Hobused ukse taga, madusid pole veel käinud

Hobused ukse taga, madusid pole veel käinud

 

Loomakliinikus on kaubapäev. Kõigil on askeldamist küllaga. Sätin end siiski leti juurde, et mitte jalus olla. Tasapisi hakkab jutt veerema.

Lea Hioväin räägib, et alguses töötas ta päris üksi ja abikaasa Jüri käinud abiks vaid siis, kui vaja oli. Loomatohter Merili Kesneril sai hiljaaegu selles kliinikus täis kaks aastat. Tema kohta ütleb Lea: ta on meie maja päike.

Nüüd on Jüri ülesandeks peale allkorrusel toimetamise ka väljasõidud maale suurloomade, põhiliselt hobuste juurde. Jüri kutsub neid hobuabipäevadeks.

Kuidas suksud end siis vigastavad? “Tont seda teab,” alustab Jüri alles, kui Lea juba ühe lausega asja selgeks teeb: “Kui mära indleb, siis ei takista vallid, ei takista kraav…”

Jüri räägib hiljutisest juhtumist, kui 16-aastane ruun (!) üritas ka “mees” olla ja mära indlemisele vastata. Kõik see lõppes lõhkise peaga. “Jõudsin selle just kokku lappida, kui tuli uus kutse Muhusse, kus 2-aastane mära oli traatidesse joostes rinna puruks saanud. Hobune on narkoosi suhtes leplik, paarist milliliitrist juba piisab,” tähendab Jüri. “Kassid on palju hullemad – oh sa poiss, on mõni neist alles tige!” vuristab Lea ühe hingetõmbega.

Tihti küsitakse Lealt ja Jürilt, miks neid Whiskas’eid ja Kitekat’e üldse müüakse, kui neid kassile anda ei tohi. “Kõiki asju müüakse, kõike ei pea aga ostma, ütleme meie selle peale. Ei pea ju loomale keemiat sisse söötma. Lapsed tahavad ka Poola nätsu ja pärast sügelevad,” annab Lea hinnangu.

Hobune ukse taga

“Kord tegime taksikoerale köögilaua peal keisrilõike. Ja teisel aastal jälle!” pajatab Lea oma igapäevatööst. “Siis võtsime tal need tähtsad asjad seest välja, et ta enam lapsi ei saaks. See taks elas kaua ja õnnelikult.”
Leti äärde astub Siiri, et kassile puugirohtu osta.

Kliiniku klientideks on koerad, kassid, hamstrid, merisead, küülikud, tšintšiljad, liivahii-red, teegud, tuhkrud jpt – kõik, kes sülle mahuvad. Madusid kohale toodud pole, aga ravimeid on küll küsitud.

Jüri täpsustab, et küll on aga kaks hobust ukse taha toodud. “Ühel oli silm lõhki ja teine tuli näitama, et ta on väga lootusetust seisust välja tulnud. Nagu öeldakse – paranes, mitte tervenes.”

Lea, kel on kodus kolm prügikasti tagant toodud kassi, asub särinal selgitama, et tema jaoks pole vahet, kas kass on paberitega või prügikasti tagant leitud – loom on loom ja teda tuleb igal juhul aidata.

Kliinik töötab 8 tundi päevas ja kui pooletunniste intervallide järel võtab vastu kaks arsti, siis mõni päev lõpeb Lea sõnul nii, et kell on pool viis, aga pole pissil jõudnud käia ega kohvitassi suule tõsta.

Suvi toob tööd rohkesti juurde

Koos turistide tulekuga suureneb loomakliiniku töökoormus tunduvalt. Jüri meenutab telefonikõnet, mis tuli Rootsist. Küsiti, et kui nad on praegu sealpool sadamas, kas saaksid siis, kui kohale jõuavad, koera vaktsineerida. Kord küsiti jälle küüliku ravimise kohta ja küsimusele, kus see küülik on, vastati – Saksamaal.

Kas loomade ravimine tasub end ravitsejaile ka ära?

“Kõige lihtsam on aknast välja vaadata, mitte midagi teha ja kiruda, kui vastik ja halb ja kallis kõik on,” on Lea vastus. Jüri aga sõnab otse, et on õnnelik ja rahul, et saab seda tööd teha, mida on koolis õppinud.

Jüri on juhtinud majandit, töötanud pangas osakonna juhatajana ja teinud järelevalvet lihatööstuses.

Lehma kimbutab atsetoneemia

Järgmisele rohuostjale teeb Lea kiirelt selgeks, et lehm peab saama söödamineraali. Haiguse nimeks paneb Lea atsetoneemia ehk eesti keeles nälg. Proua Astrid, kes naabrite palvel Leisist linna tulnud, väidab, et looma söödetakse korralikult. Lea vaidleb vastu, et see ei tähenda – loom tahab alati rohkem süüa, kui sisse mahub. Oluline on aga, mida ta sööb. Tegemist on atsetoneemiga, mida aitavad ravida ka päike ja võilill. Letil on “Vatsa kange”, mis veresuhkru sisaldust tõstab.

Selle haigusega on hädas just ühelehmapidajad. Lea toob välja põhjused: “Tahetakse väikest lehma, kes vähe lüpsaks, et siga piima saaks ja naabrimutt ka. Aga sellist lehma pole tänapäeval enam olemas! Nendel on geneetiline kood juba sees, kui palju ta lüpsab.

Mitte nii, et kui ma annan talle vähem süüa, siis ta lüpsab ka vähem. Ei, sel juhul lüpsab loom üle oma kehavarude, lüpsab veresuhkru mada-laks ja tulemuseks ongi atsetoneemia ehk nälg. Ja see, et lehm saab palju head süüa, ei tähenda veel, et ta saab need ained kätte, mida ta vajab.”

Labor maksab pool miljonit krooni

Lea ja abiline Kaire Ardon näitavad, millised aparaadid igapäevatöös kasutusel on. Ultraheliga hambakivi eemaldamise aparaat on nagu inimestelgi – pritsitakse vett peale ja lihvitakse kivi maha. Edasi tuleb ligi 200 000 krooni maksev ultraheliaparaat, mis on peaasjalikult Merili käsutuses, ja 250 000-kroonine röntgeniaparaat.

Kõik aparaadid on liisitud. Ainuüksi labor läks maksma pool miljonit krooni. Tähtis riist on ka biokeemia-aparaat, mis, kui kuvaril olevale nimetusele vajutada, ütleb, milline on looma praegune seisund ja milliseid uuringuid veel vaja on. Ühesõnaga – aparaat ise paneb diagnoosi. Veel on elektrolüüdiaparaat, mis näitab vedeliku tasakaalu.

Eraldi ruum on kliinikus loomade pesemiseks-pügamiseks. Seal tegutseb Helen Kuleša, kui niisugust teenust vajatakse. Hetkel on ruum tühi.

Koos puhkust veeta ei saa

Loomakliiniku töö on selline, et helistatakse ka öösiti. Kuid kogemus on õpetanud hädade suurust selekteerima. “Kui öösel pool kolm helistatakse, et koer vaatab mulle imeliku näoga otsa, siis see ei tähenda veel, et loom on eluohtlikus seisundis,” räägib Lea.

Puhkustega on, nii nagu on. “Ei puhkagi, pühapäev on meil puhkepäev,” naerab Lea. Kui ollakse Eestist ära, siis saab ka puhata. Lea veetis kevadel nädala Lõuna-Prantsusmaal, mis oli korraga nii täienduskoolitus kui ka puhkus. Kolm aastat tagasi oli Lea üle kolme nädala Mehhikos ja see reiski teenis nii puhkuse kui ka koolituse eesmärki.

“Kui me oleme kuskil teises maakera otsas ja näeme loomakliinikut, astume sisse. Alati võetakse hästi vastu ja alati on kolleegidega millestki rääkida,” seletab Lea õhinal.

Lisab itsitades, et Jüri, tema puhkab kodus aeda ehitades.
Sisse astuvad Kirsti ja Pentti Salo, et oma operatsioonist puhkav kiisu koju viia.

Loomade tulistajaid tuleks karmilt karistada

Ortopeedilised asjad, nagu Lea neid nimetab, ja mis siinsetele tohtritele üle jõu käivad, hoitakse spetsialisti jaoks, kes töötab Pärnus. Kohal käib ka Ülle Kell – Eesti ainuke loomadele spetsialiseerunud silmaarst, kes hetkel Rootsis doktoritööd teeb.

Küsin, kas loomale pannakse ka kunstjalg. Lea vastab, et mõni aeg tagasi pandi Muhust toodud kassile lahas ja reieluu lapiti nelja naelaga uuesti kokku. Edasi kurjustab Lea loomade pihta õhupüssist laskjate üle, kes tuleks otsemaid vastutusele võtta, ja Kaire läheb tõestuseks röntgenipilte otsima.

Näiteks tapeti koer lasuga rindkeresse ja alles lahkamisel saadi südamepaunast kätte õhupüssikuul. Kassidel on kuule olnud varvastes, sabas, peas… Kõiki kuule pole paraku võimalikki välja opereerida. Neid juhtumeid on Lea sõnul piisavalt palju, et probleemist rääkida.

Kui loom on haige, siis on arst süüdi

Heliseb telefon. Lea ütleb torusse: “Ärge end siis nüüd käpuli sõitke, tulete natuke hiljem – ootame teid.” Meile aga kommenteerib, et helistatud patsiendi pärast, kelle omanik lõpuks põõsaste vahelt kätte saanud. Kass, keda ootab ees kastratsioon, oli hommikul nimelt sääred teinud..

Mis hulkuvatesse kassidesse puutub, siis selles küsimuses Lea vastuvaidlemist ei kannata: kassi kohta ei saa öelda, et las kass elab kassielu – inimene peab seda reguleerima.

“200 krooni kassi vaktsineerimise eest peetakse kalliks, aga kui ei jaksa loomi pidada, siis ei maksa neid koju korjata,” on Lea seisukoht selge.
Ja jõuabki kohale Lembit kassiga, kel oma “rõõmudega” täna hüvasti jätta tuleb. Lembit lahkub, kass saab uinutava süsti.

Kui loom on haige, siis on ikka arst süüdi. Diagnoos ei meeldi – joostakse teise kliinikusse. “See on nagu polkovniku lese sündroom – mulle see diagnoos ei meeldi!” naerab Lea.

Tuleb Aira täpselt neli kuud vanaks saanud Tupsuga kõrvu kontrollima. Et juhtume kõrvuti istuma, teeb Tupsu mu näo ja ninaalusega põhjaliku tutvuse, mis lõpeb ilmselge omaksvõtmisega.

Tupsuga on aga lugu nii, et kahenädalasest ravist pole piisanud – pärmseen võimutseb kõrvas endiselt ning selle tagajärjena võib halvemal juhul kõrvapõletik tekkida. Tupsule määratakse veel kaks nädalat ravi. Merili rõhutab siinjuures õige toiduvaliku tähtsust: vastunäidustatud on igasugu suitsu-, grill- ja maksavorstid. Ja põhjus, miks haigus tekib, seisneb toidus olevais maitseaineis, mida loomad ei vaja.

Kass on uinunud, mina lahkun. Loomakliinik jätkab oma tänuväärset missiooni.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 179 korda, sh täna 1)