Sissejuhatus turismihooaega ehk Mõtisklusi Saare asjast (29)

Sissejuhatus turismihooaega ehk Mõtisklusi Saare asjast

 

Eesti on Euroopa Liidus olnud juba üsna mitu head aastat. Sellega seoses on meie elu palju muutunud. Jätan nüüd kõik muud asjad kõrvale ja räägin natuke sellest, milliseks meie elu siin kõrvalt vaadates on muutunud.

Sellest, kuidas me oma miljöö, sisu ja identiteediga ümber käime ehk jutt tuleb sellest, kuidas me tahtlikult ja vahel ka tahtmatult lahustame end halliks sisutuks massiks. Kas siis laiskusest või lollusest või mõlemast korraga. Eelkõige aga on need muutused, mis meiega ja meie ümber siin Eestis täna toimuvad,

EL-ist tulevate reeglite ja nende püüdliku täitmise tulemus. Me ei saagi enam teisiti kui nii, nagu ma nüüd allpool olukorda reflekteerin…

Nii et lähtugem tulemustest. Näitena keskendun valdavalt söögikultuurile, sest see on see esmane, mille põhjal mingist paigast muljed hakkavad kogunema. Ehk siis laiemalt võttes räägime elustiilist siin ja täna. Räägime Saare asjadest.

Mis te arvate, miks inimestele meeldib näiteks minna automatkale Prantsusmaale või siis ringi kolistada sellistes suurepärastes kultuurikantsides Belgias nagu Brügge või Gent? Miks tahame puhkama minna Alpidesse või nautida päikeserannikut Hispaanias? Loomulikult sellepärast, et seal on eriline, seal on teistmoodi. Seal on säilinud nende riikide vaimne pärand kunsti ja kultuuriväärtuste näol.

Kuid seal on säilinud ka vaimne pärand elustiili näol. Seda pärandit väärtustatakse vanas Euroopas väga. Pärandit kaitstakse kiivalt igasuguste lahustavate ja standardiseerivate reglementide eest. Kõige vähem euronõudeid ja standardeid on näha just sealsamas Euroopa südames, julgen väita oma isikliku kogemuse põhjal.

Samuti on terve Euroopa väljaspool suurlinnu täis ehedat kohalikku traditsiooni. Kohalikke väikseid restorane, kus koerad magavad köögipõrandal või kassid lesivad vana trahteri söögitoa aknal ja meelitavad kliente siss. Või ajab peremees külakõrtsis taga kuurist lahti pääsenud kana (kõik eelkirjeldatu mööda Euroopat reisides ise nähtud ja kogetud).

Või pakub peremees 200-aastaste vanade kivimüüride vahel oma talumaadelt korjatud viinamarjadest tehtud veini ja oma juustu. Teises nurgataguses kohas pakutakse aga spetsiaalset selle piirkonna vorstikest, suppi või mida iganes. Sõnaga, alles on see miljöö, mis teeb kohast koha, erilise ja kordumatu. On olemas veel vaim ja sisu, mis on ses kohas olnud sajandeid…

Traditsioonid elavad ja Euroopa Liit elab ka. Üks ei välista teist ja vastupidi. On leitud kompromissid ja vastastikku kasulikud lahendused. Et elul oleks jumet.

Aga tuleme nüüd automatkale Eestisse, Saaremaale näiteks. Alustame Tallinnast.
Teekonnal Tallinnast Virtsu leiame kindlasti paar kuuri, kus pakutakse meile mingit sööki, millest tõepoolest võib vahel kõhulahtisuse saada. Ei ole sel tegu ega nägu ega tekita see tahtmist seal järgmisel korral peatuda.

Virtsu sadama söökla on ses mõttes stiilne, et vana nõukaaegne hoone ja ka kohvik samas vaimus. Selline kooslus võiks isegi naljakas ja põnevust tekitav olla. Menüüs pelmeenid, pannkoogid ja muu kraam. Kuigi portsud on kitsilt kasinad ja atmosfäär selline jahe – eemalt vahtivad umbusklike nägudega külanaised, kelle olekust selgelt näha, et noh kui raha antakse, eks siis pea ju midagi tegema. Tegemise ilu ja rõõm on puudu…

Jõudes teisele poole väina – Muhu saareke, nämm, milline pärl ja kui kaunis loodus! Sellega kogu ilus elamus piirdubki. Esimene suurema asustusega paik sel teel on Liiva, kus võiks ju ehedat Muhu elu natuke nuusutada.

Lähme sealsesse ainsasse ja uude restorani – sisekujundatud puha ja rahvuslikus stiilis vaibad seinal. Jah, aga mis on puudu? Söögil polnud viga – see oli peen ja restoranipärane, aga mitte ehe ega Muhu saare pärane ja hind oli päris vigane – liiga kallis. Puudu oli atmosfäärist, puudu oli Muhu sisu.

Kui oleks tõeline Muhu atmosfäär olnud, kui oleks ihu ja hingega asja juures olev omanik oma koeraga leti taga (mitte ilus tüdrik, kes küll naeratab nagu trillitud palgatööline kunagi, kuid kellel tegelt pole sooja ega külma, kas seal on atmosfääri või ei ole, kes tahab välja teenida vaid oma palga ja muu teda ei huvita), oleks ehk isegi mõnuga maksnud ka seda hinda söögist, mis küsiti, ja söönud seda toitu, millele müüginipina kohalikku vürtsi nimede abil lisatud. Kuid Muhu sisu oli puudu.

Kõik oli tehtud steriilseks ja puhtaks, euronõuded vist. Kõik oli liiga uus, ülelimpsitud ja äradisainitud, mis lõppkokkuvõttes muutis asja taas standardseks. Ausalt, järgmine kord pole küll viitsimist seal enam autot kinni pidada, sest elamust pole, Muhu hingest, elust ja olemusest ei saa sealt miskit sotti. Asjadega – nagu vanaemade vaibad seintel – seda tunnet üksi ei tekita. See tuleb ikka koos inimestega, see tuleb lihast ja luust ja südamest… selle tunde tundmine ja sisu.

Mida ma tegelt oleks sealt Liiva külakõrtsist oodanud – kohalike meeste poolt hommikul merest püütud kala muhu naiste retseptide järgi tehtuna, mõni mõnus kohalik õlleke, teenindamisest tõeliselt huvitatud omanik leti taga mõne muheda kohaliku uudisega söögi kõrvale…

Seda analüüsi võime siin jätkata. Muhu ainus paik, kus saab Muhu hingust natuke kätte, on väinatammi otsas seisev tuulik oma pakkumistega. Tõeline kompvek ja ainus paik Muhu saart läbival teel, kus meel rõõmsaks läheb. Aga sealgi võiks olla võimalus võtta tassike pärnaõieteed ja kodusaia soolavõiga.

Edasi Kuressaarde, põiki läbi Saaremaa, võid mitte midagi loota, sest seal ei ole mingit nüanssi, mis tekitaks tahtmist ja tunnet auto kinni pidada. Paar söögikoha moodi kuuri on ja üks sepikoja tehasepood, kus kliente tegelikult teenindada ei taheta. Miks ma peaksin nendes paikades auto kinni pidama?
Kuressaare ise on aga üks kena friikartulite ja “auto alla jäänud kana” pakkumise linn – see viimane jutumärkides iseloomustus pärineb paarilt minu soome sõbralt, kes mulle oma Kuressaare söögielamusi pihtisid.

Milles siis asi? Rahvuslikku hingust, mõtet, ideed ja Saare Sisu taga ajades võidki tegelikult mööda linna lontsima jääda ja kui paar vahvat suveniiripoodi (Liisbeti pood näiteks vana kohtumaja kõrval) ja Veski trahterit siia hulka mitte arvata, siis seda va Saaremaa vaimu ja eripära, seda Saare Sisu lihtsalt ei näe.

Seda hoolivat omanikku, kes vahepeal sulle mõne vahva vana saare nalja räägiks või hommikul merelt tulnud naabrimehe käest lõunaks mõned haugipoisid võtab või oma vanavanaema marjakoogi retsepti järgi kohvikõrvast küpsetab, seda atmosfääri pole. Kõik on uus, puhas, disainitud ja väidetavalt Euroopa Liidu reeglite järgi korda seatud. Sisuliselt pole vahet, kas sööd friikartulitega serveeritud “lömmi löödud kana” Roomassaare sadama klaaskuudis või teed seda mõnes kesklinna euroremonditud kuudis.

Siis tulebki jälle tahtmine küsida, et mille pärast peaksin ma tahtma siia Saaremaale turistina tulla. Ainult looduse pärast? Kuid kauaks sedagi… Üks pärl Saaremaal tõepoolest on – Lümanda söögimaja, kus sageli ka perenaine letis ja pääsupesa räästa all.

Söögiportsud suured ja toitvad nagu Saaremaal muiste külalisi on toidetud. Aga see pärl on ka ainus. Kõik muu on just niisugusel tasemel, et jah… Turistina teist korda Saaremaale tagasi küll ei igatse. Vaatad lossi ära, teed kaks tiiru linnapeal, sööd kõhu itaallase juures pastat täis või satud mõnda friikartuli- ja kotletipaika, ja ongi kogu ilu.

Või leotad end natuke kohalikus spaas, kus enamasti on teenindus veel selline, nagu näidatakse filmis “Mehed ei nuta”. GO Spa pihta see kriitika ei käi – seal pole küll Saare Sisu, kuid on ometi stiili, hoolimist ja teenindust. See on näide sellest, et ilusad tidrikud võivad vahel kenad ja sisulised teenindajad olla.

Nõnda keeradki järgmisel korral autonina taas hoopiski Lõuna-Prantsusmaa poole, kus on põlvest põlve edasi kantud mitmesaja aastase ajalooga elamiskultuur. Seesama elamiskultuur ja elustiil on ju meil ka Eestis, Saaremaal, Muhus olemas.

On meilgi oma õunavein, marjakook ja kohupiim, on muud peale kadakast tehtud vidinate ja villakampsunite. Tegelikult ju süda jääb siia, sest see on mu kodu. Meil pole enam omapära, me oleme lahustumas. Ja sellistena ei ole me huvitavad teistele ning ka iseendale oleme frustreerivad…

Mis meid päästaks? Kuidas saada tagasi tõeline sisu ja omapära, julgus pakkuda külalisele ehtsat Saare kanaklimbisuppi või tuhlist ning notti või siis stiilset saarepärast teenindust, mille põhisisu on külalistest lugupidamine.
Kena turismihooaja algust köikidele!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)