Tiina Kaup oskab raamatukogu rahulikku rütmi hinnata

Tiina Kaup oskab raamatukogu rahulikku rütmi hinnata

“See on hästi naiselik amet, sind jätkub ka koduste jaoks,” võtab Valjala raamatukogu juhataja asetäitja Tiina Kaup oma töö olemuse toredasti kokku.

Kolleegidega võrreldes on Tiina seda meeldivat ametit pidanud lühikest aega, vaid kaks aastat. Huvitav on teada saada, milliseid mõtteid ja tundeid tekitab raamatukogutöö inimeses, kes on selle juurde teisi radu pidi jõudnud.

Tiina on pärit siit samast Valjala vallast Undimäe külast. Vahepeal on ta elanud Tornimäel ja Soomes. “Siis jõudsin tagasi koju, lapsi kasvatama. Teadsin juba lapsepõlvest saadik, et minu lastel peab olema isakodu.” Tal on hea meel tõdeda, et lapsed oskavad seda hinnata.

Kurvaks teeb, et nii palju lapsi kasvab loodusest lahku. “Nii vähe on neid, kes tunnevad taimi ja linde.”

Loomade juurest raamatuteni

Tiina on lõpetanud EPA zootehnikuna. Praktiseeris seda elukutset Soomes, kus töötas viis aastat põllumajandustaludes puhkuseandjana. Seejärel algas kuus aastat emaametit ning siis oli Tiina enda sõnutsi lõhkise küna ees ega teadnud, mis temast edasi saab, sest vahepeal tekkinud ühistutes olid zootehnikud juba olemas.

Peagi pakkus vallavanem hakata tegelema töötutega Tööpaja-nimelises päevakeskuses. Tegus naine võttis väljakutse vastu, ehkki tunnistab, et kerge see töö polnud. 2006. aastal läks Valjala raamatukogu juhataja Tiia Lätt lapsehoolduspuhkusele ja nii sattus Tiina tööle raamatukokku.

Raamatute saatuse üle otsustamine raske

Valjala raamatukogu teenindusalasse loetakse valla 1500 elanikust 967, 2007. aasta seisuga oli registreeritud lugejaid 291. Raamatuid on elektroonilises kataloogis 11 000 ringis.

Tiina jätaks mahakantud raamatud hea meelega alles, sest kõik vana kipub korduma. Näiteks tahab keegi uunikumiks muutunud Žiguli korda teha ja annaks kõik, et juhtnööre leida. Küllap on ka oma väärtuse täielikult kaotanud raamatuid, kuid nendegi saatuse üle ei maksaks ennatlikult otsustada.

Huvitavad lood ja sügavused raamatutes

Tiinal endal on alati mõni raamat pooleli. Viimaste raamatute hulka kuulub “Rebecca”, mis oli lihtsalt huvitav lugu. Sügavama tausta leidis Tiina Karen Blixeni raamatust “Aafrika äärel”.

“Inimene kasvab läbi elu ja raamatumaitse samamoodi. Ma ei saa rääkida, et mu elus on olnud üks või kaks lemmikraamatut. Kui sai mööda “Seiklusjutte maalt ja merelt” aeg, siis kerkisid pinnale klassikalised kuulsad teosed “Jane Eyre”, “Tuulest viidud”, “Ogalinnud” – need olid kaua mu lemmikud ja ma olen neid kõiki rohkem kui ühe korra lugenud. Siis tuli uus periood, kus ma tahtsin, et sündmustiku taga oleks midagi, mis mulle teadmisi juurde annaks.”

Eriti kiindus Tiina idamaa taustaga teostesse. Ta luges ka väga pikalt Sinisuka Valget sarja. Seejärel vaimustus Jaapanist ja kaua aega oli lemmikraamatuks “Šogun”. Praegu on üks naise lemmikuid Fred Jüssi “Maailma mõte”. Palju huvitavaid teoseid on ta leidnud aimekirjanduse vallast.

Palju naissoost lugejaid

Valjala raamatukogu külastab palju erinevaid inimesi ja seetõttu ei oska Tiina tüüpilist lugejat kirjeldada. Naissoost lugejad on küll ülekaalus, kuid leidub ka väga aktiivseid meeslugejaid. Lapsedki leiavad raamatukoguukse kerge vaevaga üles. Teistest harvem jõuavad raamatukokku vaid noored.
Tiina sõnutsi on tal lugejaskonna kirevuse tõttu raske uusi raamatuid tellida.
Ta on mõistnud, et vanasõna “maitse üle ei vaielda” kehtib ka raamatukogus. Ometi saab tüüpilise lugeja osas mõningaid üldistusi teha: keskmine laenutaja külastab raamatukogu umbes korra kahe nädala jooksul. Peamiselt loetakse ilukirjandust ja koolilapsedki ei piirdu ainult kohustusliku kirjandusega. Üllatav on, et aleviku rahvast enam käib raamatukogus inimesi lähedal asuvatest küladest.

“Tüüplugeja hoiab raamatut ja toob selle võimalikult kiiresti tagasi,” kiidab Tiina, kes raamatukogutöö kõige ebameeldivama küljena toob esile pikaajaliste võlgnikega suhtlemise. Teinekord tuuakse tagasi ka rikutud raamatuid, kuid siis on kahju kompenseerimise osas kokkuleppele jõutud.

Raamatukogu rahulik vaikus

Õnneks on raamatukoguhoidja ameti juures palju enam positiivset. Tiinale meeldib, et ta vastutab ainult enda töö eest. Veel naudib ta rahu ja vaikust. “Kui ma lähen õhtul koju, siis mul on energiat ka oma kodustega suhelda. Poole kahest poole neljani võib mul olla isegi üle kümne koolilapse, kes mängivad lauamänge või vaatavad multifilme, teinekord tuleb neli-viis klienti korraga, aga siis on jälle aeg taastumiseks.” Positiivne on ka see, et Valjala raamatukoguhoidja tunneb valla toetust nii suhtumise kui raha osas.

Maakultuuri tugisammas

“Minu isiklik suhtumine on see, et raamatukogu peab jääma maakultuuri tugisambaks. Raamatukogu olgu justkui vaikne ja kindel taustamuusika.”
Tiina meelest peab maaraamatukoguhoidja suutma inimest ka ära kuulata, sest tänapäeva inimesel on palju muresid, mille rääkimiseks võib-olla polegi muud kohta. “Kui oled hea ärakuulaja, siis sellest piisab.”

Algust meenutades tunnistab Tiina, et ei kartnud seda tööd ja vajadusel on Tiia Lätt asetäitjat igati nõustanud. Varsti on aga aeg ohjad Tiiale tagasi anda. “Võib-olla see pole hea märk, aga ma ei muretse üldse. Küll ma midagi jälle leian ja küllap kuskil jälle mõni tühi auk leidub.”

Kristiina Maripuu
kristiina.maripuu@mail.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 201 korda, sh täna 1)