“Saarlaste elulood” on jõudnud viienda raamatuni (1)

“Saarlaste elulood” on jõudnud viienda raamatuni

 

Pool sajandit keelas võõrvõimu tsensor (nn glavlit) Eestis trükkida saarlaste elulugude ausaid kirjeldusi. Sedasi vajus unustuseuttu palju huvitavaid elujuhtumisi (eriti nende inimeste omi, kelle tegevuse aktiivseim periood jäi ajavahemikku 1920… 1980), mida täna võinuks mälestustest huviga lugeda. Selle võrra on Saaremaa ajalugu jäänud vaesemaks, must-valgemaks.

Kindlasti oleks täna põnev lugeda omaaegse Kuressaare gümnaasiumi direktori Eduard Puki (1886–1955) elulugu ja mõtisklusi käidud-käimata teedest ning pereringis kuuldud lugudest. Või siis eelmise sajandi Kuressaare tuntud tennisetähe Vladimir Lindi (1898–1983) käänulisest elurajast.

Paraku pole vist paberile pandud isegi saarlaseks hakanud ja tänini Saaremaal elava kauaaegse muuseumidirektori (1946–1976) ja kõrges eas laulumehe Timotheus Linna (sünd 1912) mälestusi kooliteest, sõjasündmustest ning sõjajärgsest muuseumi ülesehitamisest.

Raamatusse võiksid jõuda ka Kuressaares elavate õpetajate-pensionäride Linda Otsa, Urve Kirsi, Luule Piibur-Meistri, Valentin Oopkauba jt elusündmused saarlastele vaimuvalguse jagamisel, nähtuna nende endi ausa pilgu läbi. Ja tõlgendatuna XXI sajandi teadmiste tarkuses.

Paul Tamkivi töö Saaremaa ajaloo jäädvustamisel

Saarlaste tegemiste hääbumist unustuseuttu on jõudumööda püüdnud tõkestada Tallinna saarlaste ühendus. Õnneks on meie ridades usin eruteadlane Paul Tamkivi, kes võttis enda hoolde saarlaste omakirjutatud elulugude kogumise ning raamatuks vormimise täpse ja aeganõudva töö. TSÜ on Paul Tamkivi tubli töö tulemusena suutnud raamatukauplustesse saata sel kevadel juba viienda paksu raamatu saarlaste elulugudest.

Kunagise kultusromaani “Hall hunt” autor oli Torist!

Viiendas köites jutustab oma elust ja Kuressaare Tori kandi naabritest eluaegne autobaasi autojuht Boris Aleksašin. Muuhulgas ka sellest, kuidas vene ohvitseri Gorbatšovi armudraama käigus hukkus juhuslikult Lootsi tänavas ajalehelugemise pealt rahvateatri omaaegse tuntud näitleja Mark Koritko isa.

Kõrvalepõikena: kas poleks üldse aeg kirjutada mälestuste vormis üles XX sajandi teise poole mõrvalood (näiteks sajandi viimasesse veerandisse jäänud koolitüdruku tapmine, kelle matused võinuksid äärepealt kujuneda massimeeleavalduseks Kuressaares)?

Oma elust kirjutavad ilmunud kogumikus huvitavalt Pidula asunduses sündinud Helmut Kalda, Muhus Linnuse külas sündinud Tõnis Ling. Leisi kandi Krummide-Ruumetite suguvõsa loo pajatab Aldur Ruumet, Saaremaa omaaegse võrkpallitreeneri Hugo Metsa õpilane.

Oma onu Voldemar Õuna põneva eluloo on kirja pannud Hugo Õun. Muuhulgas kirjutatakse selles loos lähemalt ka Pilguse kabelist. Sellest on Kanada Alberta Lümanda juurtega saarlasel Ain-Dave Kiilil kogunisti foto säilinud, mis mõnda aega tagasi tekitas lausa vaidluse – järsku on foto kellegi poolt kokkukleebitud nali.

Keskea künnise ületanud saarlastel on kindlasti huvitav lugeda Tallinna saarlaste ühenduse aktiivsete liikmete lauljatar Heli Saul-Läätse ja Paul Tamkivi enese mõtisklusi läbitud eluteest.

Lisaks eelloetletuile on ka viiendas köites avaldatud Läände sattunud saarlaste elulugusid, kust lugeda, et ega nemadki seal (vähemalt esiti) just marjamaale sattunud.

Pensionär – pane oma elutee paberile

Siinkohal palve lugejaile: on viimane aeg kokku koguda siiralt kirjutatud enda arvates täiesti tavalist elu elanud saarlaste (kes sündinud enne 1940. a) elulood.

Aeg lendab kiiresti, inimesed on surelikud. Aga seni on ajalugu näidanud, et ametlik ajalugu üritab “asju sättida” parasjagu võimul olijate huvides ja tahtmistest lähtudes. Vaid konkreetsete inimeste elulugude, n-ö “väikeste ajalugude” võimalikult rohkema raamatusse raiumisega saab seda “ilustamiskihku” väheke ohjeldada.

Kaks näidet: 1919. aasta nn saarlaste mässu kohta olen kuulnud vähemalt kolme omavahel vastuolulist versiooni. Üks neist – saarlaste soov oli minna Rootsi alluvusse, kuid hülgepüügipaadiga Stockholmi lähetatud saadikud vististi uppusid merel jääsupis…

Isegi Eesti äsjase taasiseseisvumise kohta toovad aastad juurde üha enam erinevaid tõlgendusi.

Sestap, Saaremaa pensionärid, ärge peljake, et teie elulugu (kooliõpetajail koolidest, kolhoosnikel oma silmaga nähtud kolhoosikorrast jne) võib teistele liiga vähe huvi pakkuda või et selle kirjapanemiseks napib kirjanikuoskusi. Alustage oma mälestuste kirjapanemisega juba täna. Meenutage oma sünnikohta, vanemaid ja lapsepõlve. Otsige üles ja vaadake läbi vanad fotod.

Kas või selleks, et eluvidevikus veel kord meenutada-läbi mõelda seljataha jäänud aastad ning käidud tee.
Kui teie mälestused Tallinna saarlaste ühenduseni jõuavad, loodame, et Paul Tamkivi teadlasetarmukus suudab veel vähemalt viis köidet saarlaste elulugusid raamatuks toimetada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 276 korda, sh täna 1)