Maamajutus mesilaste ja küülikutega

Maamajutus mesilaste ja küülikutega

 

Jõudnud Salme valda Riksule Sepajõe turismitallu, ei jõua ma veel perenaise terekätt vastu võtta, kui tulijaid vudib kaema uudishimulik pehme kera – jänkupoiss.

2002. aastal registreeris Jaanika Jõgi end FIE-ks ja taotles alustava ettevõtte stardiabi. Kuigi saadud summa suur just polnud, saadi külalistemaja, kus kohti 13 inimesele, sisetööd sellega enam-vähem tehtud.

Esimesed külalised võeti vastu 2004. aastal – lätlased, kes küll majas magamise asemel telkimist eelistasid. Tagantjärele leiab Jaanika, et reklaami oli algul vaja palju teha ja ka praegu peaks sellele rohkem tähelepanu pöörama. “Kodulehekülg on küll, aga see peaks kobedam olema,” hindab Jaanika.

Järgmised külalised tulid Kotlandi küla kokkutulekule ja see oli esimene suurem seltskond. Lisaks lätlastele, rootslastele, soomlastele, prantslastele käivad eestlasedki. Paar seltskonda püsikliente leiab Sepajõele tee ka talvel.

“Kõige parem on siia perega tulla,” kinnitab Jaanika.
Pahandusi pole ette tulnud. Pilt kukkus kord seinalt maha ja sellegi põhjustas saunaniiskus.

Turism üksi ei toida

Kui palju hooajal rahvast käib?
Jaanika jääb mõtlema ja koos Tartu ülikoolis juurat õppiva tütre Mariiga saadakse arvuks sadakond. Samas lisab Jaanika, et see oli esimesel kahel aastal nii, nüüdseks on külastajate arv langenud. Põhipõhjus – sarnaseid majutuskohti on palju juurde tekkinud.

Kas suve jooksul teenitu võimaldab talve rahulikult üle elada?
“Ei, ainult turismiga ära ei ela. Võib-olla siis, kui külalisi aastaringselt käiks,” tunnistab Jaanika, kuid kinnitab, et päris kahjudega siiski ei kaubelda, kuna kulud majapidamisele suured ei ole. Hommikueine käib asja juurde ja kui kellelgi on soov kohapeal õhtust süüa, pole seegi probleemiks. Lõuna ajal on turistid enamasti mööda ilma laiali.

Söögitegemisega saavad nii ema kui ka Marii ise kenasti hakkama. Eks toimetustega olegi nii, et kes lastest kodus juhtub olema, see aitab. Vanem tütar Key õpib Tallinna ülikoolis, Liisi lõpetab Kuressaare Gümnaasiumit.

Jaanika oma tööpõld ulatub koristamisest raamatupidamiseni välja. Majapidamise ainus meeshing on 4-aastase Lisette isa Peeter, kelle töökoht on Kuressaares ja lemmikharrastuseks mesilased.

Mesilased ja küülikud

Mesindusega tegeletakse Sepajõel samuti 2004. aastast, õigemini sellest ajast, kui Peeter mesinduskursustelt vajalikud teadmised sai. “Mesipuid on olnud paarikümnest poolesajani,” ütleb Jaanika, kes täpset arvu praegu ei teagi, sest tarud on mitmes paigas laiali. Ja kõik oleneb sellest, kui palju linnumagusat maha õnnestub müüa. “Teatakse, et meil on hea mesi, seepärast ikka ostetakse,” kinnitab Jaanika.

Teine tuluallikas on Uus-Meremaa ja Flandria puhtatõulised küülikud, keda kasvatatakse nii oma tarbeks kui ka müügiks. Põhikarja suuruseks ütleb Jaanika 10, kokku on pikk-kõrvu praegu poolesaja ringis. “Näiteks Flandria küülik kasvab 8- kuni 10-kiloseks,” kiidab Jaanika.

Teine korrus ja kämpingud

Üheks ajendiks, miks ta üldse turismindusega tegelema hakkas, peab Jaanika tütar Li-sette sündi, kellega Jaanika koju jäi. Pesamuna lasteaeda panna ei tahtnud – tulevad haigused, ja üldse on oma kodus kasvamine ikka hoopis midagi muud.

Enne seda töötas Jaanika Läätsa kalatööstuses tehnoloogina. “Parem ma elan nagu vaba inimene, teen endale ja teenin endale, mitte ei orja riiki,” kuulutab Jaanika kuraasikalt.

Jaanika isa oli ehitaja, talle meeldis silikaati lappida. Nõnda need majakarbid õuele kerkisid. Praegust külalistemaja kasutati enne sauna ja panipaigana. Nüüd on plaan ehitada peale veel teine korrus ja õuele kämpingud.

“Vahel ma mõtlen, et peaks veel mõni hea idee olema, et rahvas siia tuleks. Sest majutus on majutus ja see on nii tavaline,” arutab Jaanika. Pakun “Õnne 13” näitel vibulaskerada. Jaanika naerab, kuid leiab tõsinedes, et mingi atraktsiooni peaks külastajate jaoks siiski välja mõtlema.

Tiigist Riksu ojani

Kohe külalistemaja taha on tiik rajatud. Veesilm on küll õietolmust hägune, aga sügavust on sellel nabani, kinnitab Marii, kes alles eile saunast tulles end jahutama sulpsas. Tiigi pisuke häda on selles, et vesi vahetub vaid kevadel suurveega. Kala sees küll pole, aga mõte on selles suunas liikunud. Praegu on tiigi põhilised “visiteerijad” pardid.

Kodu juures on maad 14 ha. “Vend on mul jahimees, käib siin jahil,” räägib Jaanika ja on rahul, sest arvatavasti seetõttu pole siin metssigadega asi hull olnud.

Kui suur võiks käive olla?
“No mul on ju kõik koos see käive,” tuleb kiire vastus ning Jaanika hakkab kokku rehkendama ka Natura-alade, soo- ja rannaniitude, mida kokku 14 ha jagu, hooldamise eest saadavaid toetusi. “Ega üle saja tuhande ikka tule,” ütleb Jaanika ja nõustub, et väga palju seda pole.

Marii lohutab, et maal ei kulu ju palju raha – ikka elab ära. Pealegi on kartulid, aedviljad, maasikad omast käest võtta. Metsamaad, kust küttepuid saab, on 7 hektarit.

Ja palka pole ju kellelegi maksta vaja.
Ära elab küll, aga päriselt Jaanika rahul ei ole. “Muha rannas on ka veel maa, aga see on Natura ala ja peale lambalauda sinna midagi peale ehitada ei tohi, muidu ma oleks ka sinna puhkemaja püsti pannud,” kinnitab Jaanika ja loodab, et ehk on kümne aasta pärast teised nõudmised ja seadused.

Tiigist tosinkonna meetri kaugusel voolab Riksu oja. “Siin oli vanasti, kui ma väike olin, palju kalu – särg oli sees –, aga siis kasvas jõesuue kokku ja kala kadus ära. Ametnikud ütlevad, et kala käib siin kudemas, aga nad pole ju ise kohapeal käind,” naerab Jaanika.

Vähki siiski on ja mõni haug ka vahel vilksatab. Jaanika teab, et mingid plaanid vallamajas jõesuudme puhastamiseks on, aga plaanidest kaugemale jõutud pole. “Nojah, Salme jõge tahavad see-eest lausa laevatatavaks muuta,” torkab Jaanika.

Saaks jõesuudme lahti, võiks oja tiigiga ühendada, tuleks kala tagasi, nii et võta kevadhommikul õng ning mine ussi leotama. Kas see on võimatu? “Võimatu kindlasti pole,” on Jaanika optimistlik.

Tšintšiljad tulekul

Jaanika usub, et kui midagi väga tahta, siis saab selle ka. Oli ju praegune külalistemajagi esiotsa vaid unistus – Jaanika tahtis vaid oma kaminat… Peeter õpib jälle, sedapuhku tšintšiljakasvatust, nii et peatselt alustatakse Sepajõel taas uue ettevõtmisega.

Nii me arutame, suundudes küülikuid vaatama. “Kui neid hakkajaid inimesi rohkem oleks ja riik ka toetaks, siis poleks siin maal ju mitte midagi häda,” on Jaanika veendunud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 458 korda, sh täna 1)