Aire Arge õpib tervist taastama

Aire Arge õpib tervist taastama

 

21-aastane Aire Arge õpib Tartu ülikoolis FÜSIOTERAAPIAT. Neiut rõõmustab, et tema eriala on väga praktiline: “Tekib tunne, et sa ka teed midagi, mitte ainult ei tuubi.”

Millistel inimestel on vaja füsioterapeudi abi?
Füsioterapeudi juurde võivad minna põhimõtteliselt kõik: pinges õlalihastega inimesest kuni ratastoolihaigeni. Haiglates tegeletakse näiteks enneaegsete lastega, rühihäiretega, operatsiooni- ja traumajärgsete patsientidega.

Sinu erialal on ilmselt väga suur rõhk pandud sellele, et teha selgeks inimkeha ehitus.
Anatoomiat õpime ühe semestri vältel. Nii põhjalikult kui arstitudengid, me seda teadma ei pea. Kõige rohkem läheb hiljem vaja muidugi teadmist lihaste ja luude asetusest ja funktsioonidest, seda õpitakse ka massaažipraktikas juurde.

Mille poolest erinevad massööri ja füsioterapeudi amet?
Need ametid on väga erinevad. Füsioterapeut tegeleb lisaks massaažile ka füüsikalise raviga, mille hulka kuulub elektriravi, sooja- ja külmaravi. Samuti kasutatakse harjutusi ja võimlemist, näiteks basseinis.

Mõnes kohas ei kuulu massaaž üldse füsioterapeudi tööülesannetesse. Füsioterapeudi töös on kasutusel palju abivahendeid nagu erineva suurusega pallid, võimlemiskepid, veloergomeeter jne.

Mis on veel need asjad, mida üks õppinud füsioterapeut kindlasti peaks teadma?
Bakalaureuseõppes saame ülevaate kõigist füsioteraapia valdkondadest, praktika ja töö käigus saab juba selgemaks, mida põhjalikumalt õppida tahaks. Suhtlemisoskus on füsioterapeudi töö juures väga oluline.

Miks just suhtlemisoskus?
Füsioterapeudi töös peab hästi palju erinevate inimestega suhtlema. Pidev tagasiside patsiendilt on oluline, et teada, kuidas ravi mõjub. Palju tuleb patsiente motiveerida, juhendada, parandada…
Kui ise oled mossis ja kinnine, siis on teistel ka paha. Enamik patsientidest on aga väga sõbralikud ja toredad.

Kehakultuuriteaduskonnas on vahvaid vabaaineid: judo, tantsukursus, poks, võrkpall ja nii edasi. Kas võtad ka neist midagi ja kuidas peaksid need täiendama sinu füsioteraapiaõpinguid?
Mina võtsin fitness-poksi, rühiõpetust ning puhke- ja treeninglaagrite korralduse.
Igasugused spordierialad on väga head, kui spordifüsioterapeudi töö vastu huvi tuntakse. Loomulikult on need ka füüsiliselt kasulikud ja tore on, kui saab lõbusa trenni eest veel hea hinde. Kahjuks on enamik sellistest ainetest juba registreerimise alguses täis, nii et vabaainete valimisel tasub väga kiire olla.

Puhke- ja treeninglaagri korraldamine oli üks huvitav aine, mis lõppes spordilaagriga Käärikul. Paberite järgi võin ma nüüd ka laagrites töötada.

Kehakultuuriteaduskonna kohta öeldakse ka, et see on sportlaste teaduskond. Kas hakkama saamiseks on tõesti vaja spordiga sinasõber olla?
Füsioteraapia puhul asi nii karm ei ole: sisse saab lävendi alusel, kehalisi teste pole. Aga kui spordiga pole enne kokku puutunud, on siiski raske, sest kohe alguses on sellised ained nagu võimlemine ja kehaliste võimete arendamine.

Mina enne ülikooli väga palju spordiga ei tegelenud. Käisin ratsutamas ja varem ka tantsimas. Kui ikka koolis on kehalises korralikult käidud, siis saab hakkama.

Kelle peal õppivad füsioterapeudid harjutavad?
Alguses õpime üksteise peal, seejärel on erinevad praktikad. Mõnenädalased praktikad haiglates ja sanatooriumides on teise aasta kevadel ja kolmanda aasta talvel. Kolmanda aasta kevadsemester peaks olema täielikult praktika ja bakalaureusetöö jaoks. Võimalik on teha pikk praktika ka välismaal. Meie kursuselt käisid inimesed sel kevadel näiteks Hispaanias, Portugalis, Rootsis, Soomes ja Taanis.

Mina olen praktikal käinud Haapsalus, Kuressaare haiglas, Tartus närvikliinikus ja kardiokirurgia osakonnas. Eks mu kodused on ka vähemalt massaaži osas oma jao saanud.

Mida sa oled praktikate käigus teinud?
Kuressaares olen teinud mitme aine praktikat koos: massaaži ja võimlemist, füüsikalist ravi, laste füsioteraapiat. Haapsalus oli meil laste ja neuroloogiline füsioteraapia. Seal oli töö väga intensiivne ja diagnoosid olid ka raskemad kui varem mujal nähtud, aga hästi palju õppisin juurde.

Tartus närvikliinikus olin neurokirurgia osakonnas ja tegelesin põhiliselt seljaoperatsioonijärgsete patsientidega. Kardiokirurgias olid siis südameoperatsioonid, käisime ka intensiivis.

Mõnes haiglas lastakse praktikante ka operatsioone vaatama, mis on omamoodi tore, sest siis saame ka lähedalt näha, mis selle inimesega tehakse, keda me pärast taastama hakkame. Mina olen näinud pealt puusa- ja põlveliigese proteesimist ning südameklapiproteesimist.

Praktikakohtades on igal praktikandil ka alati juhendaja, kes on seal töötav füsioterapeut. Minul on juhendajatega igal pool vedanud, väga palju olen just neilt õppinud.

Kas sinu õpingud lõpevad eksamiga või lõputööga?
Meil on nii eksam kui ka lõputöö. Eksam toimub pärast viimaseid praktikaid ja ongi põhiliselt kokkuvõte, kus räägime oma praktikast ja aruannetest, mis praktika jooksul tegime. Lõputööks pidid meil varasemad kursused tegema ka mingisuguse katse või uurimuse, kuid nüüdsest seda osa ei ole.

Kogu töö põhinebki vaid kasutatud kirjandusel, see on nagu üks suur referaat. SÜG-is tehtud uurimustöö kogemus (Aire lõpetas Saaremaa ühisgümnaasiumi 2005. aastal – L. A.) on selles osas kindlasti väga kasulik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 240 korda, sh täna 1)