninduskombinaadi alt ära ja Helju juhtimisel moodustati iseseisev ettevõte. Nii kulges elu Tallinnas kuni 1992. aastani. Siis tuli abiellumine ja Saaremaa.

Saaremaal töötas Helju algul Tahula motelli tegevdirektorina. “Aga kuna mul Tallinna kogemus oli olemas ja vaadates oma äia matuseid, mõtlesin, et see ei lähe kohe mitte. Ja siis 16. septembril 1996. aastal hakkasingi matustega tegelema. Alguses FIE-na, nüüd juba neljandat aastat osaühingus Saare Matusebüroo,” võtab Helju kokku ja lisab, et kaks aastat tuli hiljem veel Tallinnas tegutseda, kuna endised kolleegid palusid abi uue matuseid korraldava firma rajamisel.

Saare matusebüroos töötab neli inimest, keda Helju väga tublideks peab. Kui arvata siia juurde veel osalise tööaja ja töövõtulepinguga töötajad, siis saab päris suure meeskonna.

Kutsumus ja missioon

Helju on matustega tegelenud 20 aastat. Seda tööd peabki ta oma kutsumuseks. “See on nagu missioon… Minu käest on palju küsitud, et miks just nii? Aga ju see on siis minu maapealne ülesanne,” on Helju oma töö vajalikkuse, kus psühholoogia suuresti abiks, enda jaoks selgeks mõelnud.
Helju kinnitab, et selle aja jooksul on inimesed paljuski muutunud. Kõige rohkem hämmastab ja samas teeb ka kurvaks ning nõutuks kiirustamine, mis kogu elutempo kiirenemise tõttu annab tunda ka leinatalitustel.

“Varasematel aegadel käis kõik rahulikumalt ja aeglasemalt, aga nüüd jääb tihtipeale selline mulje, et saaks see asi kiiresti ära toimetatud. See pole küll reegel, aga mitu korda on mul tulnud inimestele öelda, et te ei pea ju ülehomme või kolmandal päeval matma. Mujal maailmas näiteks on selleks kaks nädalat ja isegi kuu aega. See kiirustamine mind veidi häirib.”

Paremaks on muutunud Helju sõnul aga kvaliteet. Kuna Saare matusebüroo on ainuke saarel, võiks ju ka tagasihoidlikumalt ja endale mitte eriti kõrgeid nõudmisi esitades läbi ajada. Kuid see käiks Helju põhimõtete vastu: “Kogu aeg peab paremaks minema!”

Seepärast said Tallinna tn 11 ruumidki renoveeritud ja seepärast on Helju kogu aeg rääkinud ka kabeli ehitamise vajalikkusest.

Korraliku matuseautot peab Helju firma visiitkaardiks. Poeg Taavi, kelle kohta Helju vaid kiidusõnu lausub, töötab Tallinnas transpordifirmas tegevjuhina ning autodesse puutuvate probleemide lahendamisel on ta emale alati nõu ja jõuga abiks.

Uue matuseauto eest peab aga pool miljonit krooni välja käima. Praegu on matusebürool kaks autot ja sellest Helju sõnul piisab.

Kabelit on hädasti vaja

“Ma olen 12 aastat sellest rääkinud ja nüüd juba hakkab midagi tulema. See ei pea olema eraettevõte. Ma leian, et see on riigi ülesanne. Seda peaks rahastama Kuressaare linn ja kogu Saaremaa! Nüüd juba tehakse siiski lepinguid ja planeeringuid, et Kudjape kalmistule kabel ehitada. Meil ei ole ju kohta, kus ilmalikke matusetalitusi läbi viia,” muutub Helju tagasihoidlikult sõnakaks, kuigi kristlikud matused on talle ehk südamelähedasemadki. Helju ise on kirjutanud kabeli vajalikkuse kõikvõimalikesse arengukavadesse, käinud kõikide linnapeade jutul.

Ja kõik nad on seni vaid lubanud. Kahtluse alla paneb Helju ka ütlemise, et kõik saarlased on aastaid oodanud golfiväljakut. “Neid on käputäis, aga kõik saarlased on aastaid oodanud, et neil oleks koht, kus leinatalitus korralikult läbi viia. See on õige, kuid sellest ei räägita,” selgitab Helju erinevaid arusaamasid.

Helju ise leinatalitust otseselt läbi viinud ei ole, aga arvab, et see võib veel tulla. Leinakõnelejana eelistab Helju enam meesterahvast, kuna mees mõjub turvaliselt. Saaremaal aga praegu peale ühe naisterahva ühtki ilmalikku kõnelejat polegi.

Üha rohkem soovitakse tuhastamist

Ilmalikke ja vaimulikke matuseid, mis jagunevad laias laastus pooleks, tellitakse matusebüroo kaudu aastas umbes 450. Üha rohkem soovitakse tuhastamist, aga Saaremaal kremeerimisvõimaluse loomist ei pea Helju vajalikuks.

Matusetalituse maksumuse hindab ta keskmiseks, toonitades, et hindade osas ollakse üsnagi konservatiivsed. Tallinnaga võrreldes on Saare matusebüroo teenus kaks korda odavam. “Tallinnas on 20 000-kroonine matus normaalne.

Kui meil läheb matus maksma 12 000–15 000 krooni, siis seda võib üsna kalliks pidada,” kinnitab Helju ja lisab, et matuste keskmine maksumus Saaremaal on tavaliselt 7000–8000 krooni, pluss peielaud. Tellija saab matusebüroost n-ö täisteenuse – alates lahkunu kodust ärasaatmisest kuni muldasängitamiseni.

Kui lahkunu omastel raha napib, siis kaalutakse matusebüroos kõik võimalused läbi, pealegi toetab riik 3000 krooniga ja ka valdades on vastav abiraha olemas. Seetõttu pole vaja muretseda – lahkunu saab väärikalt maamulda sängitatud. Ka selline lahkunu, kellel omaksed puuduvad.

Helju, kes on matuseteenuse osutamist ka Soomes õppimas käinud, toob näite: puusärk lastakse hauda ja haud kaetakse kunstmuru-kattega, mis kujutab endast kääbast. Sinna asetatakse lilled ümber ja matuselised lähevad ära. Hiljem tuleb väike traktor, ajab kõik kinni, lilled pannakse täpselt samale kohale, kus nad enne olid.

“See on väga ilus, aga meil sellist asja juurutada ei saa, sest ollakse teistmoodi harjutud,” konstateerib Helju. Ka lõunamaal reisides külastab ta kalmistuid, kuid on sunnitud tõdema, et Eesti hauaplatsid on ilusamad kui sealsed kivimonstrumid.

Kõige suurem kirg on teater

Heljul pole seni mõttessegi tulnud oma psühholoogilisi teadmisi kusagil mujal rakendada. Tema sõnul võib mõnele küll kummaline tunduda, aga töö, mida ta teeb, tõesti pakubki talle kõige rohkem. Ja kui Helju puhata tahab, siis läheb korraks Saaremaalt lihtsalt ära reisile või mandrile sõpradele-sugulastele külla. Kui ta aga Saaremaal on, siis on Helju kättesaadav kõigile ja igal kellaajal.

Peale töö on Helju kõige suuremaks kireks teater. Saaremaal pole ta juba aastaid ühtki etendust vahele jätnud ja kui kodusest teatrist väheks kipub jääma, sõidab mandrile.

Raamatuid loeb Helju üsna vähe, sest ei oska midagi teha “poole hingega”, nagu ta ise ütleb. Palju energiat nõuab ühistu esimehe amet, mida naine kortermaja elanikuna peab. “Kusjuures see pole üldse kerge ülesanne, tegemist on üksjagu palju,” kinnitab Helju.

Vihastamise asemel imestab

Puusärki on Helju pidanud kaasa panema mitmesuguseid esemeid.
Ühele memmele paluti kaasa panna pooleldi kootud sokk. On soovitud ka suitsupakki ja viinasoskut padja alla, ka pilte.

Traagilisigi juhtumeid on ette tulnud. Nagu juhtus hauakaevajaga, kes oli matusebüroo töötaja ja kel haua kinniajamisel halb hakkas ja hiljem mees surigi. Teine juhtum oli veelgi drastilisem – mees, kes oli just oma naise matnud, tõmbas peielauas kalaluu nii õnnetult kurku, et suri ka ise.

Kõige õnnetumaks teevad Helju aga noorte inimeste matused. “Kui ma olen kurb, siis ma ei saa niisugust nägu teha, et ma seda pole, ja neid kordi on küll, kus endal ka pisarad silma tulevad,” tunnistab ta.

Helju ütleb, et ta ei vihasta kunagi – ta imestab. Imestama paneb lugupidamatus, kui autod matuserongi läbi ei lase, ja seda, et müts peast võetakse nagu vanasti, ei maksa enam oodatagi.

Ka taunib Helju teiste matusebürooga sama katuse all olevate rentnike käitumist, kes renoveerimistööde ajal suruõhuhaamreid müristavad, nii et kliendiga suheldes peab karjuma. Normaal-ne oleks töödest ette teatada, siis saaks matustega seotud asjaajamise selleks ajaks Aia tänava majja viia.

Kevadel on lein kõige raskem

Heljul endalgi on alles värske haav südames – hiljuti tuli Toonela-maile saata abikaasa Heino, kelle südamele saatus juba kaks aastat tagasi ähvardavalt koputanud oli. Oma ema mattis Helju, kui ise oli veel päris noor.

Helju on palju kordi teisi lohutanud, et kevad tuleb ja elu läheb edasi… Tänavust kevadet, kui kõik taas kord elule ärkas, varjutas tema jaoks aga lein. “Kevadel on aga lein kõige raskem, sest kõike seda ilu lahkunu enam ei näe,” mõtiskleb Helju. Kuid psühholoogina analüüsis ta ennast ja olukorda ning jõudis arusaamisele, et see, mis temaga juhtus, aitab tal omakorda teisi inimesi paremini mõista.

“Aga see elu on selline, et kui tekib üks tühimik, siis antakse järsku midagi vastu. Emadepäeval teatas poeg rõõmusõnumi, et ma saan varsti vanaemaks,” särab Helju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 109 korda, sh täna 1)