Egoistid on koormaks kõigile

Vähesed meie hulgast ihkavad olla eraklikud, sest enamikul inimestest on olemas kuuluvusvajadus, mis väljendub eelkõige püüdes luua ja säilitada suhteid teiste inimestega.

Aeg-ajalt trehvame aga kokku selliste inimestega, kes püüdlevad “tugeva isiksusena näimise poole” ning teevad kõik selleks, et (võimu väliseid tunnuseid näidates) välja paista teistele prestiižikatena.

Meessoo esindajad näiteks püüavad demonstreerida suurt agressiivsust ja üleolekut kaaslastest (ka sõnalist), kõvasti alkoholi pruukida, käituda seksuaalselt domineerivalt. Naised seevastu demonstreerivad oma teistest üleolemise soovi tagasihoidlikumal viisil ning sotsiaalselt vastutustundlikumalt, näidates üles hoolitsust teiste vastu või püüdes neid kasvatada.

Neofreudistlik psühhoanalüütik Alfred Adler on väitnud, et inimeste esmane motiiv on alati püüdlemine üleolekule, täiustumisele ja täiuslikkusele ning ebameeldivat alaväärsustunnet kompenseeritaksegi seetõttu just omakasupüüdliku, mittesotsiaalse või enesekeskse käitumisega.

Selliseid inimesi, kes iseennast kõige tähtsamaks peavad, nimetatakse egoistideks ning tavaliselt seavad nad oma mina ja oma isiklikud huvid kõigest muust kõrgemale, nad on alati valmis teisi tüssama ja peavad alati olema kohal number üks.

Kuidas egoism tekib?

Üks osa egoistlikust käitumisest on inimesele elu- ja enesesäilitusinstinktide ning tungide kujul looduse poolt kaasa antud. Iseloomu kujunedes võivad need jooned aga niivõrd süveneda, et võime omakasupüüdmatult mõelda ja tegutseda muutub väga piiratuks. Egoistiks arenemist soodustab ka sotsiaalne keskkond, kus egoistlik käitumine on eeskujuks või ellujäämiseks hädavajalik.

Kuidas egoism avaldub?

Egoism on sellise inimese iseloomu väljendus, kes kunagi ei taha jagada, vaid tahab alati ainult omada. Kuna egoist on valdavalt omakasu peal väljas, siis tavaliselt ta teiste inimeste huvisid kas teadlikult või alateadlikult arvesse ei võta.

Näiteks saab egoistiks pidada sõidukijuhti, kes teise sõidukijuhi eest, kes on suunda juba näidanud, parklas süüdimatult parkimiskoha ära näppab, või tööandjat, kes laseb oma alluvatel töötada kehvades töötingimustes, et sel moel raha säästa.

Egoistid on mittearmastatud ja ebapopulaarsed inimesed, kuna nad kahjustavad teisi inimesi oma mõtlematusega, tekitades teistes tunde, et nood on tähtsusetud ega vääri lugupidamist. Samuti eelistavad nad tavaliselt suhtuda kõigisse teistesse alavääristavalt ja üleolevalt.

Pisut egoismi on igaühes!

Igaüks, kes enda suhtes aus on, peab tunnistama, et on oma elus nii mõnigi kord täiesti teadlikult käitunud egoistlikult. Tulemuslikkusele orienteeritud ühiskonnas, kus tugevam pool end nõrgemate suhtes enamasti maksma paneb, on teatav annus egoismi ilmselt hädavajalik.

Egoism õigesti mõistetuna ja õigesti rakendatuna pakub hoopis võimalust isiklikuks edasiarenguks. Inimene, kes püüdleb selles suunas, et iseennast paremini tundma õppida ning oma käitumist ja loomust reflekteerida, tegeleb esmajoones iseendaga ja käitub lõppude lõpuks siiski egoistlikult. Kuid enesetunnetus, mille inimene selle kaudu saavutab, võib ta viia järeldusteni, mis toovad kasu ka teistele.

Vale oleks ka oma vajaduste tagaplaanile seadmine üksnes hirmu tõttu, et vastasel korral võivad teised inimest egoistiks pidada. Taoline “hea käitumine” teiste suhtes viib pikemas perspektiivis frustratsioonideni, kuna tunnustus ja tänu, mida omaenda huvide kõrvaleheitmise eest salamisi oodatakse, jääb enamasti saamata.

Kuidas egoismist jagu saada?

See, kes on suuteline iseenda omakasupüüdlikkust ja isekust tunnistama, on ka suuteline end muutma. Esmalt kehtib aga alati põhimõte, et kindlaks tuleks teha egoismi juured. Sageli saab seejuures selgeks, et egoistliku käitumise taga ei peitu muud kui hirm teadmatuse ees ja teiste inimeste üldine sügav umbusaldamine.

Sellistest hirmudest ja usaldamatusest võitusaamisele kulub enamasti põhiline energia väljakujunenud käitumise muutmisel. Kui egoism areneb haiglaslikuks võimuihaks ja intensiivseks omakasupüüdlikkuseks, siis on mõnikord abi üksnes pikemast psühhoterapeutilisest ravist. Kuid ka siin peab egoistlik inimene oma käitumist ise tajuma ja seda muuta tahtma.

Isetu käitumine

On olemas inimesi, kes maailmavaatelistel põhjustel oma energia ja tööjõu ainult teiste heaks ohverdavad. Selliseid inimesi nimetatakse altruistideks. Ka nemad tegutsevad psühholoogide väitel egoistlikel motiividel, sest abistamine on nende jaoks vahend oma ideoloogiat realiseerida, et püüda oma südametunnistust sel moel puhtana hoida.

Ka nemad loodavad oma tegevuse kaudu “autasustamisele”, kuigi see ei ole materiaalset laadi. Egoismi sellist vormi tuleb vastupidiselt isekusele pidada hoopis kasulikuks.

Vahel aetakse egoism segi muude mõistetega:

Egotsentrism – egotsentrilised inimesed kalduvad pidama elamusi ülemäära tugevasti iseenda kohta käivateks. Muidu võivad nad omada täiesti isetuid iseloomujooni.

Egotism – egotismi all mõistetakse kalduvust oma mina igal pool esile tõsta.

Nartsissism – nartsissistlikuks nimetatakse inimest, kes on täielikult armunud iseendasse ja end haiglaselt imetleb.

Täiesti paratamatult kontrollivad meie põhimõtted nii teadlikul kui alateadlikul tasandil meie “reaalsust” ja asjadest arusaamist, mis määrab ära ka meie sotsiaalse suhtlemise kontekstid – küsimus on vaid harituses, millest oleneb, kui edukalt tuleme me toime oma bioloogiliste tungide, õpitud käitumisviiside ja seisundite juhtimisega.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 658 korda, sh täna 1)