Koolilapsed käigu tüliennetuse õpingutel (1)

Koolilapsed käigu tüliennetuse õpingutel

 

Mai algul ilmus Oma Saare arvamusküljel Mairold Vaigu lugu “Mis kiusajal viga?” See on mu meelest väga õnnestunud analüüs koolivägivallast, millest on siin Saaremaal läinud aastal palju räägitud ja millest diskussioon, nagu Vaik on õigesti tähele pannud, on nüüd taaskäivitatud.

Ühinen Vaigu arvamusega, et tuleb püüda arvata, kus viga seisab. Sel teemal käib arutelu tavaliselt must-valge-skeemi järgi: otsitakse süüdlasi, neid leitakse (kiusaja on halb, ohver on hea) ja ollakse šokis selle üle, kuidas meie ühiskond on muutunud.

Lisatakse: aga meie lapseks olemise ajal see nii polnud, tänapäeva lapsed on ära rikutud ja see, mida nemad endale lubavad, ei olnud meie ajal üldse mõeldavgi. Seda kõike moonutatakse veel statistikaga, mis näitab, et oma maa on tipul ehk Eestis on olud selles osas kõige halvemad.

Väljaspool Eestit elades ja mitmete maade vastu huvitundjana võin siinkohal öelda, et see paraku nii ei pruugi olla. Tegelikkus näeb välja nii, et kui mitte kõigis, siis vähemalt paljudes maades räägitakse sel teemal ja väga tuliselt. Probleemid on sarnased. Kui näiteks Šveitsis praegusel ajal koolivägivald ei ole lehtede esikaanel, siis räägitakse see-eest palju jalgpallifännidest, kes huligaanitsevad staadionidel ning kellega peavad tegelema politsei ja turvamehed.

Lahendusi nähakse karistamises, süüdlastele peaks koha kätte näitama ja seadusi tõhustama. Nii saadakse – ka Šveitsis levinud arusaama järgi – probleemist lahti. Tegelikult viib selline tee lühisesse, sest karistamisega suudetakse piirata vaid probleemide tagajärge, vägivald ise jääb alles ka pärast teo sooritamist.

Lahendusi peab otsima mujalt. Kasutades üht metafoori: vägivald on tihtipeale nagu aur, mis tungib ventiilist välja, kui rõhk kinnises kastrulis liiga suureks läheb. Auru sees hoidmiseks võib muidugi tihendit vahetada, kuid see ei vähenda rõhku. Rõhk on aga auru väljatungimise põhjus. Võib-olla tuleks hoopis seda vähendada ja küsida, miks ta nii kõrgeks läks.

Väga õige on ka Vaigu mõtte, et vähe on teada ohvritest ja kiusajatest ja ka näiteks jalgpallihuligaanidest. Kes on paha ja kes on hea – sellele küsimusele on vastus juba eelnevalt leitud ja seega polegi vaja kuulda pahade selgitusi. On ju niigi näha, mis on juhtunud…

Tegelikult aga ei ole. On näha tagajärge, kui keegi lamab põrandal või mängib surnut. Samal ajal jäävad põhjused märkamata. Selle käest, kes on vägivallatsenud, päritakse üliharva põhjalikult, miks ta seda tegi, miks ta vägivaldselt käitus. Tal ei saa selleks põhjust olla, sest vägivaldselt lihtsalt ei tohi käituda.

Aga põhjused võivad tihti peituda mujal. Vaik analüüsib oma kirjatükis oma elamustest lähtudes võimalikke põhjusi ja teeb seda eeskujulikult. Tal on tõesti väga hea sotsiaalne kompetentsus. Õnnelik on see, kellele selline and kaasa sündinud. Aga nagu Vaigu artiklist välja paistab, oskas isegi tema kiusamise põhjusi alles tagantjärele näha.

Tüli ja konflikt on igapäevased nähtused ja mõnikord ei saa neid vältida. Pole ühtegi suhet, abielu, perekonda või kooliklassi, kus tüli ette ei tuleks. Veelgi hullem – seal, kus ei osata tülitseda, vaikitakse arusaamatusi, eksiarvamusi või arvamusi maha, võib see viia vägivaldse plahvatuseni.

Tüli või avalik, aga kontrolli all seisev konflikt on selles mõttes mõnikord vajalikki. Tunnistagem seda. Siiski võib öelda: mida vähem tüli ja konflikte, seda parem. Kui aga lahkhelid tekkivad, siis peab konflikt lahenema kontrollitud teed pidi.

Konflikt on seega igapäevane, aga ka raskesti läbinähtav. Kuid kõike, mis on raske, võib õppida. Sellise probleemi võtsid tõsiselt käsile Dietikoni linnavõimud.

Dietikon on üks väike Zürichi piirkonna linn. Ta on tuntud mitte eriti peene paigana Zürichi piirkonnas. Seal elavad vaesemad inimesed, kes tulevad nn hariduskaugetest kihtidest. 40% elanikkonnast on pärit eri maadest ja kultuuriruumidest. Sellele vaatamata ei ole aga Dietikon kohalikus meedias koolivägivallaga endale nime teinud.

Ühena tähtsamatest põhjustest, miks Dietikon sai päästa oma hea maine, võib kindlasti näha asjaolu, et kõik õpilased käivad seitsmendal õppeaastal, neli poolpäeva vägivalla ennutusõppel. Selle kursuse eesmärk on tüli tundma õppida ja lahendada ilma et see eskaleeruks.

Sel kursusel õpitakse näidete abil. Üks õpilastest seletab oma kogemustest: „Üks paks poiss türanniseeris meie klassi, ta togis meid kogu aeg ja nimetas ka meie emasid väga halvasti. Me ütlesime talle, et ta peab sellise käitumise lõpetama, kuid ta ei teinud seda. Me ei taha enam temaga suhelda.“ Koolilapsed on ühel meel, et tegemist on “punase” konfliktiga. (Värvid on valgusfoori omad: roheline, kollane, punane.)

Punane on aga viimane aste ja tähendab, et lahenduseks on vähe lootust. Olukord on kivistunud. Õige käitumine on raske. Kindlasti ei tohiks lasta ennast provotseerida.

Juhendajad käituvad sellel kursusel nagu meelelahutusürituse juhid. Nad püüavad noorukitele mängulisel viisil seletada, kuidas võivad õpilased arendada endas kohusetunnet, lugupidamist ja usaldust konflikti suhtumises. Sellega püütakse lastes häid tundeid tekitada.

Arutatakse kokkupõrke kulgemisviise ja lahendusvõimalusi. Kursusejuht näitab, kuidas töötavad sõnaline ja mittesõnaline kommunikatsioon, mida võib teise näolt lugeda ka siis, kui ta suud isegi lahti ei tee. Teoreetilisi mudeleid arendatakse ja süvendatakse rollimängude ja rühmatööga. Diskuteeritakse erinevate juhtumite üle ja küsitakse õpilaste käest, kuidas nemad sellises olukorras käituksid.

Muidugi teavad ka sotsiaaltöötajad, et õiget käitumist konfliktis ei saa õppida kahe päevaga, kuid nad on seisukohal, et see on esimene samm. Pascal Dürig, kes töötab ühes Dietikoni koolis sotsiaaltöötajana, paneb rõhku ka sellele, et pärast seda koolitust peab õpilastele rangelt selgitama, missugune käitumine on vastuvõtmatu. Lisaks oleksid väga teretulnud regulaarsed vanemateõhtud, kuid need on raskemini korraldatavad.

Selline koolitus on mõeldud tervele klassile, mitte ainult nn probleemsetele õpilastele, vaid kõigile, sh õpetajatele, ja seega püütakse parandada õhkkonda tervikuna. Analüüsitakse olukorda klassis ja juhendaja koostab seejärel paindliku kava. Lõpuks aruta ta õpetajaga olukorda põhjalikult ja õpetab talle ka vajalikke käitumisnõkse.

Ennetustöö on parim variant. Noored on tulevikulootus, nad peavad varsti Eestit edendama. Sellepärast peab noorte “eluseljakotti” täitma teadmistega, mitte kriminaalregistri sissekannetega. Sellised sissekanded raskendaksid vaid nende endi elu. Noorel inimesel, kes on sattunud vastuollu kriminaalkoodeksiga, on raske tööd leida, ennast arendada ja ta võib sattuda sotsiaalabi sõltuvusse.

Eestlased on väike rahvas. Selle pärast on veelgi tähtsam, et kasutataks ära iga Eesti ajurakk ja lihas õigeks otstarbeks ning tehakse kõik, et inimesed ei põikaks õigelt teelt kõrvale. Arvan, et ka Saaremaal saaks sellist õpetust korraldada. Äkki siis hindaksid lapsed olukorda õigesti, nagu Mairold Vaik seda teeb.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)