Tõde lapse suus

Tõde lapse suus

 

Juba mitmeid aastaid tunnen ennast mugavalt elades teadmises, et tõed on kokkuleppelised. Ja nüüd pean tundma ebamugavust, kui mu 5-aastane laps täiesti siiralt teatab: “Emme, mulle nii hirmasti meeldib raha. Raha on kõige parem!” Olin kogu aeg lootnud, et ikka kodu ja miks mitte ka ema on need kõige paremad. Minu jaoks ju on. Milles seisneb siis kokkulepe?

Tegelikult on lihtne lapsele öelda, et mulle ka meeldib raha ja valetanud pole ma midagi. Aga südames pigistab, sest tegelikult on see ainult pool tõde. Kuidas jõuda teise pooleni?

Ühes keskkooliaegses kirjandis pidin lahkama raha ja inimsuhete teemat H. de Balzaci “Isa Goriot” näitel. Ma ei mäleta kuigi hästi tolle romaani süžeed, kuid tülgastust ja pettumust, mida teose lugemise järel raha suhtes tundsin, kannan endas siiani. Idealist ja rahahimu põlgus minus olid sündinud. Veendununa, et maailmas on olulisemaid asju kui raha, leidsin oma maailmavaate õigustuseks argumente vaid vastandus-välistus skaalal.
Selline mõte sai surutud raami “kui sul on raha, kuid pole armastust (hingerahu, perekonda vms), siis pole sul midagi”.

Õnnetuseks pole elu sugugi nii lihtne, kui aateline teismeline keskkooliõpilane seda näeb. Enamiku meie igapäevaelu valikutest dikteerib raha või rahapuudus. Kontoritäite viisi inimesi töötab selle heaks, et mõelda skeeme ja täita reegleid raha ümberjaotamise nimel. Selles masinavärgis on rahal täita sama roll, mis loteriil: võit tähendab õnnetunnet ja kaotus pettumust ning uut jahti.

Kuidas saakski olla miski tähtsam kui raha? Mis see võiks olla? Armastus? Sõprus? Vendlus? On ta jee, kui vennaga tuleb jagada sama tuba ja kõik tülid sellest algavad. Oleks raha, ehitaks tube, ostaks asju ja üldse oleks kõik nii äge!

Raha on tähtis, kuid sama tähtis on osata temast lugu pidada nagu heast sõbrast või vennast. Olen põhimõtteliselt selle vastu, et ühes 4-liikmelises peres on 4 televiisorit. Tegelikult piisab ju ühest. Ja pole mõtet mulle selgitada, kui lihtsaks teeb elu see, kui igaüks saab oma tahtmist mööda saateid vaadata.

Ükski teleprogramm ei saa olla nii tähtis, et ühe pere liikmed oma eelistustes kokku ei võiks leppida. Sellised asjad on läbirääkimiste ja koostöö tulemus, aga kui igaühel on oma telekas, siis pole mingit vajadust sääraseid oskusi arendada. Eks see ole üsna närvesööv jäärapäiselt 3-aastasele selgitada, et tema saadet saab vaadata ka hiljem.

Oma närvide säilitamiseks ostetakse teine telekas, rahapuudust ju pole. Samas on laps jäänud ilma olulisest oskusest, sest lapsepõlves selgeks õpitud tehnikad saab inimene kaasa kogu eluks.

80ndate teismelised kogusid oma väärtushinnangud Brežnevi ajastul ja kasvasid mingis mõttes kommunismi vaimus. Keegi küll ei uskunud, aga siiski jutustati lugusid ideaalist, kui poest saab vastavalt vajadusele võtta kõike rahata ja kodanikul on kõrgelt arenenud vastutustunne.

Sageli oli neis juttudes naljaks pööratud alatoon, kuid lapsed olid kuulajad ja jutud mõjusid maagiliselt. Neid lugusid teavad minuvanused, nagu minust paar põlvkonda vanemad teavad väga hästi piiblilugusid. Vanemate jutustatud lood on see hea, mida laps tahab uskuda nagu muinasjuttu, kuigi teab, et muinasjutt pole päris.

Millised on tänapäeva muinasjutud? Mitte need vanad ümberjutustused, vaid päris uued? Üks neist on kurjast nõiast Protosiilusest, Jääkast ja teistest lõbusatest tegelastest (U. Lennuk “Sööärasöö”) ning õpetab lastele tervisliku toitumise põhitõdesid. Samas teavad tänapäeva lapsed juba kolmeselt, et tasuta hammasrattaid pole olemas (A. Kivirähk, J. Põldma “Leiutajateküla Lotte”). Vajalik ja üllas õpetus.

Ma ei tea, kes minust oleks saanud, kui juba lapsena oleksin harjunud mõtlema maailmast kui rikutud ja pahelisest paigast, mis on niigi ülerahvastatud. Sel juhul oleks laste ilmale toomine olnud lõks. Õnneks praegu selliste mõtete vahelt jõujooned ei liigu. Need on rohkem raha ümber koondunud ja laste ilmale toomine saab vähemalt emapalgaga tasutud.

Nii need lapsed kasvavad, vanemate kaitsva hoole all ja õpetussõnad kõrvus, eeskujuks ümbritseva maailma iidolid. Olgu nendeks siis ninjakilpkonnad, Martin Gore või Michael Jordan. Me kaugeltki ei mõtle ühtmoodi ja kuidagi märkamatult tekivad uued normid, ideaalid, väärtused.

Jõujooned, mis mõjutavad meie laste maailmu, on märksa ulatuslikumad kui üksikud head ja õiged tarkuseterad, mida püüame oma lastele edasi anda. Ükski vanem ei õpeta last kurjaks, lohakaks, vargaks või vägivaldseks eesmärgipäraselt.

Lapsed korjavad pahelisust salliva info üles enda ümbrusest, sealhulgas ka vanematelt. Ühel hetkel, kui kogu maailm väikese inimese peas on valmis, siis puudub vaid raha, et see kõik oleks reaalsus.

“Emme,” ütleb väike Martin, “ma tean, kuidas raha saab. Ma varastan ja siis jooksen nii kiiresti ära, et keegi ei saa kätte. Meie auto varast ei saadud ju kätte!” Ja lisab pisut hiljem: “Ei, ma lähen ikkagi homme issiga koos tööle. Tööl saab ju ka raha.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)