Kalmistu tuulte ja lainete meelevallas (1)

Kalmistu tuulte ja lainete meelevallas

 

Kahjuöö ristist veidike lõuna pool kõrgub kiviraunast välja sihvakas nagu merele vaatav lihtne rist. See on püstitatud 1944. aasta sügisel Läänemerel punalendurite poolt uputatud laatsaretlaeval Moero hukkunutele (fotol).

Moero hukkumisest on kirjutatud palju. Laevahuku üle elanud inimesed on kirjutanud raamatuid, nende mälestusi sellest koletuslikust teost on talletatud kirjasõnas ja saab lugeda ka internetis.

Igaühel nendest inimestest on juhtunu meeles erinevalt, just sellisena, nagu tema seda nägi, ja just nii, nagu see temaga juhtus. Üheselt on aga selge see, et laatsaretlaev Moero lahkus Tallinna sadamast 21. septembri õhtul umbes kella 18.30 paiku, pardal haavatud, sõjapõgenikud ja sõdurid.

Laevalaele oli maalitud suur punane rist, mis pidi selgelt näitama laeva otstarvet ja kasutust. Kui palju laeval täpselt inimesi oli, ei tea keegi. Kõik kiidavad saksa korda, kuid nendel päevadel see vist enam ei toiminud. Kui Saksa võimud olidki andnud range korralduse, et sadamast väljuvatele laevadele tohib võtta tsiviilisikuid ainult selleks antud lubade alusel, siis paljude mälestustes on kirjas, et tol päeval ei olnud enam kedagi leida, kes oleks sellise loa andnud.

Nii saigi sellele viimasele sadamast väljuvale laevale koha see, kes vahimadrusest mööda pääses. On küll olemas Saksa sõjaväevõimude nimekiri laeval olnud meeskonnaliikmetest, haavatutest ja sõduritest. Selles nimekirjas on ka tsiviilisikuid, kuid need on vist ainult need, keda teati, kes olid laeval ametlikult loa alusel. Nii arvataksegi, et laev viis endaga merepõhja ligi 4000 inimest, päästeti vaid 536 inimest.

Täpselt teada on ka see, kus ja millal nõukogude punasõjardid selle selgelt tähistatud laatsaretlaeva uputasid. Moero uppus 22. septembril kell 12.05 Ventspilsist 26 meremiili edelas. Segaseks on jäänud aga kes seda tegi, kes vajutas nupule, mis saatis välja torpeedo või pommi.

Punaarmee lennuväeosade arhiivides on isegi skeemid, kuidas rünnati üht või teist sakslaste konvoid. Selgelt on kirjas ka see, et torpeedo, mis tabas laeva, saatis teele keegi Vassiljev, ja laeva tabanud pommi päästis lennuki küljest valla keegi Ivanov. Kuid laeva uputamise “au” võtavad eri allikates endale kaks erinevat väeosa. Asjaolu, et sellised perekonnanimed on venelaste hulgas ülimalt populaarsed, teebki loo segaseks.

Pääsenute mälestustes on kirjas, et päästmisel eelistati ikka neid, kes hüüdsid appi saksa keeles. Seetõttu oli suurem osa hukkunutest Eestist pärit sõjapõgenikud. Kui palju oli nende hulgas eestlastest sõjaväelasi ja lennuväepoisse, pole teada. Et Jämaja surnuaed on Moero hukkumispaigale kõige lähem surnuaed Eestis, siis on mälestusrist püstitatud just Sõrve.

Surnuaia keskmisest väravast sisse astunud, seisame lihtsa dolomiidist raiutud mälestuskivi ees, millel on surevat last hoidva ema kujutis (fotol). See on monument 1944. aasta sügisel Saksamaale viidud ja seal hukkunud sõrulastele.

Külast külla ja perest perre käisid saksa “ketikoerad” ning andsid sõrulastele edasi väejuhatuse käsu minna Mõntu ja Säärele praamidele, millega nad Saksamaale viiakse. Tegelikult teenis Saksa väejuhatuse kava viia sõrulased Saksamaale humaanset eesmärki.

Sakslastel oli ammu teada suuresti kosunud venelaste armee sõjapidamise taktika. Kõigepealt hävitasid nad lennukitelt lauspommitamise ja tundidepikkuse kahuri- ja katjuušatulega kogu elava rindejoone lähemas tagalas, et seejärel hommikul jalaväega ala hõivata. Sellise tegutsemise näideteks on Narva ja Tallinna saatus.

Hänga külast pärit Leonid Karassev (Leo Karsen), kes nüüd elab USA-s Californias, meenutab:
“Mind viidi ära Sääre majaka juurest. Sealt viis praam meid õhtul hilja Vindavi. Sõja rinne oli siis juba Salme kanti jõudnud. Mina elasin Hänga külas oma vanaisa kodus (muuseas põles tema ära koos majaga 1944. aastal peale seda, kui mina juba olin sealt lahkunud). See Sõrve ots jäi iga päevaga inimestest tühjemaks, kes põgenesid paatidega Rootsi või viidi ära Saksamaale, majad jäid tühjaks, ilma peremeheta loomi oli igal pool liikumas.

Metodisti kirik Hänga külas sai täistabamuse Vene lennukitelt, seal puhkasid saksa sõdurid, kes tulid rindelt. Ühel päeval, kui koju tulin, ootas üks saksa sõdur mind koduõuel ja seletas, et meid viiakse ära Saksamaale (minu õde ja mina), et auto tuleb meile järele. Nii see siis juhtuski. Auto oli juba inimesi täis, kui sõit Säärele algas. Elu oli küll kardetav nendel viimastel kuudel Sõrves, Vene lennukid hakkasid juba varahommikul ümber Sõrve lendama, süütekuulidega lasksid nad õlgkatustega majasid põlema, seda juhtus tihti.”

Eks saksa sõdureid oli iseloomult ja kohusetundelt ka mitmesuguseid. Mõned täitsid saadud käsku nii täpselt, et ka voodihaiged tõsteti linadega autokasti ja viidi praamile. Mõned aga arutlesid, et milleks viia Saksamaale vanu ja haigeid, kellest ei ole Saksa riigile enam mingit kasu. Nii käsutatigi autokasti ainult noored, kes suutsid veel tööd teha ja sellega kasulikud olla.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 450 korda, sh täna 1)