Ebatüüpiline puhkusereis ehk Kuidas ma Kosovos käisin

Ebatüüpiline puhkusereis ehk Kuidas ma Kosovos käisin

 

Enne kui ise ära ei näe, ega seni asjadest aru saa. Sellist põhimõtet järgin elus ja seetõttu püüan võimalikult ja maksimaalselt palju reisida. Eriti meeldib mulle käia sellistes kohtades, kus midagi pingelist ja konfliktset lahti on. Hiljaaegu tulin Balkanilt. Reisisime seal sõbrannaga kahekesi. Jõudsime suhteliselt lühikese aja jooksul ära näha Sloveenia, Horvaatia, Montenegro, Bosnia & Hertsegoviina, Kosovo, Serbia ja Ungari. Pikemalt peatuksin selles loos aga Kosovos nähtul ja kuuldul.

Balkani regioon on mind alati hämmastanud. Ühest küljest on seal pärast punase korra kokkuvarisemist olnud alati sõjad. Nii palju sõdimist, et lõpuks pole ma enam aru saanud, kes seal keda tapab.

Teisest küljest on see regioon silma paistnud üksmeele ja sallivusega üksteise suhtes. Võib-olla ei tohiks niimoodi järeldada sellise tühise ja mõttetu lauluvõistluse nagu Eurovision põhjal, kuid ikkagi. Kui vaadata, kuidas Balkani poolsaare riigid üksteisele naabruse eest punkte annavad, jääb mulje, justkui polekski nad omavahel tapelnud ja sõdu pidanud.

Ma ei taha öelda, et Eestis räägitakse nendest konfliktidest vähe. Või et infot pole. Kellel on vaja, saab Balkanil toimuvast piisavalt teavet. Enne seda, kui ma sinna reisida otsustasin, tundus kõik kuidagi kauge. Nüüd tahan vahendada Oma Saare lugejatele lood, mida kuulsin sealsete kohalikega suheldes.

Serblased ja kosovarid (nii nimetavad end Kosovo riigi elanikud) omavahel hästi küll läbi ei saa.

Nimekirjad Kosovot tunnustanud riikidest

Kuidas me Kosovosse jõudsime? Montenegro pealinnast Podgoricast ostsime Kosovosse, täpsemalt Prištinasse bussipileti. Sõitsime peaaegu terve öö ja hommikuks olime kohal.

Piiri peal natuke pabistasime. Mitte et meil oleks midagi ebaseaduslikku kaasas olnud. Absoluutselt mitte. Asi oli lihtsalt selles, et pelgasime, et nad ei lase turiste oma riiki. Montenegro–Kosovo piiril pidime ainsatena bussist väljuma ja kohalikele aru andma. Nad vist muretsesid kahe heledapäise naise pärast. “Kas te ikka teate, et sõidate Kosovosse?” – “Jah, teame,” vastasime kindlalt. Selle peale saime Kosovo templid passi.

Eesti on Kosovo iseseisvumist tunnistanud. Võib-olla sellepärast ei tekkinudki meil seal mingeid probleeme või jamasid. Mõned teadjamad rääkisid, et Kosovo piiril on olemas nimekirjad riikidest, kes on Kosovot tunnistanud ja kes mitte. Vastavalt suhtutakse siis ka sinusse.

Kosovo on kontrastide riik

Millised olid esmamuljed Kosovost? Minu sõbranna magas bussis kõrvalistmel. Mina ei saanud und ja vaatasin ringi. Esimene asi, mida märkasin Priština eeslinnas hommikul kella 4–5 vahel, oli see, et üks tankla põles. Ühtäkki mõtlesin, et kuhu, kurat, olen ma sattunud. Selline vaatepilt tekitas kõhedust.

Teeääri palistasid kilomeetrite pikkuselt romulad ning tükk maad enne Kosovo pealinna silmasin ka mitut lagunenud-pommitatud maja. Mida lähemale me pealinnale aga jõudsime, seda kenamaks läks üldmulje.

Uhked villad, restaureeritud ja kordatehtud majad. Samal ajal oli villade ja uhkete majade ümbrus võssa kasvanud, prügine ja must. Kosovos nägime vägagi kontrastseid vaateid.

Jõudes Priština bussijaama leidsime, et oleme seal ainukesed naised. Kell 5 hommikul kõndisid bussijaamas ringi igasugused kahtlased kujud. Vähemalt esmapilgul tekitasid nad meis umbusaldust. Saime oma hirmust siiski üle ja otsustasime linna avastama asuda.

Eks olnud mingil määral meie hirmudes süüdi ka meedia. Kõik, mida olin varem Kosovost kuulnud, polnud just positiivse sisuga. Sellepärast läks veidi aega, et kohalike oludega kohaneda ja ennast vabamalt tunda.

Linna peal jalutades märkasime, et Kosovo pealinnas Prištinas on ilmselt praegu ehitusbuum, kuna uute majade kerkimist oli näha kõikjal. Ja maju ehitatakse seal uhkeid ja korralikke. Selle peale tekkis mul küsimus – kust saab sõdadest räsitud ja vaevatud nooruke riik selleks raha?

USA kultus ajab südame pahaks

Priština on ikka uskumatult prügine. Aga selle prügi ja mustuse sees lehvivad tähtsate riikide (nagu näiteks USA) lipud ja püstitatakse Vabadussamba analooge. Pooldas ju suur Ameerikagi selle riigi iseseisvumist. Seega kohtab USA austamist ja kultust Kosovos igal pool. Ausalt öelda tekitas see mus isegi natuke moraalset iiveldust, sest mina ei arva, et USA on suur ja hea.

Ilmselt on USA Kosovosse väga palju investeerinud. Aga kapitalismis peab ju iga investeering ennast kunagi ära tasuma või mingil ajal kasumit tootma hakkama. Vaevalt USA heategevusega tegeleb. Huvitav, kuidas ameeriklased Kosovo riigist kasu lõikama hakkavad?

Kohalikud albaanlased, kellega suhtlesime, rääkisid, et neile USA meeldib. Ameeriklased on nende iseseisvumise poolt ja ühtlasi ka albaanlaste kõige tugevamad toetajad-liitlased. Kui küsisime aga, miks albaanlased serblasi ei salli, ütles üks keskealine albaanlane, et serblased on agressiivsed ja albaanlasi läbi aegade tapnud. Nüüd on käes see aeg, mil albaanlased saavad kätte maksta ja oma riigi teha.

Järgmisele küsimusele, miks albaanlased siis Albaaniasse ei lähe, miks nad tahtsid oma riigi Serbia territooriumil luua, vastas üks kohalik albaanlane, et Albaanias elavad albaanlased on nendest erinevad. Tema sõnul pidid nad olema laisad ja lohakad. Selliste albaanlastega Kosovo albaanlased riiki teha ei taha. Ja sellises riigis koos elada tahavad nad veel vähem.

Kosovos elab lisaks albaanlastele veel mustlasi, serblasi ja muid mittealbaanlasi, kuid kõigi nende rahvuste esindajad on tunduvas vähemuses. Albaanlased moodustavad Kosovo elanikkonnast üle 80%.

Kirju rahvastik elab näiteks Kosovo linnas Kosovska Mitrovicas. See linn asub Põhja-Kosovos. Lisaks etnilistele erinevustele, mis Kosovos esinevad ja tülisid põhjustavad, on tüliõunaks ka erinev religioon.

Kohtasime moslemist albaanlast, õigeusklikke serblasi, kristlikke albaanlasi ja moslemist serblasi. Lõpuks ei saa nad ise ka enam aru, mille pärast nad omavahel sõdivad. On selleks põhjuseks religioon või siiski see, kumb enne sellele alale jõudis?

Kosovos on ikka vist rohkem vaieldud selle üle, kumb oli enne – muna või kana. Milliste rahvuste-hõimude eellased jõudsid Kosovo aladele varem ja kellele need tegelikult kuuluma peaksid?

Üle 50% kosovaridest on töötud

Tahtsime sõita Prištinast Kosovska Mitrovicasse. Mitrovica pidi Kosovo linnadest üks konfliktsemaid olema. Meie ei tahtnud sinna minna aga mitte sellepärast, vaid põhjusel, et Mitrovicas paikneb eestlastest rahuvalvajate rühm, kellega plaanisime kohtuda.

Bussijaama Prištinas ei olnud. Kohalikud ütlesid, et peame minema viadukti algusse ja seal ootama. Tuleb mingi buss, peatub ja võtab meid peale. Toimisime soovituse kohaselt. Läksime selle viadukti algusesse ja ootasime.

Alguses oli kuidagi imelik sellises kohas bussi oodata, kuid kui sinna kogunes ka teisi inimesi, tundsime ennast juba kindlamalt. Bussi oodates sattusime vestlema kohaliku rahvusvähemusega – ühe serblasega. Mees rääkis oma väljakujunenud rutiinist: ärkab iga päev üles ja suundub siis kõrvalasuvasse linna tööd otsima. Prištinas tema sõnul tööd pole.

Kosovo riigis pidi piirkonniti töötuid olema kuni 75%, inimesed sõidavad taksot, tegelevad kõikvõimaliku eluks vajaliku kauba müügiga.

See serblane, kes elab nüüd albaanlaste iseseisva riigi Kosovo piirides, ütles, et ameeriklaste tulekuni oli seal kõik teistmoodi. “Eks me ikka kaklesime omavahel,” rääkis serblane albaanlaste ja serblaste suhetest, aga tema meelest ei läinud neil varem suhted kunagi nii pingeliseks, nagu need seda praegu on.

Varem oli Kosovo piirkonnas ka tööd palju. Meie vestluskaaslane töötas parematel aegadel lehetoimetuses. Nüüd enam lehte ei tehta. “Nad on kõik hävitanud,” ütles serblane kibestunult.

Nad on sõdadest väsinud

Lõpuks tuli ka buss. See oli kohutava väljanägemisega, kuid olime end juba moraalselt millekski selliseks ette valmistanud. Ent ikkagi suutis see liikuv käru meid üllatada. Bussis istusid ükskõiksed ja kurvad inimesed. Mitte keegi ei naeratanud ega pakkunud sulle rõvedat ameerikalikku keep smiling’ut. Tol hetkel mõistsin varem kuuldud sõnu, et nad on sõdadest väsinud. Seda oli tõesti näha.

Bussipileti saime soetada eurode eest. Kosovol oma raha ei ole, sellepärast võivad nad sarnaselt Montenegrole kasutada eurosid. Silma torkas ka see, et linnas liikus palju numbrimärkideta autosid. Hiljem selgus, et niiviisi püüavad mõned kohalikud üksteist segadusse ajada. Linn on jaotatud kaheks: serblaste ja albaanlaste linnaosaks, mida lahutab teineteisest jõgi.

Kohalike rahuvalvajate meelest on see juba aastakümneid olnud linna etniliseks piiriks. Aga miks mõned siiski auto numbrimärkideta ringi sõidavad? Sest kui albaanlast nähakse serblaste linnaosas, võidakse temalt elu võtta või vähemalt auto segi peksta. Ja sama kehtib ka vastupidi.

Neil on erinevad numbrimärgid ja see võib autoomanikule saatuslikuks saada. Seetõttu sõidab osa linnaelanikke parem numbrimärgita.

Järgneb

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 71 korda, sh täna 1)