Saaremaa kooliõpilaste kehaline võimekus on aastatega halvenenud (1)

Laste füüsiline võimekus on võrreldes 10 aasta taguse ajaga tunduvalt alla käinud. Kooliõpilaste eluviisid on ebatervislikud ja kehaliselt passiivsed, leiavad Saare maakonna kehalise kasvatuse õpetajad.

Kuressaare gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Inge Jalakas ütleb, et lapsed on võrreldes isegi viie aasta taguse ajaga palju nõrgemaks jäänud.

“Nad liiguvad vähem, nüüd on mobiili- ja arvutisajand,” leiab ta ja lisab, et sõbraga suhtlemiseks ei pea enam kodunt välja minema ja lapsed liiguvad ka selle võrra vähem. Tema sõnul töötatakse just praegu välja uut õppekava ja seonduvalt sellega tahetakse taastada mingisugusedki kehalise võimekuse normatiivid.

“Koolist lähevad poisid kaitseväkke, aga ettevalmistust neil selleks praktiliselt pole,” põhjendab Jalakas normatiivide kasutuselevõttu. “Lisaks on lastel tohutu vaimne pinge ja sellest tulenevalt ka stress,” kinnitab õpetaja Jalakas. “Just sellepärast hakkavad tüdrukutel need kõhukesed ja rasvavoldikesed kasvama,” lisab ta.

Orissaare kehalise kasvatuse õpetaja Ly Link räägib, et tema on töötanud kehalise kasvatuse õpetajana üle 30 aasta ning võib öelda, et tänapäeva laste kehalised võimed on oluliselt kehvemad. “Laste kehakaal hakkab tõusma juba 5. klassist alates,” mainib Link ja selgitab, et see on pärast Eesti taasiseseisvumist sündinud laste probleem.

“Kõik muutus järsku kättesaadavaks,” ütleb, lisades, et emad hakkasid oma lapsi poputama asjadega nagu krõpsud ja igasugused maiustused, mida nende endi lapsepõlve ajal poest saada ei olnud. “Toitumisharjumus tuleb ju kodunt kaasa,” sõnab õpetaja Link. Samuti mängib kaalutõusu puhul olulist rolli ka vähene liikumine, vaimne pinge ja suur koormus koolis.

“Ebatervislik eluviis põhjustab ka füüsiliste võimete langust,” kinnitab Orissaare kehalise kasvatuse õpetaja. “Kahju on, et need ülekaalulisuse probleemid on ka Eestisse jõudnud.”

Saaremaa ühisgümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja Aime Metsmaa räägib, et laste kehaliste võimete kahanemise peamiseks põhjuseks on viitsimise ja tahte puudumine.

“Lapsed ei ole motiveeritud, virisevad ega viitsi ennast liigutada,” ütleb Metsmaa, tuues näiteks, et nii mõnigi kord on tüdrukud talle tulnud ütlema, et ei saa kehalise kasvatuse tunnist osa võtta, kuna on pannud just nabaneedi. “Mugavaks on lapsed läinud,” arvab Metsmaa ja lisab, et selle mugavuse tõttu kannatab ka laste kehahoid. “Lapsed on küürus!” hüüatab Metsmaa.

“Millegipärast hakkab neile sport vastu, paljud ei taha sporti teha.”
Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna spordipedagoogika professor Toivo Jürimäe leiab samuti, et Eesti laste füüsiline võimekus on halvenenud. “Maakonniti eristada küll ei saa, sest see tendents on üleriigiline,” mainib ta.
Küll saab aga eristada linna- ja maalapsi, kinnitab Jürimäe, selgitades, et need lapsed, kes elavad maal, saavad rohkem liikuda ja peavad rohkem liikuma ja on seetõttu tunduvalt võimekad kui nende linnas elavad eakaaslased.

Toivo Jürimäe kogub Saaremaa koolide õpilaste kehaliste võimete testide tulemusi. Need tulemused on vajalikud Eesti ja teiste Euroopa riikide laste füüsiliste võimete võrdlemiseks ja pingeritta seadmiseks.

Spordipedagoogika professori sõnul koosneb kehaliste võimete test 9 erinevast testist. “See on standardiseeritud ja selle andmete põhjal saab Eesti laste võimeid võrrelda näiteks Portugali ja Soome lastega,” räägib Jürimäe.

“Paljud kehalise kasvatuse õpetajad kiruvad, et laste võimed on iga aastaga kahanenud, kuid kui küsida arvuliselt, kui mitu protsenti on võimed halvenenud, ei oska keegi öelda,” kommenteerib professor. “Sellepärast ongi sellist ühtset üle-eestilist testi vaja, et testida 20 000 lapse kehalisi võimeid.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 116 korda, sh täna 1)