Halduskorraldusest eile ja täna (2)

Halduskorraldusest eile ja täna

 

1989. aastal toimusid esimesed iseseisvusaja demokraatlikud kohalike omavalitsuste valimised. Eesmärk – külanõukogud tuleb vallaks teha – oli juba püsti pandud. Reeglistik, kuidas toimetama hakata, oli konkreetne. Eks ta nii pidi minema ja läkski.

Et Saaremaale sai ka Eesti viimane vald, siis tuligi käibele ütlemine, et saarlased tegid esimese kolhoosi ja viimase valla. Nii saime tol hetkel kuulsaks. Tollal toimis veel ka maakondlik tasand.

Eesti Vabariigi uue põhiseaduse vastuvõtmine rahvahääletusel 1992. aastal sätestas, et Eestisse tuleb ühetasandiline omavalitsus ja 1993. aastal toimus üleminek kahetasandiliselt kohalikult omavalitsuselt ühetasandilisele. Kuna põhiseadus jättis kohaliku omavalitsuse mõiste avamata, siis pole selleaegne seadusandlik baas, inimressurss ja materiaalne baas tänasega üldse võrreldav.

Vallad tehti põhiliselt külanõukogude piirides. Piiride muutmise teemat üles ei võetud. Kaarma ja Kuressaare valla küsimus oli mitte just tavapärane, kuna Kaarma külanõukogu ennistati alles 1988. aastal, enne oli Kuressaare üks külanõukogu, kahe kolhoosi piirides. Siiski räägiti uuesti ka ühest Kaarma vallast, kuigi ühinemine toimus alles 1999. Pöide külanõukogu, mille administratsioon asus Orissaare alevikus, jagunes külanõukogude aja lõpus samuti Orissaare ja Pöide külanõukoguks.

Kuna maakogu kaotati, tekkis vajadus uue ühistöö vormi järele. Polnud ju enam põhjust maavanema kabinetti kokku tulla, sest maavanem oli riigi esindaja maakonnas. Püstitati küsimus, et mismoodi me oma asju arutame, samas ega me jalgratast leiutanudki.

Tartus, Viljandis olid liidud juba tehtud. Tolleaegne Muhu vallavanem Jüri Räim ja Kuressaare linnapea Taivo Lõuk olid liidu asutamise ühed eestvedajaid. Vaja oli oma probleeme arutada ja midagi ka koos teha. Eks vallajuhid olid ju ka kogenematud, seadusandlus muutus mitte kuude, vaid päevadega. Oli vaja küünarnukitunnet ja omavahelist arupidamist. See oligi peapõhjus.

Samas sai ka igasugu protesti- ja märgukirju saadetud kõrgemale poole ja neid tuli eelnevalt omavahel kooskõlastada. Näiteks arutleti Saare maakonna piirikontrolli, siis maakonnale maakogu ajast kehtima pandud turismimaksu ja muude selliste asjade üle. Vene piirivalve lahkudes oli ju natuke aega politsei Kuivastus, sest arvasime, et ega me seda rahvast siia ikka niipalju tahagi.

Liit asutati 1993 ja moodustati kantseleijuhataja töökoht, kuhu tuli üle inimene maavalitsuse kantseleist, kuna seal kadus valdade konsultandi ametikoht ära. Liidu esimees oli üks vallavanematest, see oli ühiskondlik töö ja on seda tänaseni. Tema ülesanne oli kutsuda kokku nõupidamisi, juhatada neid, koostada päevakord. Ka esimese põhikirja järgi oli liidul nii juhatus kui ka volikogu, mida juhtis sama isik, nagu praegugi.

Siis käisid küll kõikvõimalikud halduskorralduse muutmise jutud, kuid neid ei võetud kuigi tõsiselt. Peamine arutlusteema oli valdade tulubaasi ebaühtlus, mida toetas tookordne maakondlik toetusfond. Vaja oli omavalitsusi tugevdada ja rahalisi ressursse suurendada. Kes vee peale tõusid, üritasid ka ujuma jääda.

Tõsisem toimetamine omavalitsustele tõstatus sajandivahetuse järel, kui riik võttis päevakorda halduskorralduse muutmise. Meilgi oli hulk arutelusid ja kaardijoonistamisi. Tol ajal oleks pidanud rohkem vaatama piiri taha – mis mujal tehtud. Üritada mitte teha neid samu vigu, mis mujal tehtud.

Niinimetatud kaardijoonistamise-aja viga oli liberaalsevõitu tingimused. Oli küll kriteerium vähemalt 3500 elanikku, kuid oleks pidanud olema konkreetne raamistik koos eritingimustega, näiteks garantiid ametnikele. Sellel ajal toimunud maakonnasisestel aruteludel öeldi välja, et naabriga ühineda ei taha keegi, et kui juba, siis n-ö “täispangaga” ehk kõik kokku. Ega need põhimõtted nii väga muutunud ole tänasekski.

Miks siis asi ikkagi tegemata jäi? Ilmselt sellepärast, et puudus poliitiline tahe. Tol ajal ei räägitud ka sellest ühinemise “präänikust”, kulutusi tulnuks aga teha. Mujal maailmas aga toetatakse ühinemisi riigi poolt üsna tõsiselt, ehk oleks see ka meil olnud tol ajal suurem stiimul kui nüüd.

Samuti polnud mingit kindlust ametnikel, kes ei teadnud, mis neist saab, ja andsid muidugi oma parima, et vastu töötada. Iseenesest täiesti inimlik ja arusaadav.

Järgmine katse muudatusi teha, ja seda juba maakonna tasandil, toimus riigikogu valitsemisperioodil 2003–2007, seekord nähti ette anda maavalitsustele pandud omavalitsuslikud ülesanded üle omavalitsustele. Tulemus ja ebaõnnestumise põhjused olid samad, mis eespool.

Teema on taas üleval, aga mingeid pabereid liikunud veel pole. Seis on ka selles suhtes nukker, et vaadates lisakulutusi, mis haldusreformiga riigieelarvele tekitatakse, läheb keeruliseks. Kui muidugi ei leita konsensust, et sellise olulise asja pärast minnakse reservi kallale.

Omavalitsusliitude rolli suurendamise teemal ei ole ka täna veel midagi eriti konkreetset välja öeldud. Meilt on küll küsitud, et millised funktsioonid võiksid liidud maavalitsuselt ja valdadelt üle võtta, ja küllap on ka maavalitsustelt ilmselt küsitud, mida nad võiksid ära anda. Püütakse teha sirge vahe, mis on järelevalve ja mis omavalitsuslik ülesanne. Loomulikult maksavad ka need ümberkorraldused raha. Aga siinkohal tekib küsimus, miks sellist muudatust tahetakse. Kas omavalitsuste liit suudab siis maavalitsusest mõnedel aladel paremini toimetada?

Arvan, et kui 2002. aastal oleks muudatused läbi viidud, oleks tänane olukord ikka natuke stabiilsem. Samas võime ka polemiseerida, mida see liitumine oleks siis andnud? Vastata on raske, kuna kogemus puudub.
Aga samas, riik on ju võimalikult palju asju kokku liitnud, näitena nii posti kui ka riigimetsa majandamise vm. Kuid ega riik siin vist regionaalpoliitiliselt asju vaadanud, vaid pigem majanduspoliitiliselt. Aga lõpuks näidatakse ikka näpuga regionaalministri peale, kes vastutab regionaalpoliitika eest, ja öeldakse, et seda kohta pole enam vaja.

Paljud poliitikud on viimasel ajal seda avalikult välja öelnud. Kui haldusreform tervikuna oleks aga enne 2002. aasta valimisi suudetud ära teha, oleks maakondlik koostöö olnud täna kindlasti konstruktiivsem. Toome näiteks kas või selle täna tulise jäätmekäitluse korralduse, millesse peavad vallad raha panema, raha on aga teadagi vähe. Vallavanemad saavad asja olulisusest aru, kuid volikogude ees on seda sageli raske ära kaitsta.

Väikeses vallas on lihtsalt iga kroon kohapeal tähtis. Suuremal üksusel oleks selliste asjade lahendamine igatahes kergem ja kokkulepped oleks saavutatud.

Poliitikute tahtest sõltub, kas asi tehakse enne järgmisi kohalikke valimisi ära või mitte. Eks kiireks ju läheks. Kiire asjaajamisega kaasneb teadagi jälle rabistamine ja võib juhtuda, et asi selle tõttu taas soiku jääb.
Kindel on, et saarlased-muhulased saavad aru, et haldusteemaga tuleb tegeleda, muidu me “upume” ära.

Jüri Pärtel
omavalitsustegelane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 59 korda, sh täna 1)