Füüsilisest vägivallast psühhoterrorini (3)

Füüsilisest vägivallast psühhoterrorini

 

Viimastel kuudel on koolielus väga-väga aktuaalne teema olnud koolivägivald. Pärl selle konkreetse teema juures on see, et arvatakse siiani, nagu võrduks koolivägivald füüsilise omakohtuga, nagu see oli “Kevade” ajal. Mida aga pole täheldatud antud olukorras on see, et maailm on pidevas liikumises ja muutumises. Kõik muutuvad.

Muutuvad inimesed, muutuvad väärtushinnangud, muutuvad autod, muutuvad seisukohad ja muutub vägivald, sealhulgas ka koolivägivald. 

Muutustes muutume ka ise

Muutustes muutuvad inimesed ka ise, nimelt targemaks. Nupp hakkab paremini nokkima. See tähendab, et näiteks vargad leiutavad iga jumalapäev uusi võimalusi, kuidas teisi inimesi ja riigivõime ninapidi vedada, teenuste pakkujad leiavad uusi viise, kuidas tarbijate taskust raha oma taskusse kantida jne kuni lõpmatuseni välja.

Vägivallatsejad leiutavad uusi nippe, kuidas ennast märkamatult oma ohvrite peal rahuldada, ilma et kedagi kindlate asitõenditega konkreetselt süüdistada saaks. Siinkohal tuletaks meelde kõigile tuntud ja nähtud eesti filmi “Klass”, mis oli küll pisut üle pakutud, kuid vägagi lähedane tegelikult esinevatele olukordadele. Igal juhul, tõde on see, et ainuke, kes muutustes ei osale, on riigivõimuorganid. Pole laipa, pole kuritegu. 

Keegi ütles mulle kunagi, kui ma parasjagu kellegi kallal mõnuga võtsin, et sõnad teevad rohkem kahju kui keretäis peksa. Isiklikust kogemustest lähtudes tean, et väide vastab tõele. On haavu, mis paranevad ajapikku. Näiteks kui sul lüüakse silm rulli või nina viltu – mõne nädala pärast pole sellest enam jälgegi, sest haavad on paranenud.

Arvatavasti on ka eneseuhkus taastunud, kõik on korras! Haavad, mis ei pruugi aga kergelt paraneda või üleüldse paraneda, on need, mis pole füüsiliselt tekitatud. Mentaalne vägivald jätab hinge sügava-sügava haava, mida ei paranda ka aeg. Konfliktides mõtlematult öeldud kibedad sõnad ei kustu hingest absoluutselt. 

Loomulikult ei luba ma teil nüüd mõelda, et kuna sõnad teevad rohkem haiget, siis peaksite kõik vaidlemise asemel kohe üksteisele käte ja jalgadega kallale minema. See oleks ühest küljest veidralt irooniline ja… noh… humoorikas. Ja loomulikult idiootne, täielik lollus lihtsalt, mõelge pisut. Kui te olete vihane, laduge endale mõttes kogu sõim ette, oodake mõned minutid ja siis meenutage oma sõimu. Kas nii on ilus ja mis tunne oleks sul endal, kui sulle sedaviisi öeldakse. See ei oleks aus teiste suhtes.

Tagajärjed võivad olla rängad

Mõtlesin pikalt, kuidas seda teile selgeks, n-ö puust ja punaseks ette teha. Noh, mul oli kunagi üks sõbranna, ta suri raske ajuturse tõttu. Igatahes lugu iseenesest oli südantlõhestav. Tüdruk käis koolis Eesti ühes pisemas linnas ja kuna ta teistest mõneti erines, hakati tema kallal koolis norima, teda mõnitama ja tagatipuks vihkama, eriti veel siis, kui ta vastupanu osutas.

Lõpuks loobus ta vastupanust ning imes kõik solvangud ja negatiivse energia endasse. See viis ta sügavasse depressiooni ja lõpuks enesetapukatseteni, millest üks talle lõppude lõpuks ka saatuslikuks sai.

Tüdruk hüppas alla 5. korruselt ja jäi ellu. Kahjuks murdis ta mitmeid luid ja langes koomasse. Pärast kuid koomas olekut ütlesid arstid ühel päeval tema vanematele, et nende tütreke on ajusurmas.

Ta oli andekas tüdruk, kellel oli nii kunstiannet kui ka kirjaoskust. 
Palun, et kõik hoolikalt järele mõtleksid, enne kui kellegi poole kurje sõnu tulistama hakkavad. Mõelge hetkeks, kas need on ikka õigustatud.

Tolerantsus on praegu vist edasiviiv jõud. Tegelikult ei taha ju keegi meist, et meile tehtakse seda halba, mida meie teeme teistele. Sellepärast võiksime ise teha teistele seda, mida me tahame, et meile tehtaks. Üsna loogiline, sest elu on nagu bumerang, kõik mis sa teed, teed ainult endale. Päriselt ka.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)