Trahv on tapja palk (10)

Trahv on tapja palk

 

Töö iseloomu tõttu loen sagedamini, kui tahaksin üleriigilisi suuri lehti. Nii mõnigi kord hakkavad silma esile tõstetud loona või lausa esilehel lood, kus on vigastatud või sandistatud ja piinatud loomi, puid või muid elusolendeid. Kõik on suhtumise küsimus. Kõik on hoolimise küsimus.

 Ka see, mida me loeme eluslooduseks ja mismoodi ühiskond otsustab trahvida neid, kes on ebainimlikult käitunud mitte vaid kaaskodanike vastu, vaid ka nende vastu, ilma kelleta elaksime futuristlikus tehismaailmas, kaaslasteks projektsioonid või droidid.

Äraspidise ühiskonna üks tunnuseid on see, kui surmamise ja sandistamiste eest saab vaid mõnesajakroonise trahvi, aga pangapettuse või tulumaksust kõrvalehiilimise eest märksa karmima karistuse. Elu kui niisugune on sellises ühiskonnas väärtusetu. Kõik, ka riik ja rahvas, on panga taskus. Loomulikult, käibetõde. Selline, mida ei ole vaja ega mõtetki uuesti välja tuua.

Ometi on mul iga kord valus, kui näen loomi teepervel ootamas oma minemakõndinud “peremeest”, loen inimestest, kelle jaoks ei tähenda midagi looma surnuks peksmine, saan teada hiiepuude mahavõtmisest ja maarahva pühapaikadesse rajatud hoonetest.

Kas aga ongi mõtet süüdistada konkreetset jäleduste taga seisvat inimest selles, et ta ei taju vahet õige ja vale vahel, kui riik liputab saba iga suurt sissetulekut tõotava panga ees ega väärtusta elu. Ja kas on mõtet rääkida loodusest ja loomadest, kui isegi inimeselt eluvõtmist karistatakse vaid rahatrahviga?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 30 korda, sh täna 1)