Helle Kahm: Igale inimesele tuleb jätta tema väärikus (4)

Helle Kahm: Igale inimesele tuleb jätta tema väärikus

 

Helle Kahm on kolmandat põlve Kuressaare tüdruk. Tulihobuse aasta Kaljukits, kes 1. veebruarist 2001 töötab linnavalitsuses lastekaitsespetsialistina, kuid õppinud on hoopis ämmaemandaks. Ta on lõpetanud EELK Usuteaduste Instituudi (UI) teoloogiateaduskonna ning magistrikraadi kaitsnud Tallinna ülikoolis lastekaitse ja sotsiaalpedagoogika alal. Tehtud töö eest anti talle tänavu vabariigi aastapäevaks Saare maavalitsuse teeneteplaat.

Helle istub oma linnavalitsuse kabinetis ja võtab tulija rõõmsalt vastu. Helle juures on hea ja mõnus istuda ning rääkida, ka niisama, ilmaasjadest. Leheloo tarvis alustame juttu sellest, kuidas Helle linnavalitsusse lastekaitsetööle sattus.

Helle Kahm: “Olen õppinud ämmaemandaks ning 1995. aastast olin noortekabinetis ämmaemand-nõustaja. Eks selle töö kaudu tulidki minuni need laste-, noorte- ja pereteemad. Ega ma täpselt ei teadnud ju ka, mis see lastekaitsetöö täpselt on, sest nõustamine oli rohkem praktiline töö, siin on aga palju pabereid ja seadusi, mille alusel peab tegutsema. Igal juhul 1. veebruarist 2001 ma siia tulin. Õppisin tol ajal ka UI-s teoloogiat ja hingehoidu ning siin ma nüüd olen.”

Minule tundub, et oled õiges kohas.
Seda küll, aga vahel on ka tunne, et ma ei taha enam. Siis ma mõtlen nõndaviisi, et olen nii palju õppinud ja mul on ka palju kogemusi, lisaks olen õppimisse nii palju panustanud aega ja raha ja siis ma tunnen, et ära minna ei ole ikka õige.

Ma ei arva, et lastekaitse- ja sotsiaaltööd saaks teha päris noor, koolipingist tulnud inimene, kellel puudub praktiline kogemus – läbipõlemisoht on väga suur. Meie töös on väga kerge teha vigu, aga samas tehtud otsustest sõltub inimeste jaoks väga palju.

Mis sulle selle keerulise töö juures kõige enam meeldib?
Võib-olla see, et siin sa näed asju väheke laiemalt. Kui mul haiglas oli kitsas eriala, oma rida, siis lastekaitsetöö annab võimaluse haarata asju mastaapsemalt – näha suurelt neid vajadusi ja lahendusi. Põnev on ka koostöö nii Eesti teiste piirkondadega kui ka maailmas.

Sotsiaalpoole pealt oleme me Kuressaare linnaga mitmes Euroopa projektis, kus erinevad riigid räägivad oma võitlustest kuritegevuse, alkoholismi, soolise võrdõiguslikkuse ja teiste oluliste teemadega. Kui muidu vaatad, et oma mätta otsas nagu midagi ei ole, siis suheldes teistega näed, et polegi hullu midagi.

Varsti on lastekaitsepäev tulemas, kuidas sulle tundub, kas lapsed on meil kaitstud?
Või oleneb see siiski ennekõike kodust.
Kindlasti oleneb lapse kaitstus kodust, aga teistpidi on vaba maailm meie jaoks nii uus, et lapsevanematel on väga raske orienteeruda ja kasvatada lapsi nii, et nad oskaksid lugu pidada haridusest, teisest inimesest ja hoida neid väärtusi, mida on vaja hoida.

Kindlasti ei saa öelda, et lapsed oleksid rohkem kasvatamata kui varem – igal ajal on omad probleemid. Meil on ühelt poolt vabadus, teisalt oleme pannud lapsed raamidesse – ühesugune lasteaed, kooliharidus… Ühelt poolt on kõik suunatud hariduse saamisele, aga samas on lapsed kasvanud vabalt ja arenenud erinevalt. Lapsed vajaksid rohkem hariduslikke ja sotsiaalseid alternatiive.

Üha enam on hakatud rääkima nii kooli- kui koduvägivallast, aga tihti taandub see rääkimine süüdlase otsimise, mitte aga lahenduste leidmisele. Lastekaitsetöö peakski olema lahenduste ning uute meetodite leidmine, mis lahendaks olukorrad, mis meil praegu on tekkinud.

Lastekaitseprobleeme ei saa lahendada puhtalt pedagoogiliste meetoditega. Seda on proovitud, aga see ei toimi. Samas on lastekaitsetöötajaid vähe. Endiselt vaidlevad poliitikud selle üle, kas neid on väiksematesse valdadesse vaja, või on olulisemad teedeehitajaid.

Lapsevanematel on siis keeruline oma rolli täita, nemad pole ju saanud mingit psühholoogia- ega pedagoogikaalast koolitust.
See ongi hästi raske, aga minu arvates sõltub kõik inimeste enda suhtumistest. Ma olen näinud lapsevanemate koosolekutel inimesi, kes tunnistavad, et murdeiga on raske ja mõistavad, et nende kohus on last aidata ja toetada.

Samas on ka selliseid lapsevanemaid, kes näevad süüdlasena ainult kooli ja õpetajat, teisi klassikaaslasi ja sõpru. Nemad ei suuda vaadata ennast ja oma kasvatusmeetodeid. Nende jaoks on peamine süüdlase otsimine ning nende lapsed arvavad, et neile on kõik lubatud. Arvavad ju nende vanemad, et süüdi on keegi teine.

Samas on meil tohutult palju väikese riigi ja Saaremaa kohta äärmiselt andekaid lapsi, kes on vaimsete annetega ja tugeva läbilöögivõimega kõige paremas mõttes. See näitabki, et neil on tugev ja hea kodu olnud.

Lastekaitse seisukohalt on tõsine probleem lahutamine või see, et ei hakatagi üldse koos elama – lapsel kasvada ilma mehe või naise eeskujuta, see on probleem.

Kui poisse kasvatavad kodus naised, koolis on õpetajad naised, abistruktuurides on valdavalt sotsiaal- ja meditsiinitöötajad naised… Siis on poisi areng takerdunud, sest ta ei näe meeseeskuju. Ka tüdrukud ei oska hiljem oma elu korraldades arvestada teise poolega, kui ta ei ole näinud tervet peresuhet. Kodu ja lapsega veedetud nn kvaliteetaeg on hästi oluline.

Eestlast on vaevanud alkoholiprobleemid pikka aega. Vähemalt nii väidetakse. Kas lugu on siis tõesti nii hull?
Ma olen sattunud oma töö tõttu alkoholi vastu võitlema, aga siin on selge vahe – ma võitlen selle vastu, kui alkohol tekitab probleeme. Kui noored joovad ja oma tervist rikuvad, kui pered lagunevad… 13-aastased sõltlased on ikka liig mis liig.

Eestlane on loomult juba äärmuslik. Ma ei muretse seepärast, kui inimesed joovad tähtpäeval šampust ja punast veini. Ma arvan, et õige ei ole ka see, kui siin minnakse äärmusesse – kui sa julged vaadata ilusa veinipudeli poole, on sul kohe märk küljes. See ikka nii ei tohiks ka olla.

Sul endal on kaks last – 13-aastane tütar Regina ja 19-aastane poeg Raido. Milline lapsevanem sa ise oled?
Mu poeg hakkab lõpetama gümnaasiumi ning ma isegi ootan seda, et ta pesast välja lendab. Väga paljud vanemad ei taha oma lapsi enda küljest lahti lasta, aga ma olen leidnud, et meie gümnaasium võiks olla 11-klassiline.

Praegu on lõpuklassides 19–20-aastased noored inimesed, kes kõik ei saa enam lapsetoetustki. Nad on täismehed ning jäävad nagu praegu täiskasvanuks ja lapseks olemise vahepeale.

Kuna ma näen nii palju väga valusaid ja raskeid probleeme ja tegelen nendega iga päev, siis ei vaata ma sotsiaalsaateid nagu “Meie” .

Kuna ma nende probleemidega iga päev töötan, ei taha ma vaba aega sellele kulutada. Küll aga tunnistan, et kuna ma tean väga hästi kõiki ohtusid, siis eks ma natuke rohkem vahel kardan ka oma laste pärast kui ehk teised vanemad.

Kuidas sa ennast rehabiliteerid sellest negatiivsest, mis sinu tööga kaasas käib?
Ajaga õpid ennast kõrvalt jälgima. Sellist lastekaitsetöötajat pole kellelegi vaja, kes on kole emotsionaalne. Mina näiteks loen hästi palju. Ma olen kõigelugeja, hea meelega võtan kätte teaduskirjanduse ja reisikirjeldused, aga kui on raske aeg, siis võin täiesti vabalt Barbara Cartlandi lugeda ja mõelda küll iga kord, et mitte iial enam, aga leida siis ennast jälle raamatukogust Cartlandi otsimas.

Aiatööd meeldib teha, eriti kevadel. Mulle meeldib omas taktis liikumine, mida aeg edasi, seda vähem ma naudin niisuguseid suuri üritusi.

Kuidas tuli sinu ellu EELK usuteaduse instituuti?
Olin noortekabinetis nõustaja ja nägin palju noorte psühholoogilisi probleeme. Tol ajal ma tundsin, et see hakkab mind kuidagi endasse tõmbama.

Ma tahtsin teadmisi saada hingehoiulaadsetest asjadest. Olin küll saanud psühholoogiaalaseid koolitusi ja teadmisi n-ö nõustamiskunstist, aga vaimu poolega tegelemisest puudus mul igasugune teadmine.

UI oli suur õnn, sest inimesena arendas mind see hästi palju: teoloogilised teadmised, ajalookäsitlus, erinevate usundite lugu, heebrea, kreeka ja ladina keel, filosoofia. See oli see, mis kooli ajal oli jäänud täiesti saamata.

Mul olid väga head õppejõud ja maailmavaateliselt andis teoloogia õppimine mulle ikka väga palju juurde. Ma ise ei ole usklikust perest pärit, ehkki vanaema oli luteri kiriku liige. Ma pean tunnistama, et minuga on nii, et usuinimene ei pea igal tingimusel olema kirikuinimene.

Kuidas sulle tundub, kui palju on tänapäeva materiaalses maailmas kirikut?
Maailm on nii kirju, et mõnele on vaja kirikut, mõnele on vaja kultuurimaja… Las olla see, mis kellele vaja on. Ma arvan, et tolerantsi tuleb inimestes palju enam kasvatada.

10 käsku võiks ju ikka jääda.
Absoluutselt. Need on üldeetilised tõed. Niikaua, kui me arvame, et iga mees ise on see jumal ja teeb, mis ta tahab, on midagi väga valesti.

Kuna maailm on nii kirju, tuleb meil ka sellega koos areneda, midagi siit ja midagi sealt, midagi uut ja midagi vana. Meil on juba praegu budiste ja moslemeid ja kõiki teisi, meie kultuurid ja arusaamised on nii erinevad ning olen täiesti kindel, et varsti seisame silmitsi probleemiga, kuidas me kõik koos eksisteerime. Peame arenema ja valmis olema muutusteks.

Sa said tänavu maavalitsuse teeneteplaadi. Kas tead, kes sind selle saamiseks esitas?
Ma ei tea, kes mind esitas, aga kui ma sain kutse, siis olin täiesti segaduses. Ma ei julgenud sellest isegi rääkida.

Siis aga selgus, et üksjagu inimesi – vanad koolikaaslased, kolleegid haiglast ja linnavalitsuse majast tundsid sellest väga suurt heameelt ja kui ma seda nägin, olin juba selle üle õnnelik.

Muidugi on hea meel, kui sind tunnustatakse, aga siis tuleb alati kriitilise pilguga üle vaadata, kas see, mis sa teed, ongi kõik või suudaksid sa teha rohkem ja paremini.

Ma vaatasin kriitilise pilgu üle oma suhte tööga. See oli see aeg, kus ma mõtlesin ka seda, kas oleks aeg selle töö pealt edasi minna. Teatud mõttes tuli see tunnustus õigel ajal, sest ma otsustasin jääda.

Kas sinu kliendid on sinuga rahul?
Minuga ei saa ju rahul olla see inimene, kellelt ma pean võtma ära lapse. Samas olen püüdnud igal juhul käituda nii, et need inimesed sealjuures säilitaksid oma väärikuse. Ma püüan – ükskõik kas nad on alkohoolikud, sotsiaalsetelt võimetelt toimetulematud – jätta inimestele nende väärikuse.

Kui ma vahel loen, kuidas kellegagi on halvasti käitutud, olgu siis haiglas või mujal, siis mõtlen ikka, kui lihtne on inimeselt ära võtta see väärikus – näidata, et mina olen see, kes teab ja ütleb ja annab hinnanguid. Aga tegelikult ei maksta meil palka selle eest, et oma hinnanguid anda, vaid et olukordi lahendada.

See inimene, kelle jaoks tundub otsus hetkel ebamõistlik, peab saama ka elus edasi minna. Sellepärast on meil tugigrupp ka vanematele, kellelt on lapsed ära võetud.

Kuna need inimesed tulevad mu juurde tagasi, siis ma arvan, et ma olen oma tööd hästi teinud.
Ma tahan ikka loota, et need lapsed on rahul, kellele on aidatud kodu leida või kellel on lahendatud väga raske olukord. Võib-olla ei saa nad sellest kohe aru, aga kui nendest kasvavad head inimesed, siis nad on rahul.

Häid inimesi on vaja ja nende seas peab olema tarku ja rikkaid, rohelise mõttelaadiga ja teistsuguste tõekspidamistega inimesi. Kord küsis keegi mu käest, et on ju, raha pole kõige tähtsam. Ma jäin vait ja mõtlesin, et, ei, tegelikult ei saa nii öelda, raha on vaja.

Aga vahe on selles, mida me laseme endal selle rahaga teha. Kas raha on meie peremees või meie raha peremehed. Oleks ju tore elada looduslikul moel, kasvatada uba ja kartulit, siga ja kana, aga tegelikult tahad ju ikka vahel ka muud.

Kõik asjad on omal moel olulised. Tasakaal peab olema. Mind hirmutavad äärmused. Mind hirmutavad äärmuslikud ametnikud, usuäärmused, elustiili äärmused. Samas teevad need meie elu mitmepalgeliseks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 367 korda, sh täna 1)