Vastukaja “Mälestame kõiki ohvreid”

Oma Saare juhtkiri, 15. mai

Juhtkirjas seisis, et ehk pole uusi mälestusmärke vaja. Ehk tasuks üle vaadata olemasolevad. Õige! Aga kes seda teeks?

Saaremaal on 32 ausammast II maailmasõjas võidelnud nõukogude sõjameestele. Mina austan neid, aga olen ka kuulnud arvamusi nende vastu. Kõik need ausambad on kenad, valmistatud enamikus Saaremaa dolomiidist ja eesti professionaalsete kunstnike poolt.

Austatakse ka lahinguis langenuid, kes täitsid oma sõjamehekohust. Enamik neist olid venelased, aga eestlasi puhkab minu meelest kõige ilusama ausamba – kunstnik Edgar Viiese loodud “Merineitsi” (tuntud ka teistsuguse nimetusega) – juures Sõrves ja mujalgi on maetud palju saarlasi.

Fašismiohvrite monument ühishaual Väikesel Linnapel – sinna on maetud inimesed, kes olid kommunistid. Olgu pealegi see monument. Ka nende hulgas oli süütuid inimesi.

Küüditamine oli nagu hirmus katkulaine, mis viis Saaremaalt 1941. aastal 1200 inimest, süütut last ja naist. Ja 1949. aastal 1500! Kas seda peaksid praegusel ajal ka lapsed teadma? Selleks et nendest kasvaksid tsiviliseeritud ühiskonna kodanikud. Et neil oleks kaastunnet ja hingesoojust teiste inimeste vastu!

Sellepärast see kaastundesein sobib küll laste mänguväljaku lähedale. Mis mõtet oleks see rajada kuhugi kaugele või surnuaeda, sest küüditatuid elab ju ka praegu? Kes vastu on, ehk nad pikkamööda kaugenevad stalinistlikust helgest lapsepõlvest ja hakkavad ka ohvreid mõistma ja kaasa tundma.

Urve Kirss

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)