Julgus otsida ja leida iseennast (1)

Julgus otsida ja leida iseennast

 

Saartel, eriti pisikeses Muhus, pole just palju inimesi, kel on tahet vaadata iseendaga tõtt ja otsida teid edasiminekuks, seejuures sisemisse tasakaalu jäädes. Paar päeva tagasi üllatas mind väga meeldivalt päikeseline naine. Põgus vestluski temaga oli lahe ja pani ennastki naeratama. Teadsin vaid, et ta on noore muhulase Margo Keinasti abikaasa Maie.

Kohtusime uuesti nende kenas kodus Muhu vanimas külas Külasemas. Peremees, kes ehitusgeenid ilmselt pärinud vaarisadelt, oli parasjagu Soomes tööl, kodus olid noorimad, kaksikud Marie (nimi Marie Underi järgi, nagu ema selgitab) ja Keido, Muhu põhikooli kolmanda klassi õppurid.

Vanem tütar Kätlin oli Kuressaares, kus ta KG-s õpib. Hiljaaegu, seitsmeteistkümnendaks sünnipäevaks, kirjutas ema tütrele: Vahel tundub, et elu oleks meiega nagu ebaõiglane. Võibolla ongi nii, et tõelisest õnnest peabki sammukene puudu jääma, et oleks, mille nimel hommikul ärgata, et oleks midagi avastada, millegi nimel pingutada. Võib-olla selles ongi elu mõte…

Perenaise laotud kiviaia veerel on kaheksateist aastat tagasi istutatud ebatsuuga, mis jõuluõhtuil ikka küünlasäras. Selleks ajaks oli peremees kolhoosilt ostetud majas kaks tuba juba elamiskõlblikuks ehitanud ja abiellunud Nõmmkülas kalatööstuses tööd leidnud kaheksateistaastase saarlannaga.

Suure pere jaoks said paar aastat tagasi alumise korruse pisikestest tubadest avatud ruumid: avar köök-söögituba ja elutuba. Maie-Margo jaoks on siin ka magamistuba ja teisel korrusel igal lapsel tuba. Avatuse tingis perenaise sõnul ka pere suur sõpruskond, kellele maja uksed ikka lahti.

Ka sel maikuuõhtul, mil noore naise otsinguid ja leidmisi avada püüdsin, tõid kaksikud arvukate sõpradega koos puid ja Keidoga rääkisime spordist ning ta ühistest tegemistest koos isaga. Laiaõlgne ja maadlusega tegelnud poiss tundus väga sõbralik ja asjalik.

Eluenergia liigub Muhus võimsalt

Olen perenaisega igati nõus, lisan kindlasti ka ilujanu ja inimeste sisemise tugevuse. Maie: “Muhu jäi oma käsitöö, litrite-seelikute ja iluga mulle eredalt meelde, kui viieaastasena tädil Linnusel külas käisin. Mulle meeldib, et inimesed hoiavad oma kodud kenasti korras, et nad leiavad alati elumõtte.”

Arvame mõlemad, et muhulastel on eriline ühtekuuluvustunne. Noore naise sõnul on kodud ikka inimeste nägu. Päikeselise Maie kodu on värviline, küllap on värviline ka ta hing. Hubastes ruumides domineerivad kollane, oranž ja sinine. Soojust lisavad kamin-ahi, vanad ümartalad köök-elutoas, ühiste leidude-vaidluste (valitsejaiks perenaise loovus ja abikaasa käteosavus) tulemusena loodu.

Elu on toonud perenaisele muutusi, avanud ootamatult uksi, ta on kuulanud oma sisehäält. Leidnud tahte ja soovi kursustele minekuks ja ümberõppeks, tahtnud otsida.

Kokkuvõtlikult: kaheaastase Kätlini lasteaeda minek, müüjakursused, töö Kuivastu ja Liiva kaupluses müüjana, kosmeetikukursused ja kallite vahendite ostmine Ameerikast (Muhu polnud selliseks teenuseks siis veel piisavalt klientuurivalmis), kahe ja poole aastaste kaksikute lasteaeda minek, seitse aastat kestnud töö Muhu Puidukojas pakkija-sorteerija ja kvaliteedi jälgijana.

Tööl polnud viga, kaaslased kenad, aga Maies tõstis pead mina-otsing, äratundmine, et on aeg muutusteks.

Sisetunne tähtis

Inimesed võiksid enam usaldada oma sisetunnet, olla ümbritsevale avatud, enda vastu ausad ja tundma, et on oma tööga igati rahul. 2006. aasta suvel tuli mul see puidukojast äramineku mõte. Ka 1997. a iluvaldkonna kursustele läksin sisetunde ajel, uskusin, et saan hakkama.

Jutud oskustest levivad ju ja puidukoja ülemused lubasid, kui reedel-laupäeval Orissaares kosmeetikateenuste vajadus, mul tegutseda. Uksed avanevad ja Orissaare salong kutsus õppima maniküürijaks-pediküürijaks.

Äkki tuli ka Pädastest pakkumine. Kutsuti spaa terapeudiks. Leian, et enda vastu aus olles märkad ka, et äkki hakkavad uksed avanema. Inimesed ei julge, kardavad muutusi, on vanades asjades liiga kinni. Kui pöörad oma hingevoodri täiesti pahupidi, pudeneb sealt voodri vahelt tarkust. Inimesed tänavalt ja kauplusest ajavad ju ikka vaid oma rida. Sina ise oled aga enda jaoks kõige tähtsam, kui oled endaga sõber (ei mõtle isekust).

Pädastes on eriline aura

Paralleelselt avanenud võimalused mind kõhklema ei pannud, ütlesin kohe, et tulen vaatama, mõtlemata, mida see mulle kaasa toob. Pead olema Pädastega samal energianivool, samas hingamises. Elus on ikka nii, et üks asi viib teiseni. Seoses tööga Pädastes pidin minema massöörikursustele.

Pädaste spaa menüü on põnev: näiteks Muhu heinavann või kitsepiimamähised. Imrel-Martinil on väga hea nägemus. Üritan nendega ühes sammus astuda, et koostöö laabuks. Massaaži tehes hakkasin ma tunnetama inimeste energiavälju. Tekkis küsimusi. Miksid viivad edasi.

Jõudsin REIKI-kirjanduseni, käte tervendava jõuni. Ravimiseni eluenergiaga.
(P. L. Desy “Kõik reikist”, lk. 17: Sõna “reiki” on moodustatud kahest jaapani hieroglüüfist rei ja ki, mis koos tähendavad universaalset eluenergiat. Rei täpsustab energiaallikat ning ki viitab selle energia liikumisele meie sees ja ümber.)

Selle aasta märtsis käisin üritusel Harmoonia Päevad, soovitan minna kõigil, kes otsivad teed iseendasse. Kahepäevane ja laialdane loengutsükkel organiseeriti, kui analoogsete ürituste hinnaskaalaga võrrelda, üpris vastuvõetava hinnaga.

Maie Keinast on kahel töökohal rabanud 2007. a kevadest. Meeldivad kenad Orissaare kliendid. Noor naine leiab, et selle suve algul tuleb koormust vähendada, sest kodu jaoks jääb aega väheks. Ta leiab, et enda vastu tuleb olla aus ja kui midagi kriibib, tuleb teha otsus muutusteks.

Armastus on kõige tähtsam

Kord, kui Maie kohvikus kohvi jõi, jäid ta vaatevälja kolmeaastane poiss ja suur turske mees. Poiss astus mänguhoos mehe sandaalides olevaile, aga paljastele varvastele. Laps vabandas ja puhus mitu korda mehe varvastele, sooviga olematu valu ära võtta. Mees oli ilmselt argimõtetes kinni ja tundus, et ei märganudki poissi. Maies tekkis mõte: kes on siin hingelt suurem.

Poiss ilmselt tunduvalt. Naine leiabki, et lapsed on meie suured õpetajad. Me kõik üritame ju lapsi kasvatada. Kõigile paraku mõnikord neist tarkustest külge ei jäägi. Sellest poisist kasvab aga kindlasti positiivne ja terve hingega mees. Ta leiab ka, et välismaailm on meie sisemaailma peegeldus ja isegi vihmane, sünge ilm ei häiri, kui meie südames paistab päike.

Naise hobiks on aed, ehkki aega napib. Kui ta kaksikutega kodus oli, jõudsid lapsed korra tubades kiiresti segaduseks muuta. Töö tulemus nagu napsati ära. Siis lappis ta kiviaiajupi. Valmis töö oli nauding. Edasi tuli tahe aias loovalt tegutseda ja aed saigi nõnda hobiks. Grilliaiaga on sel kevadel-suvel uusi plaane ja loovust ka perenaises endas.

Ta leiab, et õnn pole asjades, vaid selles, kui oled rahul, oled iseendaga tasakaalus. Naine on veendunud, et see sisemise tasakaalu leidmine on meie igaühe kätes. Selle tasakaaluni on ta nüüd jõudnud. Huvi otsinguiks on olnud juba kahekümneviieselt.

Raske liiklusavarii (mõned aastad tagasi) pani teda end tugevasti sissepoole pöörama, eluväärtusi endas ümber hindama. Otsingud intensiivistusid. Maie arvates tuleb sisemine tasakaal leida, pidada oma hirmude, tunnete ja mõtetega tõtt.

Liikumist armastav naine käib Muhus Oosaarel kivil istumas ja merd vaatamas, jalutab metsas, tahab mõnikord ikka üksi olla. Mõtted ja tunded leiavad ta ka nõnda kergemini üles.

Maie: “Minu jaoks on kõige olulisem maailmas armastus, mitte vaid armastus kahe inimese vahel, vaid armastus üldse…”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 262 korda, sh täna 1)