Tänane päev möödanikuks

Kakssada seitsekümmend aastat tagasi, 1738. aasta 28. mail, sündis prantsuse arst Joseph-Ignace Guilliotin. Inimesel, kes ajalooga pealiskaudselt tuttav, seondub selle mehe nimega uue tapariista – giljotiini – leiutamine. Tegelikult polnud Guilliotin selle leiutaja: et ühiskonna poolt sanktsioneeritud tapmist humaniseerida, täiustati tema ettepanekul veidi hukkamise (loe: riikliku tapmise) metoodikat.

Tegelikult on sellel lool väga paradoksaalne taust. Nimelt oli doktor Guilliotin surmanuhtluse äge vastane. Kuna ühiskond oli aga verejanuline ja kurjategijatele sellist karistust nõudis, siis püüdis Guilliotin hukkamise metoodikat inimlikumaks muuta.

18. sajandi lõpul kasutati hukkamiseks järgmisi meetodeid: lõkkel põletamine, poomine ja neljastamine. Erand tehti vaid aristokraatidele ja rikastele: nende hukkamiseks kasutati suhteliselt valutut meetodit – pea maharaiumine mõõga või kirvega.

Guilliotin, kes oli maailma kõige humanistlikuma (nii vähemalt armastavad tohtrid ise väita) elukutse esindaja (arst), ei suutnud loomulikult sellist barbaarsus taluda, et kedagi oleks piinarikkalt hukatud.

Kuna Prantsusmaa oli haaratud revolutsioonist ja dr Guilliotin valiti Asutava Kogu liikmeks, siis tuligi ta 1789. aasta 10. oktoobril ühel diskussioonil, kus käis arutelu surmanuhtluse vajalikkuse üle, välja nn humaanse hukkamise ettepanekuga. Ta ütles: “Kui kurjategijaid on ilmtingimata vaja hukata, siis tuleks seda eranditult teha erilise mehhanismi abil, mis ei tekitaks valu.”

Masina enda konstrueerisid teised inimesed. Sel eesmärgil pöördus Asutav Kogu Prantsusmaal tuntud kirurgi Antoine Louis’ (1723–1792) poole. See mees oli tuntud oma kirurgiaalaste tööde poolest. Poliitikud eeldasid, et kui Louis oskab inimest tema elu säilitamise nimel lõigata, siis oskab ta välja mõelda ka meetodi, mis inimeselt elu kiiresti ja valutult võtaks.

Professor Louis pöördus omakorda saksa mehaaniku ja klaverimeistri Tobias Schmidti poole, kes tema jooniste järgi esimese giljotiini kokku pani. Seadme valmimise juures andis omapoolset nõu ka Pariisi tuntud timukas Charles Henri Sanson (1739–1806).

1791. aastal võeti Prantsusmaal vastu seadus, mis lubas giljotiini hukkamiseks kasutada. 1792. aasta 17. aprillil katsetati Pariisi imekaunil Grève’i väljakul (place de Grève) uut tapamasinat esimest korda.

Levinud on kuuldused, et dr Guilliotin giljotineeriti ka ise. Kuid need ei vasta tõele. Tohter Guilliotin suri 1814. aasta märtsis loomulikku surma.

Pärast tema surma pöördusid tohtri perekonnaliikmed Prantsusmaa valitsuse poole palvega muuta ära tapariista giljotiin nimi. Poliitikud vastasid keeldumisega. Seetõttu oli nime sunnitud vahetama perekond ise.

Viimast korda töötas giljotiini nime kandev humaanne tapariist Prantsusmaal 1977. aastal. 1981. aastal kaotati surmanuhtlus Prantsuse karistusõigusest hoopis.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 123 korda, sh täna 1)