Ühendamise võlu või hoopiski valu… (1)

Ühendamise  võlu või hoopiski valu…

 

Oma esimese siseministriks oleku nädala lõpuks tuli Jüri Pihl välja ambitsioonika, kuigi mitte eriti revolutsioonilise ideega – ühendada 2010. aastaks politsei, piirivalve ja kodakondsusamet. Tegemist on liitmisplaaniga, mida kombati juba eelmise valitsuse ajal. Viimastel aastatel on siseturvalisuse eest vastutavad inimesed tõsiselt pead murdnud, kuidas tõsta piiratud ressurssidega muutuvas ühiskonnas selle ühiskonna turvalisust.

Plaani eesmärk on eelkõige dubleerivate funktsioonide ühendamine ja selle kaudu operatiivstruktuuride töö tõhustamine. Süsteemide ühendamisel on mõtet aga ainult siis, kui tulemuseks on sünergia. Juhtimisstruktuuri kastikeste ümberjoonistamine kabinetivaikuses tekitab töötegijates vaid frustratsiooni.

Suurima riskina näengi asjaolu, kui siseministeeriumi poolt kavandatav ühendamine jääb formaalseks. Ilmselgelt on ühendamisest kasu, kui need kolm, seni üksteisest eraldi seisnud ametit, üksteist täiendavad.

Seega ei ole ühinemiskava suurim väljakutse mitte materiaalset laadi, vaid sõltub eelkõige süsteemis töötavatest inimestest. Ametite ühendamisel on reaalne, et näiteks hulk piirivalve ohvitsere eelistavad politseiteenistusele teenistust kaitsejõududes.

Täna, mil Eestis piirivalvureid niigi napib, ei tohi seda riski tähelepanuta jätta. Meenutuseks – juba 2004. aastal otsustas toonane valitsus viia piirivalve kaitsejõudude koosseisust välja 2007. aastaks. Uue piirivalveteenistuse seadusega muudeti piirivalve tsiviilstruktuuri põhimõtetel tegutsevaks organisatsiooniks.

Piirivalves töötab palju neid ohvitsere, kes alustades tööd piirivalves valisid endale sealjuures ka kaitseväelase karjääri. Politseiteenistus on põhimõtetelt erinev ja nõuab tegijatelt teistsugust suhtumist. Oluline on, et organisatsioonide ühendamise käigus ei kaotaks loodav struktuur vereringe kõige tähtsamat osa – tänaseid häid töötajaid.

Muudatusi viivad läbi inimesed ja ühendorganisatsiooni teovõime hakkab sõltuma selle iga liikme tahtest ja panusest. Muudatuste edukus sõltubki eelkõige sellest, kuidas siseminister motiveerib projekti juhtrühma liikmeid, nemad omakorda ühendamise läbiviijaid regioonides. Kõige paremgi plaan kukub läbi, kui selle rakendajad ei usu ideesse või koguni töötavad selle elluviimise vastu.

Erinevate institutsioonide vahelist koostööd turvalisuse tagamisel on praktiseeritud suuremal või vähemal määral varemgi. Kümmekond aastat tagasi alustati Kuressaares suveperioodil politsei ja turvafirmade ühispatrullidega. Juba siis vajas politsei avaliku korra tagamiseks Saaremaal abijõude.

2006. aastal alustasid piirivalve ja politsei ühispatrullid, need olid reaalseks võimaluseks suurendada korrakaitsjate hulka. Saaremaa praktika on näidanud, et koostöö erinevate siseturvalisust tagavate asutuste vahel on võimalik. Vajalik on arusaam, et tegutsetakse ühise eesmärgi nimel – turvalisem kodusaar.

Ühendorganisatsiooni ilmselge pluss on tehniliste vahendite ristkasutus. Näiteks kui politseil on operatsiooni läbiviimiseks vaja kaatrit või helikopterit, siis ei pea kasutamist enam kooskõlastama läbi mitme peadirektori, vaid selle otsuse teeb üks juht. Kui inimesed või nende varad on ohus, ei ole pikkadele protseduuridele aega raisata – tegutseda tuleb viivitamatult.

Jah, Saaremaal on koostöö siseturvalisust tagavate ametkondade vahel hea, kuid juhtimisahela lühendamine on ilmselge lisaväärtus.

“Ükskõik, millise tee sa valid, alati on keegi, kes ütleb sulle, et see on vale. Alati kerkivad esile raskused, mis tekitavad sinus kiusatuse uskuda, et su arvustajatel on õigus. Tegevusplaani koostamiseks ja selle lõpuni järgimiseks on vaja julgust.” Nii on öelnud Ralph Waldo Emerson ja seda 19. sajandil. Kõlab päevakohaselt? Siiski loodan, et lisaks julgusele on ümberkorraldajatel ka tervet talupojamõistust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 60 korda, sh täna 1)