Tühjaläinud metaanimaksust ja lihasöömise kahjudest

Tühjaläinud metaanimaksust ja lihasöömise kahjudest

 

Kunagi lugesin kuskilt veebiportaalist, et osooniaukude üks suuremaid põhjustajaid on lihaveiste tekitatud metaan. Sellest on juttu olnud paljudel rahvusvahelistel kliimakonverentsidel. Paar aastat tagasi koostas ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon raporti “Karjakasvatuse suur vari”, mille kohaselt on maailma kliima jaoks suurim oht kiiresti kasvavad veisekarjad.

Kui kuulsin, et Eestis on asutud selle probleemiga tegelema, mõtlesin, et kellegi ees peaks mütsi maha võtma. Kuid ülejala-kehtestamise tõttu jäi maksustamise idee parteidevahelise kemplemise varju ja maksukorjamise eesmärk püstitamata. Laiem pilt jäi nägemata ja takerduti hoopis oma õue mättapoliitikasse ja populismi.

Saan asjast nii aru, et enamik makse on selleks, et riigi poolt mingeid protsesse ohjata ja kontrollida. Ja spetsiifilisemate maksude puhul peaks olema ka võimalus seda maksu mitte maksta. Näiteks alkoholi- ja tubakaaktsiisid peaksid mõjutama nende tervistkahjustavat tarbimist, raha tuleks osaliselt suunata tervishoidu.

Tollimaksud on osaliselt vahendiks, et kaitsta siseturgu. Hiljuti palju poleemikat tekitanud luksusmaks peaks ohjeldama raiskavat tarbimist, alternatiiviks hinnalt soodsamad kaubad. Maavarade maksu mõte on ka mingil määral selles, et ei toimuks suurt raiskamist, pikalt arutluse all olnud merereostuse maks riiki läbivatelt naftalaevadelt peaks olema selleks, et koguda raha võimaliku merereostuse likvideerimiseks. Igal maksul on või saab välja mõelda mingi “ülla” eesmärgi, milleks see kehtestatud on.

Esmalt pidasin veise- ja lehmapidajatelt võetava maksu eesmärgiks seda, et suunata saadav raha õhkukerkiva metaani püüdmiseks või selle tekkimise ärahoidmiseks (näiteks vedelsõnnikust tekkiva metaaniga kütmisel).

Kui talunik suudab tõestada, et manustab loomadele mingeid toidulisandeid (tablette?), mis metaani tekke ära hoiavad, või on tema lauda ventilatsioonisüsteemis metaani koguv seade või siis on tal mõni muu (reaalsem ja odavam) võimalus metaaniga õhureostamist ära hoida, siis ta seda maksu maksma ei pea. Maksukogumise eesmärgiks pidasin oma naiivsuses metaani “püüdmise” ja tekke ärahoidmise rahastamist.

Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi söötmise osakonna juhataja professor Olav Kärt selgitas hiljuti Maalehes, et mida efektiivsem on tootmine ja mida rohkem saavad lehmad kõrge kvaliteediga silo ja jõusööta, seda vähem nad metaani “röhitsevad”. Kõrge toodanguga lehmi söödetakse nii, et nende organism näeks võimalikult vähe vaeva jääkide eritamisega.

Tema sõnul toodavad kõige rohkem metaani ebaefektiivsed mägiveised, kes söövad suvalist ja viletsat karjamaarohtu, mis on tihti puitunud. Nii et vajadus metaani tekkimise vähendamise järele on olemas.

Kuid selgus, et meedias kõhutuulemaksuks tituleeritu on lihtsalt üks järjekordne maks, millega riigieelarve auke lappida ja talunikelt seitsmendat või kaheksandat nahka koorida.

Miks seda maksu siiski vaja on?

Juba aastal 2000 kirjutas Venemaa teaduste akadeemia asepresident ja kunagine keskkonnaminister akadeemik Nikolai Vorontsov, et veiste arvukus on kasvanud sadadesse miljonitesse, lammaste ja kitsede oma aga miljarditesse. Täna elab meie kõrval juba üle 2,2 miljardi veise ja nende eritatava metaani kogus on oluline tegur globaalsel soojenemisel.

Ülikoolide andmetel paisatakse aastas atmosfääri üle 500 miljoni tonni metaani, millest kolmandiku põhjustab loomakasvatus. Näiteks Austraalias langeb veiste “süüks” umbes 16–18% metaanist, mis sealmail õhku paisatakse.

Samas on Rohelise Mandri teadlased avastanud känguru soolestikust bakteri, mis aitab metaani tekkimist ära hoida, ja seda leidu püütakse loomakasvatuses ära kasutada. Lahenduse leidmisega on kiire, sest kui Hiina ja India hakkavad liha tarbima lääneriikidega võrreldes samades kogustes, siis võivad maailma lihaveiste karjad mitmekordistuda ja koormus loodusele kasvab.

Vähemtähtis pole ka see, et piimaveised kulutavad ühe liitri piima tootmiseks sellest suurema koguse vett ja karjamaade laiendamisel taanduvad metsaalad üha rohkem. Ameerika hamburgerilembesus on juba viinud sealse kariloomade poolt “vallutatud” metsiku looduse hävimise äärele.

Põhiprobleem on selles, et metaan on kasvuhoonegaasidest kõige ohtlikum, see soojendab maailma kliimat 20 korda kiiremini kui transpordi ja tööstuse tekitatav süsinikdioksiid.

Kliima soojenemise tõttu on algatatud mitmeid rahvusvahelisi uuringuid. Veiste kvaliteetsem sööt on vaid üks paljudest võimalustest gaase vähendada. Kuna maailm on toidupuuduse lävel, siis mõeldakse pigem sellele, kuidas kariloomade tekitatud koormust loodusele vähendada, mitte inimeste lihatarbimise piiramisele. Samas tekitavad laiuvad riisiväljadki palju osoonile ebasoodsaid gaase, ja üldse tundub, et maailma päästaks vaid see, kui inimesi oleks tükkmaad vähem.

Teema juurde tagasi tulles: ei ole kuulnud, et kusagil maailmas oleks kariloomade metaanimaks juba kehtestatud. Selles suhtes olnuks Eesti sel teel pioneeriks ja näidanuks, et lisaks koduõuel tekkinud probleemidega mässamisele tuntakse muret ka globaalse keskkonna ja meie laste tuleviku pärast.

Olgugi et Eestis tekkivad metaanikogused on väikesed, moodustavad kümned, sajad ja tuhanded väikesed hulgad maailmas lõpuks ühe suure. Kahjuks jäi idee Toompeal poolikuks, teostati rabistades ja loomakasvatajaid informeerimata ja vihale ajades ning nüüd plaanitakse maks tühistada.

Kuid arvestades Eesti väiksust ja seda, et maksu loomisega ilmselt kiirustati, siis ongi mõttekam see ruttu kaotada. Niipalju siis maailmatasemel mõtlemisest, eks selle maksu algataja peakski vist olema mõni suurriik.

Aitäh, (oma mätta otsas istuvad) poliitikud! Kui inimestel mõistust ei jagu, küll loodus ise varsti oma korrektiivid teeb.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 79 korda, sh täna 1)