Nende vaeva vintsutused… (2)

1949. aasta märtsis üle kahe nädala küüdirongis olles haigestus ja suri nii eakaid kui ka lapsi. Laibad tõsteti maha kusagil tundmatus kohas.

Väikest Juta Rahumeelt Jõempa külast, kes 22. märtsil oma esimest sünnipäeva pidas, tabas sama saatus, sest mõne päeva pärast küüditati ta koos ema ja kahe õega. Ema Ella Rahumeel haigestus ja suri kahe aasta pärast Siberis. Mis sai tütardest Eerikast ja Silvist, seda ma ei tea. Jõempa külas elavad uued inimesed, ka endised elanikud ei mäleta enam suurt midagi.

Ligi 1500 saarlase, naiste ja laste küüditamine oli suur kuritegu, millest pidime endisel ajal vaikima. Isegi need, kes mingil moel koju pääsesid, kannatasid ahistamist töö saamisel ja mujal.

Küüditatud olid ohvriks inimlikkuse altarile. Ükski ohver pole asjata, iga ohver on millegi heastamine. Sellised ohvrid olid kurjuse paljastamiseks ja inimliku kaastunde arendamiseks nii meil kui ka maailmas. Ka meil Saaremaal kõigi inimeste vahelise üksteisemõistmise ja kooseksisteerimise alusena.

Ühispalvetel on suurem mõjujõud kui üksinda palvetades. Nii ka poolteise tuhande saarlase-ohvri mõjujõud kaastundeseinale kantuna, nimeliselt valdade ja külade kaupa omab suuremat mõjujõudu eesti ajaloo mõistmisel. Viimane aeg on üles kirjutada kõigi küüditatute elulood. Seda oleks pidanud tegema Saaremaa muuseum kohe Eesti iseseisvumisel. Praegu on kõige nooremad küüditatud 60-aastased. Küüditamine kuulub iga küla ajalukku, see ei tohi vajuda unustusse.

Olen küsinud maavanemalt ja teistelt juhtivtöötajatelt, kas nad on sellest kõnelenud Saaremaad külastanud kõrgetele külalistele. Ei ole, sest aega polevat ja programmid ei näe seda ette.

Kui aga kaastundesein kesklinnas külalistele silma hakkab, ei saa sellest niisama mööda minna.

Surnuaias on lahkunute nimed, paljud küüditatud aga elavad veel. Meie ettepaneku mõte polnud küüditatuid kui lahkunuid mälestada, vaid rõhutada inimlikkuse mõjulepääsemist ja kaastunde arendamist. Seda ka neis lastes, kelle mänguväljak kaastundeseina taga on.

Olen mitmete küüditatud inimestega vestelnud, kes on öelnud, et ei kanna kellegi peale viha ega soovi kellelegi halba. Tõeliselt üllas ja väärikas suhtumine. Nad ei taha selliseid kannatusi mitte ühelegi rahvale maailmas.

Urve Kirss

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)