Kalmistu tuulte ja lainete meelevallas

Kalmistu tuulte ja lainete meelevallas

 

Kui siseneme surnuaeda põhjapoolsest väravast, siis seisab meie ees teeradade ristis dolomiidist mälestuskivi tundmatule sõdurile. 1945. a kevadel leiti Rahuste külas veel ühe sõduri laip ja maeti Jämaja kalmistule. Hiljem maeti tema juurde ümber ka Mäebel ja Kargis langenud vene sõdurid.

Tegelikult olid kõikide nende sõdurite nimed teada, ka selle Rahustelt leitu nimi. Et aga igas korralikus surnuaias pidi olema vääriliselt jäädvustatud tundmatu sõduri mälestus, siis tehti seda ka Jämaja kalmistul.

Olgugi et selle kiviga avaldatakse austust eestlastes ja sõrulastes nii palju vastumeelsust tekitanud võimu sõduritele, seisab see kivi ikka oma kohal ning vahel on selle ees ka värsked lilled. Ega siis need noored mundris mehed olnud muud kui ainult käsutäitjad ja nende saatus oli surra siin – Sõrves.

Kuna Jämaja kalmistu on ainuke luteri usu kalmistu Sõrves, siis on sinna maetud paljud mõisnikud ja nende pereliikmed. Nende massiivsete kiviplaatidega kaetud hauad on enamasti kalmistu lõunapoolses osas. Seal kalmuaia nurgas on ka Kargi mõisa omanike Buxhoevedenide kabel. Sinna põranda alla panid nad kirstudes oma lahkunud.

Buxhoevedenid (ladinapäraselt Bekeshovede; Buxhövden, Buxhöwden) on vanimaid baltisaksa aadlisuguvõsasid. Nad kuulusid Liivimaa auväärsemate suguvõsade sekka. Liivimaale tulid nad Saksamaalt ja oma nime on suguvõsa saanud Bremeni peapiiskopkonnas asuva Bexhövede küla järgi, kuhu nende esivanemad ehitasid 1182. aastal kiriku.

Tuntuim suguvõsa liige oli muidugi Riia piiskop Albert von Buxhöveden, kes saabus Liivimaale 1500 ristisõdija eesotsas. Tema rajas Riia linna ja Mõõgavendade ordu ning oli kuni surmani 1229. aastal Riia (Liivimaa) piiskop. Tema onupoeg Johannes de Bekeshovede on aga kõigi hilisemate Liivimaa Buxhoevedenide esiisa. Sajandite jooksul nende suguvõsa Maarjamaal aina kasvas ja lõpuks jagus neid igasse Eesti- ja Liivimaa nurka. Ka Saaremaal eristavad suguvõsauurijad kuut Buxhoevedenide haru.

Kõljala-Kargi haru viimane perekond Kargi mõisas on andnud mitu meest, kellel oli oma osa noore Eesti riigi arengus. Kargi Alberti poegi oli ametis asekonsulina, noore riigi ministeeriumi osakonnajuhatajana, sõjakooli õppejõuna või tegid nad teadust – kaks nendest olid keemiateaduste kandidaadid.

Et pärast mõisnike lahkumist Vaterlandi ei olnud kedagi kabeli eest hoolitsemas, hakkas kabel lagunema. 60-ndatel aastatel oli põrand sisse langenud ja ukse vahelt oli näha põrandaalune hauakamber, kus vedelesid mõned lauajupid. Nüüd on kabel jälle seal oma viimset und puhkavate härrade ja prouade järeltulijate toel korda tehtud.

Et Teise maailmasõja ajal sattus paar mürsku kukkuma ka haudade vahele, siis on mõne mõisniku viimase puhkepaiga kivine kaas või küljeplokid paigast nihkunud ning on võimalik hauakambrisse sisse piiluda. Nõrganärvilistel ei soovitata seda siiski teha, sest seal olla igasugu asju nähtud. Nii räägitakse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 157 korda, sh täna 1)