Tigupost (3)

Viimasel ajal on ajakirjanduses palju kiidetud Eesti Posti kui edukat ja arukat asutust, kes oma reformimisega on saavutanud häid tulemusi jne.

Kui Eesti Posti juhtkond avalikustaks oma palgad, preemiad ja muud hüved, siis võiks see tõesti edukas juhtkond olla. Mis puutub rahva teenindamisse, siis võib julgelt öelda, et tegemist on kõrgelennuliste petistega.

25. aprillil 2008 postitasin Pärnust kaks kirja, ühe Tallinna ja teise Kuressaarde. Esimene vajas kiirest vastust, teine läks teenekale saarlasele 85. juubeliks. Esimene jõudis adressaadini 17 päevaga, teine polnud kohal veel 30. mail.

Pärast minu artikli (“AS Eesti Posti tigupost”, 6. mai 2008) avaldamist Pärnu lehes helistas mulle keegi ärritunud kodanik ja soovis, et ma sellest probleemist põhjalikumalt kirjutaksin. Andis mulle oma koordinaadid ja teatas järgmist. Kohus saatnud talle kaks tähitud kirja ja need jõudnud temani 17 päeva pärast postitamist.

Osa kirju olevat veel saamata.
Kindlasti on selliseid juhtumeid loendamatu hulk, kuid rahvas on asjatule võitlusele tuuleveskitega juba käega löönud. Viimase kuu jooksul on toimunud mitu telefonikõnet eaka sõbraga Kuressaares. Ta lohutas mind, et naaber kõrvalmajast saatis samuti õnnitluskaardi 25. aprillil, ka see pole veel kohale jõudnud. Lohutus missugune.

Eriti valvsad peaksid olema viljandlased, sest Eesti Posti selliste “reformide” üks initsiaatoritest on nende praegune linnapea. Selliseid “reforme” võib julgelt kõrvutada nn peerumaksuga.

Ilmar Vihmann

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 70 korda, sh täna 1)