Orissaare laulu- ja tantsuansamblil oli tegus aeg

Ehaviirul täitus 15. tegevusaasta

Reedel tähistas Orissaare kultuurimaja laulu- ja tantsuansambel Ehaviir kultuurimajas oma 15. tegevusaasta täitumist. Kohale oli tulnud nii kohalikku rahvast kui sõpru naabervaldadest – Leisi Liisud, Muhu Ätses, Laimjala Kedrus, Tornimäe Vokiratas ja Pöide Aderkas, igaühel kaasas esinemisnumber tervituseks.

Õhtut vedas Ellen Teemus, kelle humoorikas vahepala rahva saalis elama pani. Ehaviiru esinemine oli paigutatud nelja plokki, kus ansambel näitas oma võimeid äärest ääreni. Nende esinemine võeti alati vastu suure aplausiga – loodan, et seda särtsu jätkub neile veel paljudeks aastateks.

Riietevahetuspausid täitsid A-Duur ja seinale näidatud pildid Ehaviiru esinemistest. Mälestusküünla süütamise ja lauluga peeti meeles ansambli lahkunud liikmeid.

Kontserdi lõpus ütles tervitussõnad Orissaare vallavanem Raimu Aardam, igale esinejale anti üle väike lilleõis ja rühmale kinkekaart, lisaks oli vallavalitsuse poolt kõigile veel suur sünnipäevatort.

Ehaviiru enda tänu kuulub kõigile külalistele ja ansambli juhendajatele – Vaike Velistele, Bruno Soomile, Anne Keerdile, Mihkel Mereäärele, asutajaliikmele Evi Põllule, “ristiemale” Neida Lemberile, alati toetavale vallavalitsusele ja Raimu Aardamile.

Selle üritusega tahab Orissaare kultuurimaja alustada uut traditsiooni, viie valla memmede rühmade kokkusaamist, kus esineme, spordime ja laulame koos. Piknikukorvi-teatepulga andsime üle Leisile, kes korraldab Viie Valla Memmede Väljanäituse 2009.

Ehaviir madjarite maad avastamas

Nädal tagasi saabusid kümnepäevaselt reisilt tagasi Saare- ja Muhumaa taidlejad, kes osalesid Europeade’i festivalil Ungaris.
Madjarite maal esinesime suure lustiga viiel korral. Lisaks ülesastumistele külastasime aga ka mitmeid vaatamisväärsusi.

Teel Ungarisse peatusime Varssavis ja Krakowis, nautisime viimase suurepärast vanalinna, käisime ka soolakaevanduses – oh imet, mida kõike on võimalik soolast valmistada!

Ungarimaa oma viinamarjaväljade ja veinikeldritega võitis meie südame, hobustešõu vaatamine tuletas meelde kunagist filmikangelast kapten Tenkest, keda šõus osalejad oma ratsutamisoskusega ja riietusega meenutasid.

Etendusele järgnenud ehtne ungari muusika ja lõunasöök vabas õhus ei jätnud kedagi külmaks ja bussis esinemiskohta sõites läks šõu edasi Eesti moodi.
Päevad kohapeal möödusid kiiresti. Tagasiteel peatusime Budapestis ja Egeris, kus külastasime kindlust ja vanalinna ning siis läks sõit mägede poole.
Meie, kes me näeme mägesid ainult televiisorist, ei saanud pilku aknast, kui ületasime algul minnes Madal-Tatrad ja tulles Kõrg-Tatrad. Tatrates, siis juba Slovakkias, Dedinkyse hotellis, veetsime ka eelviimase öö.

Kes suutis, ronis mäkke, kes julges, kastis varbad maalilisse mägijärve, peas mõte: siia ma tahaksin veel tagasi tulla. Hommik mägedes oli meile tasandikuinimestele suur elamus ja pärastine koobaste külastus kinnitas, et igal pool maailmas on, mida vaadata, ja iga maa köidab millegi erilisega.
Meie memmed olid nii pikal reisil esimest korda, aga reisipisiku saime külge ja juba hakkab nii mõnigi uue reisi jaoks raha koguma.

Täname oma reisikaaslasi Muhu mehi ja Kuldvõtmekest ning Leisi Leisbergi, samuti tantsujuhti Anne Keerdi, kes meile reisimõtte pähe pani, ja Orissaare vallavalitsust, kes rahaliselt toetas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)