Lii Leitmaa muusikast ei loobu

Lii Leitmaa muusikast ei loobu

 

On ülimalt sümboolne ajada lastekaitsepäeva eel juttu paljude mudilaste lauluema Lii Leitmaaga (45), kes nakatab oma päikselise oleku ja energiaga iga muusikat armastava lapse. Lii on Lasteekraani muusikastuudio muusikajuht ning mudilas- ja lastekoori peadirigendina küll karm õpetaja, kuid inimesena hoolitsev ja armastav.

“Tuleb ette, et pikkadel ja kaugetel kontsertreisidel pean ka asendusema mängima ehk väikestele laululastele unejutte ette lugema ja öömusi andma. Vahel poevad nad mulle kaissu.” Just laste entusiasm ja siirus soojendavad õpetaja Leitmaa südant. Seepärast kavatseb 25 aastat muusikapedagoogina töötanud Lii koore juhatada veel nii kaua, kui jaksu on, kuigi kusagil hinges on igatsus sootuks millegi rahulikuma järele.

“Kui ma noorena unistasin elada keset suurlinna melu ning mulle meeldis sõita bussiga läbi öise tuledes linna, siis nüüd igatsen saada saarevahiks. Nagu Jaan Tätte.” Küllap väljenduvad just selles unistuses Lii Leitmaa sünnikodust Saaremaalt pärit juured.

Millised mälestused on teil seotud oma lapsepõlvekoduga Kuressaares?
Ema ütles, et oli ilus 22. juuni hommik, mil ma sündisin. Esimene kodu oli Kuressaare kesklinnas. Lahe maja, kus elas peale minu veel palju toredaid lapsi. Lasteaias ma ei käinud, sest emme oli kodune.

Kas väiksena avaldusid ka juba esimesed muusikalised anded?
Ma ei oska öelda, kas just anne avaldus, aga suur tahe teisi juhtida ja suunata küll. Ma ikka ahistasin päris korralikult oma naabrilapsi. (Naerab.) Kippusin meeletult palju igasugu kontserte ja etendusi korraldama ning teisi õpetama.

Kas koolis olite usin ja eeskujulik õpilane?
Olin tubli, kuid ma polnud pugeja. Mul oli lihtsalt nii suur auvõlg ema ees ja tahtsin talle kõigiti meele järele olla. Lõpetasin kooli viitega ja olin ka koolivälisel ajal väga aktiivne. Ema tassis mind kõikvõimalikesse ringidesse, et mul oleks palju mitmekülgset tegevust.

Kuidas sündis otsus tulla saarelt mandrile? Oli see keeruline otsus?
Kaksipidi mõtlemist ei olnud, see oli loomulik jätk tulla Tallinna Georg Otsa nimelisse muusikakooli ja edasi konservatooriumi. Mäletan, et juba kuuendas klassis väljendasin ma selgelt oma suurt soovi ja tahet saada muusikaõpetajaks. Ja nii ka läks.

Ilmselt oli ainsa tütre suurde linna õppima minek emale emotsionaalselt raske.
Loomulikult. Kuigi igal võimalusel lipsasin koju Kuressaar-de. Ema järele muidugi igatsesin, tema minu järele ka. Olime ju kogu aeg koos olnud, teineteise kõrval. Täielik emmekas. Üksi suures linnas oli raske alustada, see polnud meelakkumine. Onu tõi saarelt puid ja moosi ning toitu saadeti kodust.

Kui tihedad sidemed on täna Saaremaa ja koduga?
Kahjuks mitte väga tihedad, sest kõik mu kallid puhkavad kalmistul ning kodu on tühi. Tegelikult pole enam n-ö püsivat pesakohta Saaremaal, see müüdi maha. Aga juuri katki ei rebi, nii et käin Saaremaal nii tihti kui võimalik ning külastan seal elavat onu Ilmarit ja tädi Palmit, naabreid ja koolikaaslasi.

Mis see oli, mis võlus koorijuhtimise eriala juures?
Tegelikult oli mul erialapilliks akordion, aga ma kuidagi häbenesin seda pilli mängida ja ma ei näinud selles liinis perspektiivi. Koorijuhtimine oli niipalju atraktiivsem ja muusikaõpetaja liin tundus kindlam. Olen väga tänulik kõigile oma õpetajatele alates lastemuusikakoolist kuni konservatooriumini – Heinz Armile, Peeter Perensile, Ants Söödile. Mul on vedanud, et sain õppida niisuguste väärikate meeste taktikepi all. Tõeliselt uhke tunne. Tänaseks on mul koorijuhtimise staaži kogunenud juba 25 aastat.

See on tõesti väga pikk aeg. Kaua olete juhatanud Lasteekraani muusikastuudiot?
ETV-s on ka juba 11 aastat väikeste laululastega toimetatud. Hetkel raban pedagoogina lausa mitmel kohal. Sest lisaks Lasteekraani koorile on mul juhendada veel ka tudengeid Tallinna ülikoolis ning õpilased 32. keskkoolis.

Kuidas te küll jõuate nii mitmel rindel rabada?
Eks ma ole õppinud oma aega jaotama ja ma olen pea kõigil kohtadel poole kohaga. Täiskohaga oleks liiast. Aga 32. keskkoolis õpetan ma meelsasti, sest see on ka mulle vaheldus ja väljakutse. Kui ETV koorides on ikka eranditult kas andekad või väga andekad õpilased koos, siis neid lapsi, kes pole muusikast läbi imbunud, on veelgi suurem väljakutse innustada ja muusikat armastama panna.

Pealegi olen tähele pannud, et need, kel pole antud looduse poolt annet laulda, on seda püüdlikumad õppimisel. Ning just püüdlikkust ja siirast tahet ma austan ja tunnustan. See on imeline.

Olete range õpetaja?
Jah, ma olen õpetajana väga range. Olen oma õpilastega reeglid paika pannud, millal tehakse tunnis tööd ja keskendutakse 117% ja millal lobisetakse niisama ja tehakse pulli. Kuigi siin ETV-s on ju kõik väga hea muusikalise kuulmise ja ettevalmistusega lapsed, sest juba koori saamisel on konkurss tihe, on ka siin juhendamisel rangust ja korrapära tarvis.

Kui ikka teha, siis täieliku pühendumusega, muidu ei ole võimalik oma annet lihvida. Selline suhtumine, et täna tulen proovi, aga homme ei viitsi, ei kõlba kuhugi. Laulmine eeldab pühendumist ning vaid harjutamine teeb meistriks. Ühelt poolt on hea, kui lapsel on loomulikku annet, kuid ka vanemate tugi on oluline, lisaks õpetaja tagant utsitamisele.

Lasteekraani laululastega olete võitnud mitmeid mainekaid konkursse. Kas sellistel pikkadel kontsertreisidel ja kõrgetasemelistel võistlustel osalemisel on ka oma varjupool?
Muidugi on. Tuleb ju vaadata, et lapsed oma kooliasjadega hakkama saaksid. Reeglina ei ole sellega probleeme olnud, sest tuleme toime. Ühelgi võistlusel ei tohiks käia pelgalt võidu pärast, orientatsioon võiks olla uutele kogemustele ja teadmistele. Mis tahes žürii on ju alati subjektiivne.

Minu arvates ei tohiks üldse lapsi ritta panna. Väike laulja ei tohiks vanemate ja vahel ka õpetajate ambitsioonide ohvriks langeda. Peaasi, et tegevusest ei kaoks rõõm.

Kui palju on täna ETV lastekooril väljundit teles?
Eelkõige “Laulukarussell”. Samuti on meie lauljaid näha erinevate toimetuste saadetes “Prillitoosist” “Tähelaevani”. Isegi spordisaadetes. Ka mõnel reisil, näiteks USA-s ja Malaisias, on olnud kaamerad kaasas ja nendest on tulnud vahvad saated.

Te olete vist kooriga ka palju ringi reisinud.
Oleme tõesti kaugetes maades käinud: Hongkongis, Malaisias, Brasiilias, Argentiinas, Kuubal. Järgmisel aastal läheme Lõuna-Aafrikasse. Ma ise olen väga suur rännufänn, hiljuti lugesin kokku 47 maad, kus olen töö- või erareisil käinud.

Aga säärane reisimine on laste jaoks muidugi väsitav ja eeldab suurt organiseerimist ja eeltööd. Õnneks teeb seda meie mänedžer Eve Viilup.

Mis on teie jaoks olnud tööalane kõrghetk?
Seda on paugupealt raske öelda ja hinnata. Ühelt poolt kindlasti need auhinnad, mis me oleme kooridega võitnud. Teiselt poolt tõik, et mind on valitud aasta õpetajaks, mis oli suur tunnustus mulle kui pedagoogile.

Või laulupidude ajal mitme tuhande laulugeeniuse ees seismine. Aga küllap on suurimaks kõrghetkeks ikka see, mis tabab mind igal aastal märtsi lõpus-aprilli alguses kui puhkevad õitsele need laululapsed, kes on n-ö ettevalmistuskooris.

Kui mõned laululapsed on juba alguses säravad ja andekad, siis teisi peab veidi järele aitama, kuid neis on see miski, mis vajab veidi utsitamist. See on kõige suurem töövõit, kui mõni laps on musikaalselt avanenud. Aga eraeluliselt on kindlasti kõrghetki veelgi enam, kas või see, et saan hommikul oma perega rahulikult kohvilaua taga istuda.

Kes on teie kodused jõud?
Kodus on mul ehitusjuhatajast abikaasa, kes tegeleb hobikorras jääpurjetamisega ning on maailmameistrivõistlustel lausa hõbeda võitnud. Ja minu armas 21-aastane tütar Liis, kes on kaunis noor naine. Ta on mul väga mitmekülgne – õpib Tartu ülikoolis prantsuse keelt ja kirjandust ning psühholoogiat ja tegeleb modellindusega. Pikk, ilus ja kõhn – ei joo ega suitseta – ideaalne tütar.

Aga ega modellindus pole meelakkumine, olen emana seda kõrvalt jälginud ja tütart Pariisi casting’utel ja moeetendustel saatnud. See glamuur, mis lavalt paistab, on näiline, tegelikkuses on see suur töö ja vaev, pikad päevad ja pidev enda tõestamine.

See kõik on tütrele palju iseseisvust, läbilöögivõimet ja julgust andnud. Ta on ka palju maailma näinud. Liis on ka usin õpilane. Gümnaasiumi viimastes klassides oli ta suurema osa kooliaastast sõidus, kuid lõpukirjandi tegi sajale punktile. Ma olen oma tütre üle tõeliselt uhke.

Kes olete kümne aasta pärast?
Kuigi mulle muusika ja õpetamine meeletult meeldib, siis mõnikord on hinges soov teha täielik kannapööre. Minna helide keskelt vaikusesse – näiteks saarele majakavahiks. Samas, isegi kui ma olen väga väsinud ja vahel ka tüdinud, tean, et ma ei loobu muusikast kunagi. Ja ka õpetajana kavatsen jätkata nii kaua, kui tervist ja jaksu on. Sest uusi väljakutseid tuleb pidevalt ja andekaid laululapsi sirgub samuti!

Lii Leitmaa
Lasteekraani muusikastuudio muusikajuht, mudilas- ja lastekoori peadirigent
Lõpetanud G. Otsa nim Tallinna muusikakooli koorijuhtimise erialal 1981. a ja Tallinna riikliku konservatooriumi koorijuhtimise ja muusikapedagoogika erialal 1986. a.
Lii Leitmaa on töötanud TPÜ naiskoori koormeistrina ja Viljandi kultuurikolledži hääleseade õppejõuna, praegu töötab Tallinna 32. keskkooli ning alates 1997. aastast ka Lasteekraani muusikastuudio muusikaõpetaja ja dirigendina ning sügisest 2004 ka muusikajuhina.
2003. a anti Lii Leitmaale aasta õpetaja tiitel.
Juhatanud mudilaskoore laulupidudel 2002., 2004. ja 2006. a.
Kuulunud üle-eestilise laste lauluvõistluse “Laulukarussell” 1998, 2000, 2002, 2004 ja 2006, “Laulukarussellike 2001” ning uute lastelaulude võistluse “Lastelaul” 2003, 2005 ja 2007 muusikalisse korraldustoimkonda.
On osalenud dirigendina arvukatel raadio- ja telesalvestustel nii Eestis kui ka välismaal ning mitme heliplaadi lindistusel.
Lii juhendatud mudilaskooridele on omistatud I kategooria.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 270 korda, sh täna 1)