Igal mereväe alusel on vähemalt üks saarlane

Igal mereväe alusel on vähemalt üks saarlane

 

Kui üks kuulus mees ütles kunagi, et igas sadamas kohtab vähemalt ühte eestlast, siis Eesti mereväes kohtab igal alusel vähemalt ühte saarlast. Nii ka Kuressaare verivärskel vapilaeval – miinijahtijal Admiral Cowan.

“See on nüüd nagu teine kodusadam,” ütleb laeva kolmas ohvitser nooremleitnant Timo Selder (28) kaptenisillalt Roomassaare sadamat silmitsedes. Varem mereväe lipulaeva Admiral Pitka peal teeninud ning Rootsi riigis sõjakooli lõpetanud Selder kinnitab muiates, et tema amet on laevas kõige põnevam. Relvastusohvitser ikkagi.

Väljast väike, seest suur

Millegipärast on inimestel arusaam, et laevu ehitatakse rauast. Miinilaevu aga mitte. Admiral Cowan on tehtud hoopiski plastikust. Ikka seepärast, et rauast laevaga miinide jahtimine on natuke keeruline. Laev toimib siis nagu magnet.

Kui varem tehti miinijahtijaid puust, siis uuema aja laevad on juba klaasplastist. Selder seletab, et Inglismaal 1989. aastal ehitatud laev on uus tase miinijahtijate hulgas. Pärast, seda kui inglased 1982. aastal Falklandi sõjas Argentiinaga sõdisid, saadi aru, et laevu tuleb ehitama hakata teistmoodi. Ratsionaalsemalt.

Kui võrrelda Admiral Cowanit näiteks 1975. aastal ehitatud mereväe lipulaevaga Admiral Pitka, siis viimases on kordades rohkem mugavusi. Miinijahtija on pigem spartalik töölaev.

Väljast suhteliselt kompaktsena näiva laeva sisemus on aga üks paras käikude labürint. Laeva mittetundev inimene eksiks arvatavasti kohe.
Selder veab ajakirjanikku mööda koridore ja näitab laeva seest. Siin on kajutid, mis muide asuvad kõik ülevalpool veepiiri, lisaks jääb tee peale ette relvastusruum, sonariruum, loomulikult ka kaptenisild ja messid ehk puhkeruumid.

Vahepeal tundub nagu oleks juba ühes või teises kohas käinud, kuid siis tuleb veel üks koridor ja veel üks ruum. Ei tea, kuidas meremehed ise ära ei eksi.

Otsib miine

Nagu nimigi ütleb on Admiral Cowan miinijahtija, mis tegeleb meres vedelevate lõhkekehade kahjutuks tegemisega. Et neid üles leida, on laeval spetsiaalne sonar, mida saab laevast välja lasta ja sellega merepõhja kammida.

Miinijahtimise käigus läheb kogu laeva juhtimine laeva sisemuses asuvasse operatsioonide ruumi, kust juhitakse ka sonarit. Nüüd käib manööverdamine ümbrust nägemata ning ainult arvutiekraanidelt tuleva info põhjal. Timo Selder räägib, kuidas komandosillal olles jääb selline mulje, nagu liiguks laev iseenesest.

Kõige lõpuks tehakse miin kahjutuks, seda rünnatakse Seafoxi-nimelise miinihävitussüsteemiga, ning kõva paugu ja veesamba saatel on üks miin jälle kahjutuks tehtud.

Võib imestada, et palju neid miine Eesti vetes siis ikka leidub. Selder märgib, et II maailmasõjast on siinsetesse vetesse jäänud kümneid tuhandeid miine.

Lisaks miinidele võib merepõhjast Selderi sõnul leida ka igasugust muud kola – vanu külmkappe ja peldikupotte. Inimesed ei kasuta oma prügi äraviskamiseks mitte ainult metsaaluseid, vaid ka merd.

Töö, söömine ja magamine

Elu sõjalaevas ei ole meelakkumine. Selder kinnitab, et kui vahetus lõpeb, siis tahaks ainult süüa ja magada. Sõltuvalt olukorrast on vahid nelja- ja kuuetunnised. Lisaks vahis olemisele tuleb tegeleda igasugu paberimajandusega ja vaadata, et sinu vastutusalas kõik ikka kenasti korras oleks.

Kolmanda ohvitseri ülesandeks on relvade, relvastussüsteemide, miinitõrjesüsteemide jms eest vastutamine. Neljas ohvitser on navigatsiooniohvitser. Teine on operatsioonide ohvitser, kes vastutab side, tuukrite ja operatsioonide eest.

Esimene ohvitser on komandöri abi, kelle koordineerida on kogu laeva tegevus. Ning kõike seda juhib komandör. Lisaks on laevas vanemmehaanik, tuukrid, kokad ja igasugu muid ametimehi. Kokku 35 hinge. Kes nüüdsest võivad pidada Kuressaaret oma teiseks kodusadamaks.

Komandör Seljamaa: enam ei ole me kontvõõrad

Seoses Admiral Cowani saamisega Kuressaare vapilaevaks toimus kolme siin viibitud päeva jooksul hulgaliselt sündmusi. Laev sai vapi, inimesed võimaluse laeva uurida, meeskond pidas maha jalgpallilahingu kooliõpilastega ja väikelastekodu sai meremeestega sõbraks.

Laeva komandör Johan-Elias Seljamaa arvates pandi alus ühele ilusale traditsioonile.

Millised on komandöri ja meeskonna emotsioonid Kuressaares käiguga seoses?
Usun esmamuljeid, mis sedakorda olid kindlasti väga positiivsed. Sama kuulsin ja tundsin ka meeskonnaga rääkides. Olen täiesti kindel, et alus on pandud traditsioonile, mis kestab.

Mis nende kolme päeva jooksul enim pakkus?
Peale Kuressaare vapi avamise tseremoonia oli minu jaoks kindlasti meeldiv Kuressaare väikelastekodu külaskäik, kellega ka laeval sõprussidemed said sõlmitud. Pean oluliseks võimalust pakkuda lastele midagi täiesti uut ja avardada seeläbi nende silmaringi.

On tähtis näidata ja tutvustada oma elu ja tegevust laeval ja seeläbi ka üht osa kaitseväest– seega on tegu ühe väga väikese osaga isamaalisest kasvatusest. Külalisi käis laeval kokku 334, mis on suhtelisest hea arv, arvestades külastuse aega (Kuressaares toimus samal ajal ka mitmeid muid üritusi –RV).

Mis te arvate, kas Kuressaare võttis teid omaks?
Arvan küll. Esimene tähtis samm on tehtud ja enam ei ole me kontvõõrad, kui sadamas sildume. Tegemist on ju ikkagi oma sõpruslinnaga. Kahtlemata soojenevad suhted ajaga veelgi, eriti kui merepäevade raames Kuressaare linnale ja inimestele külla tuleme.

Igatahes oli vastuvõtt soe ja meeldiv ning kasutangi võimalust, et kõigile korraldajatele ja laeva külastajatele suur aitäh ütelda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 562 korda, sh täna 1)