Asta Sepp: meie parim ostja on noor eesti inimene (1)

Asta Sepp: meie parim ostja on noor eesti inimene

 

Muhu käsitööselts Oad ja Eed asutati 26. veebruaril 1996. aastal. Nimevalikut selgitab seltsi liige Asta Sepp nii, et kadakad ja ätsed olid juba võetud, aga nemad tahtsid nime, mis kõikides keeltes hästi kõlab ja on lööv. “Kust see sõnapaar välja tuli, aga välja ta tuli,” meenutab Asta ja teeb asja selgeks: Oad on ilus Muhu mehe nimi, mis eesti keelde “tõlgitult” on Aadu, ja Eed naisenimi, mida vanades kirikukirjades üsna sageli kohtab. Eedu-nimeline on luteri kirikus viimati registreeritud 1935. aastal, kuid iseenesest on see tulnud vene õigeusu nimedest nagu Evlaria, Evraksia, Ekaterina, keda aga kohapeal Eedudeks hüüti.

Matrjoškasid pole ega tule

Kauplust Liival peetakse neljandat aastat. Teisel aastal tegid Muhu Puidukoja mehed ettepaneku koos kauplema hakata ja seetõttu kolitigi praegustesse ruumidesse. “See on võib-olla Eestis ainulaadne ühing, kus tulundusühing ja mittetulundusühing kahekesi koostööd teevad,” arvab Asta ja lisab, et puidukojale kuulub pind, nemad maksavad ka elektri eest, seltsilt üüri ei nõuta. “Nii me oleme olnud, riidu pole läinud ja saame väärtustada Muhu käsitööd,” võtab Asta kokku.

Kuid ega tegijale käsitöö rikkust majja too ja kaupluse juurdehindluse protsentki pole kõrge. “Aga kui me pankrotti jääma peaksime hakkama, ju siis toome matrjoškad sisse,” naerab Asta, kuid lubab tõsisemat nägu tehes seda siiski mitte teha. On mõeldud ka sellele, et kui müük langeb, siis saab iga seltsi liige kohustuse üks päev tasuta müümas käia – 21 liikmega katab kuu n-ö ära.

Käsitööga tegelevad kõik ja mitmel naisel nagu Siiri Ülemal, Helju Tüüril, Velli Saabasel, Janne Kommelil, Helju Murdil on see ainsaks sissetulekuallikaks.

Oma töid toovad müüki ka õpetajad ning Asta näitab kunstiõpetaja Anu Kaburi valmistatud maasikaga meestepükse.

Liigume riiulite vahel edasi ja kuulan selgitusi: Sirje Tüüri tanud, Siiri Ülema sukad, tekk, Piret Lemberi mobiilikotid. “Ta pätid on kõik juba maha müüdud,” täpsustab Asta. Veel nimetab Asta Tiiu Tuusti, kes töötab küll raamatupidajana, kuid on samas kolmandat põlve käsitööline. “Siin on väga eriline asi, mis kirstust leitud ja uue väärtuse saanud,” näitab Asta Kaia Veskimeistri vardakotte.

Privaatruumis

Edasi viib Asta mind tahapoole, “privaatruumi”, nagu ta ise ütleb. Siin on remont pooleli. Asta viitab laual olevatele piltidele ja selgitab uhkustundega hääles, et fotodele on üles võetud seltsi liikmete käsitööd ja fotodest kujundatakse nüüd omakorda postkaardid.

Viin jutu aastakäibele – et kas sellest üldse saab rääkida? Asta vastab, et saab ikka – hooaeg on viis kuud. Kas 100 000 tuleb ära? “No tuleb-tuleb, rohkem tuleb,” jätab Asta küsijale kavalalt võimaluse palju suuremale numbrile mõelda, kuid rohkemat temalt välja ei luni. Asta lisab vaid nii palju, et see rahasumma, mis seltsile jääb, on alla saja tuhande, üldkäive on aga midagi muud ja hoopis teise numbriga.

Konkurentsi kohta ütleb Asta, et eks konkurents ikka ole, kuigi Muhus teist sellist poodi pole. Saaremaa kohta ütleb Asta otse: “Saaremaa solgib natuke kaupa!” Kuid suurt mõju see ei avaldavat, sest Oadi ja Eedi kaubad on odavamad.

Kui Kuressaare samalaadsed poed ütlesid, et eelmisel aastal läks halvasti, siis Asta kinnitab, et neil läks hästi.

Parim ostja on noor eesti inimene

Asta ütleb, et nii väga neid suuri busse turistidega ei oodatagi. “Me ootame hoopis pereturiste. Meie parim ostja on noor eesti inimene,” räägib Asta ja selgitab mulle paremate ostjate pingerida: eestlane, seejärel saksa keelt kõnelev inimene. “Ma ütlen, et üks suur Soome buss jääb kaugelt alla sakslastest mootorratturite paarile – nemad on väga oskuslikud ostjad,” kiidab Asta.

Neile järgneb vene keelt kõnelev ostjaskond, kes on samuti viisakas ja kellele eriti meeldib Muhu tikand.
Esimest aastat on ostma hakanud ka lätlased, kelle oma käsitöökultuuri Asta kõrgelt hindab.

“Eelmisel aastal ütles lätlane, et tal pole raha, kuid tänavu on iga päev mõni Läti auto läbi käinud,” kinnitab Asta. Lätlased hindavad ülekõige tikandeid, kuid ostavad ka kadakapuust tooteid.

Töötasuks üks kroon tunnis…

Poe eesmärk ongi käsitöö enamväärtustamine. Kuigi väga kõrgele hinda ajada ei saa, sest linna turg kerib hinda alla. Samas on poe juurdehindluse protsent linnaga võrreldes lausa köömes ja tegija saab kokkuvõttes paremat tasu.

Kindapaar maksab näiteks 120 krooni ja hind võib Asta sõnul ulatuda kuni 188 kroonini. “Kui sokipaari hind ulatub samuti 188 kroonini, siis saab inimene 150 kätte,” selgitab Asta. Sokipaari koob inimene aga 3–4 päeva. “Pättide valmistamiseks kulub Piretil aga kolm täistööpäeva ja ta on väga kiire tegija. Kätte saab ta siis 600 krooni. Aga pane materjal juurde, jaga see 600 kolme tööpäeva peale ära ja edasi tundideks…” jätab Asta rehkenduse minu teha, kuid võtab siis ise kokku: kes keskeltläbi 20 krooni tunnis kätte saavad, need on hästi saanud. Tihtipeale kipub summa aga alla 10 krooni jääma. Asta ei eita, et on juhuseid, kus saadakse 40–50 krooni tunnist, kuid need on harvad.

Asta toob näite, kuidas üks inimene tegi talve läbi vooditekki, pannes kõik tikkimistunnid kirja.

Tekk leidis ostja, kes maksis 10 000 krooni. Seejärel hakati arvutama: materjal koos riigimaksudega sai maha võetud ja summa kulunud tundidele ära jagatud. Ja tulemus? “Kroon tunnist tuli nii, et tuhises. Ja siis öeldakse, et käsitöö on kallis! Muhu teki suudavad valmis teha vaid 6–7 inimest,” on Asta väge täis.

Samas nuputatakse igal aastal juurde midagi uut.
Asta näitab ristpistes särke, mis on tänavuse aasta täiesti uus mudel, nagu ka mütsid ja arhailised Muhu sukad, mille hind vaid 625 krooni.
Kauplemishooaeg lõpeb mihklipäevalaadaga, vaid jõulude eel hoitakse uksi kolm päeva lahti.

Kas see tasub ära?

“Tasub mis tasub, aga rahvas nõuab!” teadustab Asta talle omase heatujulisusega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 159 korda, sh täna 1)